Pikk mõttetu postitus

Ma ei saa enam ühte jututukasse sisse, sest tegin mingi “java” (programmi) uuenduse, aga arvuti viirusetõrje programm arvas, et see on pahavara ja blokkis ära. Ja ma ei oska seda blokki maha võtta. Seega…

Aga mõnes mõttes on hea, et ma sinna ei saa. Kuluski sinna liialt palju aega. Samas oli see mõnus vaheldus. Seal olid mõnusad inimesed. Sellised inimesed, kes ei rääkinud seksist, kokkusaamisest. Lihtsalt räägiti või tehti nalja…

Aga Flirticus olen nüüd käinud. Panin sinna nüüd endast pildi ülesse. Iga päev mõni sõnum tuleb. Kaks noormeest on selist, kelle kirju loen esmajärgus. Esimeseks pildiks on pandud noorusajapilt ja teised pildid ei ole nii õnnestunud. Selles mõttes on nemad nagu ausamad kui mina. Sest mul on ainult noorusaja pilt ja ma olen esinduslik sellel pildil. Peaksin panema mingi tavalise pildi ka endast. Sellise “nohiku”-välimusega, nagu ma tavaelus olen.

Nii.. Natuke kommenteerin seda tähelepanu, mis sealt tuleb. Kõige vastikum sõnum oli “seksime ?”. Sellele ma ei hakanud vastamagi.

Siis on 40+ vanuses mehed kirjutanud luuletusi ja/või seda, et armastavad mind ja on minu Õiged. Mulle on kirjutatud ka: “Olen mees, keda sa oodanud oledgi. Ma olen nüüd siin..” :D Nendele ma ka ei vasta.

Aga, minu tähelepanu saamiseks (Flirticus) on vaja, vanus 29-35, ilus pilt ja “small-talk”. Ma ju olen imelik ja rumal (nohik ka) ja inglise keelt ei oska, ja veel jätkuvalt siis paks ja kole; (see oli sarkasm). :D … Aga small-talk minu jaoks tähendab midagi sellist, et ei räägita välimusest, ei soovita kohtuda vaid räägitakse nt ilmast… Midagi sellist, et tekstist ei kumaks läbi, et on soov kohtuda.

Üks noormees, kes pani mu silma särama… Mul on Flirticus kaks pilti. Üks minust endast ja teine ühest metallist kunstilisest objektist. Ja noormees alustas juttu hoopis sellest objektist rääkides.

Kui see oli sebimise tehnika, mida ta kasutas, siis müts maha selle ees. See oli elegantne käik. Tema puhul on mul juba huvi temaga kohtuda. Me võiksime nt rääkida tehnikast… See oli meeldejääv ja meeldiv algus.

Teine noormees, kellega suhtlen. Tal on esimene pilt ilus. Vanus on ok (vähemlat kirjas). Suhtlus algas neutraalselt, aga mitte midagi erilist. Tal on see VIP märge, see tõstab juba tema väärtust, et ihaldatud noormees ja kirjutas mulle (jeiii). :D

Aga ta soovis mu FB juba mingis 3-5 kirjas… See muutis mind natuke ettevaatlikuks. Minu jaoks on FB väga lähedal mu reaalsele elule. Seal on mu vanemad ja seal olen päris mina Ja kui hiljem selgub, et inimene on liiga huvitatud, siis võivad probleemid tekkida…

Noh.. mul on palju kiikse… Ma ei korda seda negatiivset hinnangute rida… (Vaata kuues lõik, käesolevas postituses.) :D

***

Ma olen siin unistanud noormehest ja suhtest ja kõigest. See oleks täitsa ilus ja mõnus, st kallistada ja õhtul kellegi kaisus uinuda…

Kuid ma ilmselgelt pole mingiks suhteks valmis. Või pole lihtsalt seda õiget või potentsiaalset leidnud…

Kui mulle tundub, et ma kellelegi meeldin, siis tavaliselt ma tõmbun eemale. Ma hakkan kartma. Ma kardan, et ta ütleb, et armastab mind. See oleks nii ebamugav olukord… Noormees ütleb, et armastab mind ja mina… Vaikin või ütlen nii nagu Tartu R ütles. “Mul ei ole sinu vastu selliseid tundeid nagu sa tahaks, et oleks või nagu sul on.”

Tartu R nagu nautis seda olukorda või vähemlat ei paistnud, et see temas mingeid ebamugavusi tekitaks. Ta soovis jätkuvalt minuga suhelda… Aga mina…

Eile ma kujutasin endale ette, et kui keegi ütleks, et armastab mind. Ma tunneksin end vangina, vangistatuna… Äkki ma tundsin end oma pikas suhtes ka nii… Arvatavasti.

Kui ma kujutan ette suhet, st reaalset suhet, siis meenub see suhe, mis mul oli. Ma ei taha enam sellist suhet. Ma olen nii palju muutunud, ma olen vabadusega harjunud.

Nii ängistav tundub see, et ma pean igast oma käigust kellelegi teada andma. Igat oma käitumist analüüsima, et ega ma teisele poolele liiga sellega ei tee, ega ma teda armukadedaks tee jne.

Kui ma olin suhtes, siis ma olin kodus. Ja väljas käisin nii palju kui koolis, poisiga kusagil ja poes. Isegi jalutamas ei käinud. Väljaspool tuba, trenni ka ei teinud. Ei suhelnud kellegagi. Mitte ühegi koolikaaslasega, kursakaaslasega. Kui keegi meessoost inimene mulle tere ütles, siis pidin selgitama, miks ta ütles, kes ta oli. Ja see oli tõesti möödaminnes “tere”. Ja kõige lõpuks olin ma siis potentsiaalne petja ka. See muutis mind veel ettevaatlikumaks ja surus nina ikka totaalselt vastu varvast.

See suhe oli vangistus, kuid seal olles ma sellest aru ei saanud. Ise lasin endaga nii teha. Ise hoolisin ja mõtlesin inimese heaoluline, kes minu peale ei mõelnud.

Tegelikult läks mul ikka kohutavalt hästi, et ta omale armukese leidis ja tollega mulle vahele jäi. Sest vastasel juhul ma poleks ealeski aru saanud, kui vang ma ikka olen…

Nüüd ma käin jalutamas siis, kui tuju tuleb. Lähen poodi siis, kui tahan. Suhtlen, kellega tahan. Ei ole mitte mingisuguseid armukadeduse draamasid.

Ma olin ka hästi omastav. Ma muutusin selliseks oma esimeses pikas suhtes. Nüüd on he eksi süüdistada. Ta on ära kaugel ja elab oma elu. :D Aga kui ma enda käitumist analüüsin, siis armukadedus muutus haiglaseks temaga olles. Aga ta tootiski armukadedust. See neiu, kes enne mind oli, see oli ka armukade. Nüüd tahaks teada, mida ta teeb, kuidas ta üle elas ja kuidas see teda muutis jne… Aga ma saan temast täiesti aru, et ta ei taha minu varjugi näha. Ma ei taha oma eksi “armukese” varju ka näha…

Ta võib ju kena inimene olla ja oleks kohtunud mõnes muus olukorras, siis oleks võib-olla meeldiv vestluskaaslane, kuid pärast sellist jama… Ma ei saa sellele läbi sõrmede vaadata. Ma põlgan teda ja ei pea temast lugu ning see vist jääbki nii… Samas, ega me ei peagi kohtuma. Meie süsteemid on nii erinevad ja üksteisest kaugel, usun, et kokkupõrked on välistatud. Kui ma peaksin temaga kunagi juhuslikult kohtuma, siis hoaksin ma madalat profiili ja kaoks esimesel võimalusel.

***

Aga… Kuidas mul mõtted kõige selleni liikusid… Üks kursakaaslane, üks noormees. Tema emakeel on vene keel ja eesti keelt ta nagu eriti ei räägi. Aga ta küsis materjale mu käest… Mind hullult segab ja ajab närvi, kui keegi mind loengus segab. Ma tahan õppida kuulata. Ma olen nohik (kõige tugevamas astmes). Aga ta küsis koguaeg ja vigases eesti keeles ning vaikselt, nii raske oli loengut jälgida, kui pinguta kõrva, et kõrval olevat inimest kuulata, püüda temast aru saada ja siis vastata… Aga ma püüdsin, kuid ma ei saanud oma pahameelt ka varjata.

Eelmise loengu materjalid ma talle saatsin. Tegin seda kohe koju jõudes. Ta vist arvaas, et ma ei tee seda, sest ma näin külm ja kuri (eriti kui mind segatakse). Aga jah…

Eile oli ta nii õnnelik ja ütles, et ma olen ikka nii hea inimene ja seda mitu korda. Jah, oleksin pidanud ütlema, tänan komplimendi eest. Aga see nagu ei sobinud sinna. Olin eestlaslik ja ütlesin, et pole tänu väärt, et see polnud üldsegi mitte suur asi..

Ta ütles, et kuidas sa nii hea inimene ikka oled… Nagu küsimus, aga samas ka mitte…

Ta küsis, et kas ta võib mulle kirjutada, kui tal küsimusi tekib (seoses selle ainega). Ma ütlesin, et kirjutagu. (Eelmiste slaidide eest tänas ta mind vene keeles)…

Eile… Ta küsis minu käest materjale näha. Tahtis mu materjale laenata, aga ma ei julge anda. Äkki jookseb nendega minema. Minu suur töö, pealegi ta eesti keelt eriti ei oska ja mu käekiri on kohutav, ta ei saaks mu märkmetest midagi aru, seega sama hästi sobivad ka slaidid ju… Jäi jutt, et saadan talle slaidid ja kodutöö näite. Ma ei saa aru, miks ta ise neid materjale ei saa kätte… Aga ma ei hakka küsima. Ma nagunii ei saaks temast aru.

Igatahes… Ta küsis, et kus ma varem õppisin ja miks ma TTÜ-sse magistrisse tulin. Kus ma elan jne.. Siis küsis, kas ma vene keelt räägin. Ütlesin, et ei räägi… Mulle tundus, et ta vaatas mind nagu potentsiaalset pruuti või vallutusobjekti. Oma käepikendust, kedagi, kes tema eest koduseid tõid hakkab tegema jne… Aga kuna ma vene keelt ei oska, siis ta loobus oma ideest…

Mul oli hea meel, et ta loobus ja tõmbus tagasi. Esiteks, ma sain siis edasi loengule keskenduda. Taiseks, ma enam ei kartnud seda saatuslikku lauset “Ma armastan sind”. Või muid samalaadseid.

Ma olen äärmiselt seteriotüüpides kinni. Kohutav sildistaja olen. Rassist ja kõike muud… Aga tema oli üks neist noormeestest, kelle puhul ma tajusin, et tüüp mõtleb, et ma tahan teda. Et umbes puudub vaid tema jah-sõna üksnes. Et ma oleksin nagu kaup riiulil või küps õun puu otsas ja tema otsustada on, kas võtab, kas nopib minu… Tore, kui noormees, nii enesekindel on (tavaliselt venerahvusest inimesed on), aga… Njah… Mina pole selline nagu nemad mind näevad…

Üks noormees oli ka väga enesekindel ja ma suutsin ta enesekindluse nulliks teha. Ma vist kirjutasin ka sellest. See varajaste hommiku-tundide trollisõit (enne Tartusse minekut). Too noormees oli ka venerahvusest, aga eesti keel oli ilusti suus. Tal oli ka alguses selline seisukoht, et kõik naised teda vaid tahavad. Ütles, et Sandra Nurmsalu oli ta pruut jne… Ja siis olin mina, kes ma ei tahtnud ei kallistada, ei nõustunud musiga, ei saama ega andma… Ja lõpuks ta enesekindlus kadus. Ma küsisin, et kuhu see kadus. Ta ütles, et mina põhjustasin selle… (Võib-olla oli taktikaline väide/vastus, aga see ei töödanud igaljuhul).

Aga ma olen kohutav enesekindluse tallaja. Kui inimene muutub liiga enesekindlaks või ninakaks või hakkab mind maha tegema, siis… Nii mõnegi kiidukuke olen pannud kohmetuma… Olen halb inimene.

Aga ma tean seda ja püüan madala enesehinnanguga inimestest eemale hoida. Nende jaoks olen ma liiga ohtlik…

Kokkuvõtteks: Ma tundsin end suhtes olles vangina. Lause “Ma armastan sind” on pigem eemale tõukav ja hirmutav, kui midagi, mida ma kuulda, lugeda tahan. Ja ma kardan meeldida kellelegi, kes mulle vähemalt sama palju ja samal tasemel ei meeldi.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>