Kirjutasin, et murdusin. Milles see, siis seisnes. Esmalt ma lisasin Tartu R oma skypesse (nüüd juba kustutasin ta ära) ja kirjutasin FB-s talle. Küsisin, et kuidas tal läheb ja kas tal naine on.
Sain vastuse, et tal läheb hästi, naine on, aga abielus pole.
Ja pärast seda minus vallandus? Ma ei tea. Ma olen vihane, olen pettunud, armukade, kurb… Ja võib-olla on neid tundeid veel, aga hetkel ei tuvasta rohkem.
Mõtlen, et kas talle kirjutamine oli viga või mitte. See oli viga selles mõttes, et tekitas minus paha tunde (just see vastus). Samas on see ka hea. Nagu Tallinna R ütleb, et nüüd saangi oma eluga edasi minna.
Seega temale kirjutamise positiivne pool on see, et ma nüüd tean, et see peatükk on sulgenud. Minu jaoks on see sulgenud ja jutul lõpp. Tuleb oma nutud ära nutta ja mõtted ära mõelda ja siis on finito. Siis on sellega kõik.
Aga mis on probleem? Probleem on need tunded. Ma ei saa aru, mis toimub. Ma ei oska oma tunnetega midagi peale hakata, mida ma peaksin tegema, et mul parem hakkaks. Mul oleks vaja tunnete spetsialisti. 
Eile õhtul mõtlesin, et mis siis, kui ta läheb lahku või kui ta mõistab, et armastab ikkagi mind. See tõstaks minu enesekindlust. Aga, kas ma tegelikult seda tahaksin?
Tegelikult ei tahaks.
Sest sellisel juhul ta oleks just lahku läinud ja selle neiu vastu on tal ju tunded olnud (vähemalt kunagi olid). Ja mina oleksin lihtsalt mingi asendus. Kui hüpatakse ühest suhtest teise, lapitakse üks suhe teisega, siis see teine suhe ka kaua ei kesta. Mina vähemalt sellesse ei usu.
Peale selle tema tahab juba perekonda luua, lapsed ja muu, aga mina tahan karjääri teha. Ja võib-olla ei taha üldse lapsi saada. (Tean, et tulevikus kahetsen seda, aga preagu pole üldse tahtmist lapsi saada.) Tema tahab maakodu ja põllumajandusega tegeleda (ma ei tea kui tõsine mõte see oli). Vähamalt ta sõbrad on Tartus ja talle on ta sõbrad olulised, aga mina tahan Tallinnas elada ja siis edasi liikuda. Meie eesmärgid on teised, seega meie suhe ka ei kestaks kaua.
Tema on rahul sellega, mis tal on. Tema elu on nagu paika loksunud, nagu jõgi, mis on leidnud endale sängi, aga mina olen rahutu oja, mis otsib teed suurde merre, ookeani. Ma otsin veel oma kohta.
Ühesõnaga. Meie suhe ei kestaks kaua. Ja pole mõtet üldse alustadagi.
Ja kui nüüd tulla reaalsusesse tagasi. Siis tal pole minu vastu tundeid, pole kunagi olnud. Seega pole meie suhe üldse n-ö valikuski.
Miks ma temaga ühendust võtsin? Ma mõtlesin, et mul oli temaga hea suhelda. Mõtlesin, et suudan nüüd teda võtta kui sõpra. Lihtsalt arutada temaga asju ja saada tuge. Ja teda ma usaldasin. Aga nüüd, kui tal naine on, siis ma ei tahaks teda segada. Ma tean, et kui me suhtleks, siis tekitaks see armukadedust ja seaks ohtu tema suhte ja mina ei taha olla selle põhjuseks või probleemide n-ö ajendiks. Seega… Ma hoian eemale.
Olen üsna keerulises olukorras. Mul pole usaldusisikut. Pole inimest, keda ma julgeksin usaldada ja selle usalduse kujunemine on nii pikk ja keeruline protsess.
Otsin paaniliselt uut usaldusisikut (isikut keda usaldada suudan). Aga kõik uued inimesed on uued ja usaldamisest väga kaugel. Ja kiirustades läheb alati asi rappa, seega ei tohiks ma sellega kiirustada.
Mul on kaks võimalust (hetkel):
1. Lähen nõustaja, psühholoogi või mõne muu psüühikaga tegeleva ameti-esindaja juurde… Maksan selle eest, et keegi kuulaks ja kellel oleks vaikimisvanne.
2. Püüan ise end tugevaks kasvatada. Püüan ise hakkama saada. Otsin endale uusi väljundeid. See oleks pikaajalises mõttes kõige parem lahendus, aga praegu ei oska ma kusagilt alustada.
Ma peaksin tegelema õppimisega, sest esmaspäeval on eksam. Kuid ma ei suuda keskenduda. Mõtlen Tartu R-le. Ta oleks nagu mu ajju ja mõtetesse põletatud. Ma ei oska teda sealt ära võtta.
Oma tunnete ohjamine, juhtimine ja valitsemine on midagi, mida ma tahaksin osata. Minu respekt neile, kes seda suudavad. Mina püüan sinna poole. Tahaksin kunagi jõuda selleni, et suudan oma tunnetega tegeleda… Tundub midagi võimatut, aga tasub üritamist ja pingutamist.