Täna sain end kell 5 ülesse. Alguses oli natuke raske. Ma ärkasin alles siis, kui telefon oli mul käes ja ma olin istukile tõsnud. 
Aga seekord vähemlat ärkasin.
Enesetunne on parem. Hommikuti ongi kuidagi kergem, kassiahastus tuleb öösel. Siis tunnen end nii üksikuna ja põlatuna. (Keegi ei armasta mind.)
See vene noormees kirjutas ja küsis, et kuna ma eksamit lähen tegema. Arvatavasti huvitab teda, kuna ma lähen selle aine eksamit tegema, mis on meil ühine.
Mina mõtlen, et tema tahab minu pealt maha kirjutada. (Kindlasti kaasneks sellega ka mingi komöödia.) Ühesõnaga, ka sellele kirjale ma ei vasta. Üks võimalus on nagu valetada või anda infot, mis pole päris tõsi. Aga ma jään esialgu vaikimise juurde.
Ma olen teda juba nii palju aidanud. Aita veel kedagi, kohe hakatakse ärakasutama. Ma olen ikka nii kuradima heatahtlik ja naiivne (vahel, mõnikord).
Ja teist juttu ka. Ma ei mäleta, kas ma sellest olen kirjutanud, kuid ma suhtlen ühe neiuga. Ta on väidetavalt bi. Ta on minust noorem, ta on 24-aastane ja väga ilus naine/neiu. Ma ei välista lesbisuhet või katsetamist. Elu ongi ju katsetamine ja NY-s müüks lesbindus hästi. Ja kui ma seda isegi “harrastama” ei hakka, siis vähemlat suudaksin seda võtta loomulikuna, sest NY-s ollakse selles osas vabamad.
Alguses oli hästi ebamugav temaga suhelda. Ma ei osanud ega julgenud midagi küsida. Ta alguses ka ei rääkinud palju, hiljem ütles, et tal tulid külalised. Aga viimasel korral me suhtlesime ja tema oli… Ma nüüd ei teagi, mis sõna oleks siin õige kasutada.
Igatahes, me rääkisime seksist. Jutt kaldus sinna, weebi-seksi peale. (Tema küsib: “Kas sa tahaksid mind puudutada?” ma vastan ja siis… läks see jutt edasi.)
Mulle tundub, et tema jaoks on seks lihtsalt üks tegevus, üks mõnus tegevus, nagu mõne jaoks jooksmine. Aga minu jaoks on see midagi erilist. Ma olen selles mõttes antiik. Minu jaoks on suudlus ja seks ikkagi armastuse avaldus ja peaks olema kahe inimese vahel, kes teine-teist armastavad. Ma ei mõista hukka neid, kes näevad asju teisest küljest. Kuid mina ei suuda seksi ja suudlust lihtsalt ajaviite ja lõbuna näha. Järgi proovitud ja tean kindlalt, et ma ei suuda.
Sellele neiule ma ütlesin, et ma ei suudaks kohe intiimsesse suhtesse astuda. Ma ei teeks seda noormehega ja ma arvan, et ka neiu ei erine selles (olen võrdõiguslik). Ta hoiak oli alguses selline, et tal ei tuleks see pähegi, et alguses ikka tutvuks.
Kuid pärast eilset “kuuma” vestlust, tahtis ta minuga kokku saada. (Nüüd ja kohe, aga kohvi jooma.) Ma keeldusin viisakalt. Minu jaoks liigub see asi liiga kiiresti. Kõik on uus ja võõras ja ma olen ikkagi vanamoodne inimene ja enda eluhoiakute muutmine võtab aja, ma vajan aega, et uute olukorraga harjuda.
Peale selle on neiuga raske suhtes olla, sest nad on tähelepanelikumad. Tuleb juukseid paremini sättida, meik peab olema perfektne ja riided ja keha jne… Mehe puhul tood oma rinnad esile ja tema pilk takerdub neisse ja muu on siis kohe vähem olulisem. Mees ei oska vaadata (ja teda ei huvita), mis alusgreeme sa kasutanud oled ja muud sellist…
Mina pole ju tibi. Ma ei raseeri end iga päev peegel-siledaks. Ma ei meigi end igapäev. Küüned ka kasvavad vabalt. Ja keha, see on n-ö puhke olekus (trenni ei tee). Minu jaoks on õppimine kõige tähtsam. Kuid see neiu on tibi. Ta küll ütleb, et on arsti haridusega (võib-olla pooleli jätnud). Aga tibi on.
Ma kardan temaga kohtuda. Tunnen end nagu põllul kasvanud maa-naine. Lauda-eit.
Kusjuures, see on küll imelik, et see vanusevahe mind väga ei häirigi. Võib-olla selle pärast, et ma tunneksin end n-ö mehena, mehise poolena ja siis peaksingi ma vanem olema.
Vanus on tal noor. Võib-olla ta alles otsib ennast, võib-olla noorus ongi nii vaba (mõtlemisega). Ma ei tea.
Ja kuna ma olen väga kartlik ja hea ettekujutusega, siis on mul ka üks teine teooria, mis teeb mind ettevaatlikuks.
Võib-olla ta on prostituut või teeb raha eest seks-videosid. Ja ta tahab huvi tõsta ja siis otsib n-ö mängukaaslast. Ja kui… Hüpoteetiliselt, kui me lähekski intiimsesse suhtesse, siis ta võib ju seksi salaja filmida, küsib raha kahe eest (kahe keha näitamise eest), kuid võtab kõik endale.
Peale selle, et ma ei taha oma alasti keha näidata ei poolda ma ka enda (minu Minny) keha pealt n-ö raha teenimist.
Ja selle kartuse teine pool on see, et ta püüab panna mind narkootikume tarbima ja enda töölist teha. Ehk siis, hakata minu keha müüma ja sellega raha teenima.
Ma rääkisin H-ga. See neiu ütles, et elan Nõmmel ja H ütles, et tema sõbrad räägivad, et Nõmmel on üks eliit-lõbumaja… Aga Nõmme on suur kohta.
Kuid, mis veel kahtlust tekitab on see, et neiu ei räägi endast. Tal on märgitud, et tal on laps, kuid ta ise sellest ei räägi ja ma pole selle kohta ka küsinud.
Kui ma küsisin, et kuidas ta avastas, et talle naised meeldivad ja kas tal on olnud mõne naisega suhet ja miks see lõppes, siis vastas ta napisõnaliselt. Sõbrannaga katsetas, aga sõbranna kolis Tartusse.
Ja eile oli ta väga julge. Tema tekst jättis kohati sellise mulje, nagu nendel seksinäljas meestel jututubades ja mujal… Nagu üritaks mind ahvatleda end rahuldama ja sealt edasi, siis seda teist poolt rahuldama. Sellised asjad muudavad mind ärksaks…
Viimasel ajal ikka flirticus kirjutavad naised. See tundub mulle kahtlane. Üks neiu tahtsi niisama rääkida ja otsis sõprust, aga teised on rääkinud, et on bi-d ja kirjutavad, et olen kena naine.
Ma ei tahaks uskuda, et olen lesbidele ihaldusobjek. Ma ei usu seda. Pigem ma näen välja väga naiivne. Ja need pildid, mis on üleval on veel eriti naiivse olekuga. Vanad pildid ja siis olen ma naiivsuse-etalon. Peaksin need maha võtma. Värskeid pilte ei taha panna, sest siis hakkaksid inimesed mind ära tundma (tänaval).
Samas, kui üldse mingeid pilte pole, siis ei võtaks keegi minuga ühendust. Aga võib-olla üks korralik ja huvitav inimene eksib sinna ära. Ma ei saa ju seda välistada. Mulle piisaks ühest küll. Kuid kui mul pilti pole, siis vaevalt ta minuga ühendust üldse võtaks.
Igatahes, ma mõtlen seda pildi-teemat. Vaatan oma pildivaramu üle, äkki leian mõne vähem naiivse pildi.
Aga täna on mul siis eksam. Milleks ma pole suutnud eriti õppida. Ma ei oska selleks eksamiks õppida. Eks näis, mis saab.
Lugesin eile enda aasta taguseid postitusi. Olin nii armsasti kirjutanud, et ilma stressamiseta ja ilma asju hulluks mõtlemata ehk siis pingevabalt jäävad asjad paremini meelde ja ma saan asjadest paremini aru jne… Üldse on elu siis ilusam.
Eks ma püüan seda siis katsetada. Loon oma “mullis” mõnusa olemise ja püüan olla lõõgastavas olekus. Ma ei tea, kuidas see mul õnnestub, aga ma katsetan. Ega mul paremat polegi teha.