Eile oli taas selline päev, et kõik läks valesti ja kõik oli halb. Kui negatiivseid asju tuleb palju ja korraga, siis ma ei jõua ega viitsi enam vihastada ega masenduda. Siis tekib juba sportlik huvi, et mida siis veel…
Esmalts oli tavaline masendus. Siis väsimus. Siis ei saanud planeeritud asju valmis. Siis pidin ära ütlema ühele kutsele (oletan, et haavasin noormehe tundeid sellega).
Ja siis… Hambast tuli kükk ära. Taas tuli tunnistada, et lagunemise protsess on juba alanud. Äkki tuleks sellega leppida? Üks kord tulevad ju nagunii kõik hambad välja ja juuksed peast, et mida ma vanainimene ikka siin pingutan enam. 
Ja siis… H puhkas maal nädalavahetusel. Eile tuli siis tagasi ja rääkis, et tema hakkab nüüd maja ehitama ja tema kolib maale ja hakkab sibulaid ning küüslaauku kasvatama.
Ta oli end rõõmsaks joonud… Rääkis hästi palju ja siis jagas komplimente, ütles, et olen tore tüdruk. Kui tema hakkab komplimente jagama, siis ma arvan kohe, et midagi on ikka väga valesti. (Ta ei tee seda eriti.)
Igathes… See ära kolimise jutt. Esmalt kõlas see umbes nii, et ta teeks seda juba nagu järgmisel nädalal. Aga pikema arutelu tulemusel selgus, et enne jaanipäeva ta seda ei tee kindlasti ja lõpuks lubas ta mulle 3 kuud ette teatada.
Siis ütles, et tema eks tahab seda korterit (üürilepingut) endale, aga tema ei anna. Ütles, et ma võin lepingu enda nimele võtta ja otsin endale teise üürniku sisse. -> Loen, et mind hindab ja väärtustab rohkem kui oma eksi. Minu heaolu on tähtsam. Jeee…
Siia on raske üürnikke leida, sest tema tuba on läbikäidav. Ja ma ei teagi, kas kergem on elada neiuga või noormehega. Ma ise arvan, et noormehega on kergem, aga ma pole neiuga koos elanud…
Eilne ajas mind ikka korralikult segadusse. Mulle tundus, et ta oli nagu armukade. Noh, ma ju vatrasin suure õhinaga tutvumisportaalidest ja kohvitamisest. Pärast seda ta hakkaski nädalavahetustel ära olema, aga nende vahel ei pruugi ju seost olla. Lihtsalt juhus…
Raudselt kujutan kõike ette… Pole tal midagi minu vastu tundeid. Nagu Tartu R-gagi. Kujutan vaid ette. Enam ei hakka ma küsimagi seda asja, teen vaid ennast rumalaks….
Ok. Las need mõtted jääda.
Aga see lahkumine. Eks ma olen ikka mõelnud, et see on ajutine ja tegelikult oleme me võõrad inimesed. Ja üks kord see nagunii juhtub. Aga see on olnud mingi ebamäärane aeg kunagi väga kauges tulevikus. Aga nüüd on jutt juba järgmisest aastast. St asi on konkreetne (muutus reaalsuseks nagu).
Ma olen kohutavalt kiindunud temasse. Ma olen nii harjunud selle eluga. Ma ei taha kellegi teisega koos elada, ma ei taha uut inimest. Ma ei kujuta ette elu kellegi teisega…
Mõtlen, et nüüd hakkab siis pihta see kolimiste ja muutuste periood, mille peale ma mõtlesin Tallinna tulles. Aga siis kujunes see elu üsna stabiilseks… Jah, ma pean harjuma muutustega, aga see on nii raske, sest mulle muutused üldse ei meeldi.
H tegi nalja, et me lahutame. Tunne on küll selline nagu lahutaks. Kuigi pole olnudki nagu suhet. Kallistanud oleme üks kord (terve koos elatud aja, mitu sünnat on olnud juba vahepeal ja aastavahetus) ja puudutusi on olnud kaks korda. Ja need on olnud käe riivamised. Esimene kord oli siis, kui ta näitas, kuidas pesumasinat kasutada ja siis meie käed riivasid. (Uuuuu… romantika.)
Arvatavasti mõtlen ma asju üle. Ei mitte arvatavasti, vaid mõtlengi üle.
Aga ma hakkasin mõtlema, et mul on olnud nii palju neid lahkumisi ja lahutusi. Ja need mulle üldse ei meeldi. Kui olin noor, siis ema läks ära, tuli tegeleda lahkumisvaluga. Siis läks isa, siis läksid vennad (aga selleks ajaks olin ma juba üsna tugev ja mul oli elukaaslane), siis lahkus elukaaslane (käpp oli mul maas), siis lahkusin ise (tulin Tallinna, mõtlesin, et nüüd olen mina ise ja enam ei pea ma lahkumist taluma), siis saatsin pikalt Tartu R-i (elan siiamaani veel seda lahkumisvalu üle) ja nüüd on tulemas H lahkumine…
Tegelikult on vaatenurga küsimus ju. Võib ju mõelda, et igaüks liikus eluga edasi. Uued eesmärgid, uued sihid, uued põnevad situatsioonid ja elamused. Elu ongi ju mäng ja täpselt nii põnev, kui põnevaks see enda jaoks muuta.
H ütles eile, et tahaks minu lapsi näha ja mind raseda kõhuga. Kummaline. Nagu võiks midagi armastuse moodi välja lugeda ju. –> Tahab minuga kontakti säilitada. Tahab minust ka tulevikus kuulda. Huvitub minu tulevasest käekäigust.
Siis tegi ta mulle eile süüa. Ma ütlesin, et sõin külmiku tühjaks, ta ütles, et seal polnudki midagi süüa ju. –> Hoolib minust.
Igatahes. Ta on nii holitsev. Ta ei taha mind jõuludeks ja aastavahetuseks üksi linna jätta. Ta ei taha, et ma üksi oleksin. Ma ütlesin, et ma tahangi üksi olla ja õppida. Et ma ei hinda jõule ja muud sellist asja. Ta ei leppinud sellega. Siis küsisin, et miks ta minust hoolib? Ma olen ju võõras inimene. (Ta ei osanud sellele vastata, vaid hakkas naerma.)
Ma saan nii palju valesid signaale. Ma arvan, et need on valed signaalid, sest Tartu R-ga olid. Ma kujutan asju vaid ette. (Tartu R ütles, et kui nüüd keegi talle armastust avaldab, et siis ta kohe võtab naise ära, et enam ei oota. Ma lugesin sellest välja, et ta kahetseb, et mu tunnetele ei reageerinud. Siis kunagi Tartu R ütles, et ta ei öelnud oma naisele kunagi, et armastab teda, vaid ta ütles oma naisele: “Sa oled mulle kallis.” Ja üks kord ütles ta seda mulle ka, aga ma mõtlesin, et see ei saa ju tõsi olla ja vaevalt ta seda tõsiselt mõtles. Mõtlesin, et see oli lihtsalt n-ö inertsist öeldud…) … See mõtlemine on halb. Väga-väga halb…
Ma olen ikka päris segane.
Aga… Ma usun, et H puhul elan ma seda “lahutust” sama raskelt üle nagu Tartu R-ga ja nagu eksiga. Tundub küll seda moodi. V.a juhul, kui mul toimub suur muutus ja mingi n-ö asendus tekib. Sest Tartut (linna) ma ei igatse. See muutus oli väga sujuv. Kuid mul polnud siis aega igatseda, olin ju tööl pikad päevad, siis kool. Olin lihtsalt nii hõivatud, et polnud võimalik igatseda.
Samas… Ma harjun inimestega kiiresti. Olen selline kameeleon-inimene, kohanen inimestega. Ja siis vaikselt muutuvad inimesed mulle sobivaks. Seega ei tohiks olla raskusi uue üürnikuga kontakti loomises ja läbisaamises ja kohanemises. Ja siia kanti üürisoovijaid on, eriti kui semester algab. Lihtsalt tuleb hoida reservi, sest võib-olla panen inimese valikuga pusse ja ta nt jääb võlgu või hakkab varastama. (Ma ju ei tunne narkomaani või muud kahtlast inimest ära.)
Vahel panen ma inimestega pusse, nt see PUA, kellega kohvil käisin. Aga senimaani on mul läinud hästi. St kuigi olen inimesega pusse pannud, siis minuga pole midagi halba juhtunud. Vägistatud pole, kallale tungitud pole ja tühjaks varastatud pole. Olen positiivne ja loodan, et läheb ka edaspidi.
Igatahes jah… Mingi aeg hakkan siis üürilist otsima. Läbikäidav tuba on ja kass on ka siin. TV-d pole ja pesumasin vist läheb ka ära, aga vist pidi vana tagasi tulema. Külmiku kohta ma ei teagi, kas jääb või läheb. Kuid pesemisvõimalus jääb (kusjuures torud on alles korda tehtud), köök ja pliit on ka. Magasmiskohta pole, sest diivan läheb ka ära…
Tegelikult võib-olla H ei lähegi. Äkki ta ei saa maja nii ruttu valmis ja äkki… Ei tea ju. Ma olen, st kavatsen olla siin (Tallinnas) oma 3-5 aastat ja siis liiguks ära, välismaale ja jäädavalt (New York ootab ju).
Kuna mu hambad juba lagunevad, siis mõtlesin, et võtan tutvumisportaalis kuulutuse maha. Seal nagunii on palju prügi ja tundub, et linn on PUA-te täis, seega on väga suur võimalus sellise otsa komistada.
Ühesõnaga. Plaan B. Minny jääb vanatüdrukuks. Panustab raha kogumisse ja varanduse kasvatamisse ja sellele, et sugulased või vennalapsed (kui need peaks tekkima), hoolisevad mu maise jäänuse eest. Tasuks saavad siis mu varanduse, selle, mis minust üle jääb. Hooldekodud on ju kallid, need kulutavad üsna mõnusalt seda mammonat.
Viimasel ajal pole isu. Nüüd see hammas ka. Ühelt poolt on katki ja teise suupoolega süües hakkab seal pool hammas valutama.
Aga isu oli kadunud juba enne selle PUA-ga kohtumist. Tol päeval ma sõin vaevalt 500 kcal-t ja mul polnud kõht tühi. Ma ei mõtle kaalulangemise peale (väike selline soov on tekkinud), kuid see pole eesmärk. Olen valmis sööma ja ka magusat sööma. Aga mul pole isu.
Täna nt on kõht tühi, aga kui ma mõtlen, et lähen poodi, et mida ma süüa tahan, siis ei suuda ma midagi välja mõelda. Üht ei taha, teist ei taha. Midagi nagu ei taha. Niisama pole ju ka mõtet lihtsalt söömise pärast süüa.
Tean, et see on ajutine ja varsti hakkan suuri koguseid sööma. Magusat ja kõike muud. Njah… Las ma siis naudin seda väikest isutut perioodi. Saan uue min kaalu. Selle aasta min on … kg. Jee…
Päris näljas ma pole. Näksisin ühe leivaviilu ära, nüüd kõht enam ei korise.
PS. Täna on H tavaline. Nagu eilset polekski olnud. Ma olen siis ka. Teen ka näo nagu eilset poleks olnud. Sama seis nagu pärast seda Smilersi plaadiesitluse kontserti.
Nagu kaks erinevat H-d. Svipsis H ja see teine H. See teine on argielu H. Need on kohati nagu vastandid ja ma ei saa aru, et kumb see ausam või avatum on. Et kumb see õigem on. Kas svipsis H on vaid illusioon? Või kõige tõetruum ehk siis svipsis olekus julgeb ta öelda välja selle, mida ta argielus ei julge öelda? (Viimasel juhul tuleks teda ju ülekuulata ja esitada küsimusi, millele tavaelus ma vastust ei saaks. Nt armastuse-teemal tema argielus minuga ei räägi.)
Nagu näha on mul aega tekkinud. Sain ühe raporti ehk kodusetöö valmis kirjutatud: Üks suur asi kaelast ära. Nüüd tuleb veel hinnet oodata. Kindlasti tuleb sealt üks uus pettumus.
Ja siis tuleks veel üks teine kodutöö vormistada ja ettekanne teha ja siis õppida tunnikontrollika ja eksamid ja siis need teised miljon asja ja see magistritöö. Tööd on, aga pole tegijat, tavaline asi.