Kuidas viisakalt ära öelda?

Nüüd see vene-noormees kirjutas ja küsis, kas ma laupäeval sõidan ära. Ma ei teagi, mida vastata ja kas üldse vastata.

Esmalt see, et mis see tema asi on, kas sõidan või ei sõida.

Teiseks, ma arvan, et ta tahab kohtuda ja kui vastan, siis see arutelu jätkub ja jõuab ikka sinna punkti, et ma ei saa temaga kohtuda.

Kolmandaks. Mul on plaanis nädalavahetusel hoolikalt eksamiks õppida. See tunnikontrolli, mille see noormees ära rikkus, selle eest sain ma nulli. Ma ei tea, võib-olla oleksin ilma tema sekkumiseta ka saanud, aga nüüd on hea põhjus teda selles süüdistada.

Kui muidu võiks inimestega suhelda, siis temaga ma kohe üldse ei taha suhelda. Esiteks see keelebarjäär. Ta ei mõista eesti keelt ja ma ei mõista vene keelt. Ma ei oska inglise keelt ka.

Siis ta ei tundu mulle just eriti usaldusväärne. Ta tahab minust midagi, aga mida, seda pole ma veel suutnud välja mõelda. Mul on mitu ideed. Ja samas polegi oluline, mis on tema eesmärk, kas üks neist või kõik need. Fakt on see, et need ükski pole mind soosiv, seega… Ma kohe kindlasti ei taha temaga kokku puutuda.

Minu teooria on. Kui inimene tahab midagi ja ta ei saa seda, siis ta tüdineb ükskord ära. Ma loodan selle peale, et leiab endale kellegi teise.

Aga kui kellelgi on häid ideid, kuidas oleks õige ära öelda või “ei” öelda, siis andku aga mulle teada. Ära öelda siis viisakalt ja ilma valetamata, teist-poolt kahjustamata. Kuid samas nii, et teine pool sellest aru saaks. :D

***

Teine teema.

Ma hindan või väärtustan end läbi hinnete. Hea, et ma sellest aru saan ja halb, et ma seda teen.

Täna sain tunnikontrolli tulemuse teada. Olin nii kidel, et panin õige vastuse, aga eksisin. Peale selle läksid kõik ülesanded valesti. Ma olen täielik käpard. Ja nüüd arvan, et kodune ülesanne on ka valesti teinud ja pool kursust tegid minu pealt. Seega tuleb see välja… Ja siis… Siis saan karistada selle eest, et aitasin.

Järgmise aasta teema on vist see, et ei tohi kedagi aidata enam. :D

Aitasin seda vene-noormeest ja nüüd ma tunned nagu ta ahistaks mind. Aitasin kursust (poolt kursust), eks näis, mis tulemus on…

Olen jälle nagu masenduses.

Kusjuures väga imelik tunne on. Ma ei tunne, et ma oleksin amsenduses. Kuid ma näen, et olen jõuetu ja väsinud. Mul pole üldse söögiisu. Ma olen tuim või närvis/vihane…

Ühesõnaga. Ma ei tunne, et midagi oleks valesti, kuid kui ma end jälgin või oma tegemisi analüüsin, siis nagu oleks midagi väga valesti. Aga mis on valesti, ma ei tea. Kindel on see, et vajan abi, kuid pole kes aitaks. Jah, psühholoog. Aga mul pole aega minna ja selle õige leidmine võtab aega. Ma olen nii sassis ja segane, et ma vajan proffi ja asjast huvitatud inimest, mitte lihtsalt oma töö-tegijat.

Eks ma kurdan siin ja siis oma päevikus. Küll üks kord paremaks läheb.

Ma tean, et nii ei tohiks mõelda… Aga, kui mul masendus on, siis ma mõtlen, et mul on alati taganemise tee (st võimalus enda piinad lõpetada). Ja siis mõtlen, et iga väike samm on edusamm selle taganemise teega võrreldes. Ehk siis. Nii kaua kuni mu käed ja jalad liiguvad, mul on reserve, mul on veel teed lahti, et oma unistused saavutada, mul on soe ja turvaline, seni kaua pole vajadust oma taganemise teed kasutada. Ja tavaliselt läheb siis kergemaks. Siis tekib nagu soov asju teha.

Ma mõtlen, et ma võin ju istuda voodis ja oodata seda aega kuna see olukord tekib, kus mul jääb üle vaid see taganemise tee. Aga ma olen oma elus nii palju istunud ja oodanud ja see taganemise tee pole tulnud, mul pole seda püsivust, et seda taganemise teed oodata. Ja siis ma hakkangi midagi tegema, et see ootamine läheks kiiremini.

Mingi hetk kaob ära see kohustuse tunne ja jääb vaid see tegevus. Ma lihtsalt tegutsen. Mõtlen, et teen täpselt nii palju kui ma oskan ja tean. Ei hakka üle pingutama. Lihtsalt teen. Teen nii nagu esimene mõte on ja nii nagu mulle õige tundub.

Praegu ongi selline segane periood. Kohustuse tunne asendub lihtsalt tegemisega (vahelduvad, pendeldavad). Siis on see enese mahategemine ja väärtustamine läbi hinnete, mis asendub mõistliku perioodiga, kus ma mõtlen, et mina olen mina ja võrdlen end ainult endaga ja mõistan, et keskkonnad ja olukorrad ja inimesed on erinevad ja seega ei saa tulemusi teistega võrrelda. Et on halbu päevi ja häid päevi jne…

Kokkuvõttes. Segased tunded on. Rahulolematus. Olen kaotanud oma tasakaalu. Ja kui mingi hetk ma leidsin selle enesekindluse, siis nüüd on see kadunud… Aga ma otsin selle üles. :D

Vajan mõnd head kokkusattumust või positiivset märki… Täna paistis päike ja ma käisin jalutamas. See oli ka peaaegu hea, kuid täna jäi sellest väheks… :D Aga äkki siis homme…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 kommentaari postitusele Kuidas viisakalt ära öelda?

  1. Roland kirjutab:

    Pean Su Kristiinesse harjutustundi vedama, kus kõvahäälselt küsin “Kas võin Su kanni katsuda?” :)

    Viisakas ära ütlemine pole ilmtingimata tõhus ja mõlemale osapoolele arusaadav.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Kui inimene käitub labaselt, siis tõesti oleks võib-olla minupoolne viisakus liiast. Aga ma jätaks endast väga hea mulje, kui ma käituksin diplomaatiliselt (nagu Maarja-Liis Ilus).
      Aga antud juhul on noormees käitunud viisakalt. Minu jaoks natuke pealetükkivalt, sest olen selline tundlik ja eraklik, aga ta kindlasti ei ole välja teeninud valetamist, õelutsemist, paika-panemist.

  2. Roland kirjutab:

    Mingi uudis Maarja-Liisist, mida mina ei tea?

  3. Roland kirjutab:

    lauldes?:)

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>