1. Vihkan ennast, sest olen terve päeva ära raisanud ja mitte midagi kasulikku teinud. Oleksin pidanud õppima. Rrrr…
2. Ma peaksin oma näpud laua külge teipima, et mitte Tartu R-ga ühendust võtta. See ajab lihtsalt hulluks, kuidas ma teda igatsen. Ja temaga suhtlemist. Korrutan endale, et see oleks vale, sest ma olen juba pool teed käinud ja ma tahan ju teise poole ka ära käia ning kui ma temaga ühendust võtaksin, siis ma hiljem kahetseksin seda.
3. Siis H ütles täna jälle, et ta ei taha mind. See oli rohkem nagu nalja tegemine. Mitte, et ma hullult tahaks teda, aga mind ajab närvi, et ta mind ei taha. Nõme on seda kuulda. Tahaksin hullult talle näidata, tõestada, et ta tahab mind ja kuidas veel tahab… Aga kui ma hakkan seda talle n-ö näitama, kui ma panen ta enda järele ihalema, siis (1) kui see ebaõnnestub, siis on mul mark ja piinlik ja (2) kui see mul õnnestub, siis muutub kooselu põrguks ja seda pole ka vaja. Seega praegune olukord ongi kõige parem.
4. Vihkan end, sest ma ei tegele õppimisega. Olen nii rahutu. Ootan nagu kedagi või midagi. Tahan midagi. Aga ma ei tea ise ka mida ma tahan. Vaheldust? Täna käisin jalutamas. Natuke hakkas parem, aga mitte oluliselt. See polnud päris see, mida ma tahan.
5. Vihkan, et ma ikka veel ei saa õppimist kätte võtta. Tuleb lihtsalt vihik avada ja tegutsema hakata, kui raske see ikka saab olla. Aga näed, ma pole terve päeva jooksul seda suutnud. Kuigi kogemus näitab, et kui vihiku avan ja asi hakkab liikuma, siis mulle see meeldib ja kõik muu ununeb, aga see esimene samm on nii kuradima raske.
Mehed mõjuvad mulle ikka nii kuradima halvasti. Ma tean seda, aga ikka läheb nii nagu minema ei peaks. 
Üksindus on nõme olukord. Kuigi mulle meeldib üksi olla, siis vahel see nagu tapaks. Tekib tohutu vajadus suhelda, olla inimeste keskel, armastada ja tunda end armastatuna. Aga ma ju loodan ja tahan ideaalseid olukorda ning iga kokku puude inimestega lõppeb pettumusega, sest mul on tekkinud mingid ootused, eeldused…. Ma vihkan, et ma olen nii suurte eelarvamustega ja ootustega…
Pean veel vananema. Äkki muutun tolerantsemaks ja vabamaks. Lõppeb see eeldamine ja ootamine, siis lõppevad ka need pettumused. Sest pettumus ei ole midagi muud kui ootuste mitte täitumine. Kui panna ootused natukene madalamale, siis poleks ka pettumust.
Minu uus lemmik. Unistan oma ideaalsest mehest. Kes võtaks mind sellisena nagu ma olen. Kellele ma meeldiks sellisena nagu ma olen.
Mulle meenuvad mu vanad unistused, ajast, mil olin teismelise mõõtu. Ma ei mäleta täpselt, mis lugusid ma siis kuulasin, aga mäletan keskkonda, tuba, oma tundeid. Kaks lugu olid vist Robbie Williams’i oma. Teised lood olid vist bändi “The Five” lood, sest toona oli mul kassett pleier ja selle bändi kassetid. Ja vist “Backstreet Boy”-si kuulasin ka. Olen ju nagu antiik. Vana olen.
Meenus… Enrique oli üks kuulatavatest.
Ja siis Jennifer Lopez ka, mulle meedis tema suur tagumik (mul on ka) ja mulle meedis tema nägu. Ja lood olid ka head.
Eks ma vihkan end edasi ja püüan selle kaustiku ikka lahti saada. H ütles, et homme tuleb ta laps siia ja ma pean temaga (st lapsega) tegelema. See oli naljaga öeldud, aga õppimine on natuke raskendatud (kui laps on siin). Nõme on ka see, et raamatukogud on siin Tallinnas kinni pühapäeviti. Tartus on avatud.
Minu toidu eelarve läheneb jõudsalt 30 euroni. Täna jätsin tee ostmata. Joon oma rohelist teed, see on natuke mõru, aga kui juba teine tass käsil, siis polegi nii õudne. Vast mõjub ka kaalule positiivselt. Eks näis.
Mul hakkab ka üks kord hästi minema. Täna on nõme. Võib-olla juba homme on emotsioon natuke parem. Ja küll ma leian endale selle Õige, st noormehe, elukaaslase “Forever“. Ja otse loomulikult ka sõbrad. Tahaks üks kord endale päris oma sõpru leida, selliseid nagu päris sõpru. Neid võiks olla vähe, aga nad võiksid olla. 
Kui ma hästi kõvasti loodan ja unistan, küll ma siis leian ka. Alati olen ju leidnud ja saanud. Vahel tuleb lihtsalt natuke kauem oodata.