Raske nädal oli

See nädal olin ma tööl E, K, N, R ja koolis olin E, T, N, R, L. Laupäeval oli kaks loengut ja mõlemas tegime ülesandeid. Ja siis sain kokku kursaõega, kelle kaudu saan oma praktika ära teha.

See nädal ma tegutsesin n-ö iseenda vastu. Nt ma juba hommikul mõtlesin: “Kuidas ma küll selle päeva üle elan. Ma ei saa ju üldse magada. Kindlasti on põnn viril ja mul tuleb teha temaga palju protseduure.” Õigem oleks olnud päeva alustada mõtetega: “Nii tore, et ma üles ärkasin. Nüüd saan 1,5 tundi kuulata meeldivat muusikat ja oma mõtetes olla. Kindlasti on poiss rõõmus ja tore ning koolis läheb ka kõik hästi ja ma saan kõigest aru.”

Kolmapäeval olin ma enda peale veel eriti kuri. Siis oli koolist vaba päev ja ma plaanisin pärast tööd kodus õppida, aga kodus oli H koos oma lapsega. Siis arvasin, et ma ei suuda keskenduda ning ma isegi ei püüdnud õppida. Veetsin aega jututoas, vaatasin uudiseid. Ja kell 20-21 ajal hakkasin õppima, siis läks H poissi koju viima.

Aga neljapäeval olin ma positiivsem. Hommikul panin konspektist olulisema paberile ja tööle minnes, siis õppisin. Kui tööle jõudsin, siis oli asi enam-vähem selge. Tundsin end kindlalt (olin valmis tunnikontrolliks). Laps oli ka rõõmus ja tore. Sain ta magama… Ma rääkisin ta magama, rääkisin talle talvest.

Ma olen nii igav, et laps jääb magama. :D Vaatasin, et poisil on silmad kinni. Siis jäin vait, laps ütles: “Tädi räägi veel.” :D Mul hakkasid mõtted juba otsa saama, ikkagi 45 minutit ettevalmistuseta monoloogi pidada pole just lihtne. Aga ma sain hakkama. Lõpuks jäi ta magama. Ma jäin vait ja tema silmad ei avanenud enam, nohises vaikselt.

Tunnukontrolli ei tulnud, aga ma tundsin end nii kindlalt ja tublina, et mul polnud isegi mitte väsimust, kuigi olin vähe magada saanud.

Reedel olin ka tubli. Neljapäeva positiivsus mõjus veel. Reede hommikul meenus, et mul pole slaidid välja prinditud, siis sõin kiiresti ära ja printisin slaidid ja õppisin ka natuke. Tööle minnes kuulasin oma muusikat. Laps oli taas tore.

Ma ei tea, kust laps selliseid asju õpib. Aga… Neljapäeval ütles ta: “Tädi tissid.” Ja pani näpu tissile. (Mõtlesin, et ok, ta on ju veel laps. Küllap laps õpib, las venamd seletavad talle neid teemasid. Minu käest ta neid asju pole kuulnud.) Reedel ütles: “Tädil on suured tissid.” (Mõtlesin, ohh, küll need lapsed kasvavad kiiresti.) :D (Aga ma ei hakanud seda teemat kommenteerima, võtsin sujuvalt teise teema.) PS ma ei käi tööle paljastavate riietega. Pikad teksad ja kurguni kinni jakk. Ja see pole ka ümber, vaid paks ja väikse varuga. Seega ma pole provotseerinud.

Üks päev ta ütles nagu: “Tädi tahab issiga magada.” Mina: “Ei-ei, tädi ei taha issiga magada.” Olin näost punane. Kust ta selliseid asju võtab. Kodus mõtlesin, et äkki ta ütles: “Tädi tahab ise ka magada.” Ma ei teagi…

Reedel ma rääkisin ka ta magama. Reedel rääkisin autodest. Et autol on palju nuppe. Nupp, kust tuled põlema panna, suunetulede nupp, kojameeste jaoks on kang, käigukang on ka jne… Siis rääkisin õlist ja et ilma õlita auto ei sõida, et mootor läheb katki ja tuleb ära vahetada või remontida, plokikaan lihvida, kolvid vahetada… Akust rääkisin ka. Siis rääkisin, et tulevikus pole juhti vajagi, et autod sõidavad ise. Ja siis rääkisin, et libedaga on halb sõita, sest auto libiseb üle ristmiku ja õnnetused juhtuvad… :D Ta kuulas ja tahtis, et ma räägiks. Ei teagi, kas temast tuleb nüüd tehnik. Kunagi ta ütles, et temast saab ehitaja (ta nägi ehitajaid)… Vaene laps, peab sellist keerulist juttu kuulama. :D

Täna oli siis kaks loengut ja kursaõega kokku saamine. Kartsin ka seda kõike. Et ma ei oska ja ei jaksa jne… Aga kõik tuli hästi välja. Ärkasin hommikul varem ja õppisin ning sain hakkama. Mõned vead tulid, aga sellised pisi asjad. Eksamiks vast saan selgeks. Tundsin end taas kindlat, et ma saan hakkama. Tunnikontroll tuli ka. See tundus ka lihtne ja teostatav. Eks näis, kas tegin ka õigesti, aga kindel tunne oli küll.

Kursaõega läks ka ladusalt. Tema võttis vaid joogi ja tegi mulle välja saiakese ning sõõrikud, joogi. Paha tunne oli küll, et ta minu eest maksab. Aga ei hakka ju mingit stseeni ka tegema. Võib-olla oleksin pidanud ikka peale käima, et maksan ise.

Tundsin, et ma hoiaks teda nagu kinni. Tundus, et ta tahab minema hakata… Olen ma ikka lobamokk ja inimeste kinnihoidja. :D Minu puhul tuleb olla otsekohene. Teisiti lihtsalt ei saa. Ma ei saa aru. Olen rumal. :(

Piinlik on. Aga mis seal ikka. Kui inimene ise enda eest ei seisa, ei oska seista, siis tuleb lihtsalt kannatada. Ma olen vampiir, aja ja energia vampiir. :D St võtan teiste aega ja energiat. :D

Nüüd püüan edasi tubli olla, sest selle peaaegu täis töönadala tõttu on mu kooli asjad kuhjunud. Tuleb kõik kuhjunud asjad ära teha, oleks tore, kui saaksin natuke ka ette teha. Eks ma püüan.

Viimasel ajal on mulle rahustavalt mõjunud Backstreet Boys-i muusika. Panen youtubest selle playlisti tööle ja kuulan. Kummaline. Aga jah. Eks ma teen seda, mis mulle meeldib. Nii peabki see olema. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>