Jälle hakkab üks aasta läbi saama. Need aastanumbrid on mul juba ammu sassis. Ma olen oma päevikus käesoleval aastal kirjutanud ka 2013 ja 2012. Ei mõju need muutused mulle hästi. 
Nüüd nad muutsid mail.ee ka ära. Täiesti ootamatult ja ilma igasuguse hoiatuseta. Ajab ikka närvi küll. Aastaid on kõik olnud ühtemoodi ja järsku tuleb alustada otsast peale õppimist.
Mu ametlik post tuleb sinna ja ikka on hirm, et mõni oluline info jääb uuenduste tõttu kätte saamata.
Mõtlesin, kas aasta viimasel päeval üldse midagi kirjutada, aga samas oleks tore ju ikka mingigi märge maha jätta.
Tavaliselt võetakse aasta kokku.
Viimased kaks aastat on läinud nii kiiresti, nagu oleks olnud tegemist ühe aastaga.
Muutsin Facebook’s oma profiilipildi. Eelmine oli seal olnud vist 1-2 aastat. Leidsin ühe ametlikuma pildi (dokumendi foto) ja tundus, et see sobib sinna väga hästi.
Siis see mail.ee ootamatu uuendus.
Kohtumine PUA’ga või n-ö rolli/ametit õppiva PUA’ga.
TTÜ-s suutsin edukalt esineda, sain õppejõult kiita ja auditooriumil tekkis (tol hetkel respekt minu vastu).
Siis see lille toomine loengusse. Väga värvikas asi sellest aastast.
See aasta möödus ka n-ö armuvalus. Tartu R-i igatsedes. Mis temas oli, ma ei tea. (Igatsen jätkuvalt ja mõtlen talle.)
Suutsin oma isas taas pettuda. Ta suutis jälle mulle ühe jama kaela tõmmata. Juba tookord ma lubasin endale, et enam teda selles osas ei aita, aga… Ta tundus olevat muutunud, teda sai juba usaldada, aga selgus, et inimesed ikkagi ei muutu… Aga enam ma teda selles osas ei aita. Enam mitte. (Nagu öeldaksegi: kuni järgmise korrani.)
Mõistlik oleks olnud vist oma selle aasta postitustele silm peale visata enne seda postitust kirjutama hakates. Aga läks nii nagu läks.
Olen pettunud TTÜ-s. Sealt saab head teadmised. Kuid inimlikkust seal pole. Seal põletatakse inimesed läbi ja nende enesehinnang. Toodetakse andekaid roboteid ja korrale alluvaid isikuid, loovuse vastandeid (staatilisi isikuid?).
Seal antakse n-ö kala, mitte õng. Just teadmiste osas. Hästi palju on teooriaid ja raamatuid ja teaduslikke artikleid, aga kuidas seda praktikas rakendada. Ei jagata kogemusi nende teooriate praktikasse rakendamise kohta.
Hästi mõttetu on pähe õppida mingi teooria. Seda saab ju alati üle luguda. Oluline on teada ja aru saada sellest teooriast, miks loodi, millest see arenes jne. Ja oluline on teada, et selline teooria on olemas, mis käsitles seda ja seda teemat ning selle teooria leiab sealt.
Ja kõige olulisem oleks see, et kuidas seda teooriat rakendatakse, mis kasu on mul täna sellest, et ma seda teooriat tean. Kuidas ma saan seda oma ametis või tulevases elus rakendada.
Alguses olid ained kuidagi inimlikumad ja elulisemad. Nüüd on kõik kuidagi kuiv ja ebaloogiline. Võib-olla olen ma ise juba väsinud ja tüditenud. Mitte võib-olla, vaid olengi. Seega, saaks see kool läbi. Ma ei taha pooleli jätta, aga tahaks juba uusi asju teha. Tahaks päris tööd teha. Oma eluga edasi minna.
Eile ja ka üleeile oli H kuidagi tõsine ja masendunud. Ma ei julgenud temaga rääkida. Istusime vaikselt. Käisin tema toast läbi kiirelt ja nähtamatult, nagu vari. Ma ei julgenud küsida, et mis teda vaevab. Mul endalgi probleeme palju, ma ei taha teiste omasid juurde võtta. Oletan, et rahaprobleemid. Kuulõpp ja kõik nõuavad oma osa. Järgmine kuu on ju palk väiksem, sest detsembris oli tööpäevi vähem.
Kummaline oli. Tal on nii tõsiseid perioode vähe. St see oli esimene kord (kui ma seda tajusin). Kui inimene nii tõsine on, siis… mina kardan, et ta teeb midagi ootamatut. Muu on nagu ükskõik, aga mõned tema otsused või teod mõjutavad ka mind. Ja ootamatusi pole mulle vaja. Hetkel on piisavalt probleeme ja ebastabiilsust.
Kuid täna on ta juba tavaline H. Mängib oma lapsega… Kui omal lapsi pole, siis nii hullult tahaks õpetada ja kommenteerida, kui valesti ta asju teeb ja kuidas ta endale auku kaevab. Aga õnneks olen suutnud oma suu kinni hoida.
Tavaliselt on nii, et mingi muster kordub teatavas olukorras. Ehk siis, kui ma peaksin lapse(d) saama, siis käituksin sama-moodi.
Vahel ja mõne asjaga on nii raske oma suud kinni hoida… Ma lähen nagu närvi (kuigi pole põhjust ja pole minu asi). St siis, kui ta teeb midagi nii valesti (st minu silmis valesti)…
Kui ma käituksin oma lastega nii nagu ma preagu õigeks pean lastega käituda, siis oleksin ma väga kalk, järeleandmatu ja nõudlik ema. Tambiksi lapse tunded maatasa, just nagu minu isa minu tunnetega tegi. Meid kasvatati nagu sõdureid. Nutta ei tohtinud, vastu hakata ei tohtinud, oma arvamust ei tohtinud avaldada (kui see ei läinud kokku suure kuju omaga). Tulemused pidid olema suurepärased. Ja tujud võisid olla ainult suurel isal ja temale olid lubatud kõik tujud ning tema võis solvata ja sõimata, keda ta tahab, sest ta peab ju end kellegi pea välja elama.
***
Ma sain prillid väga hilja. Mu silmanägemine oli halb. Ma ei näinud tahvile juba mitu aastat. Istusin esimeses reas, aga ikkagi ei näinud. Kartsin ja vihkasin, kui õpetaja tahvile kirjutas, sest ma ei näinud (mõtlesin, et miks ta ei paljunda pabereid) ja silmanägemise kohustuslik kord arsti juures. See oli õudne. Paar aastat sain seda vältida (kontrolli ei tehtud), siis üks kord klassiõde ütles mulle ette (mida ma nägema pean). Aga see tuli välja, et ma ei näe ja mul polnud enam põhjalikust silmakontrollist pääsu.
Läksin silmakontrolli. Küsiti, et mis suuruses prille ma varem kasutasin. Ütlesin, et ei olegi prille kasutanud. Silmaarst tegi suured silmad ja ütles, et ammu oleks pidanud ju kasutama. Mul olid silmad -1,75 ja -1,50 (tavaliselt kirjutatakse simesed prillid välja -0,5 ja vahel ka -0,25).
Ma teadsin, et näen halvasti, sest ma ei näinud enam bussi numbreid. Alles siis sain aru, mis bussiga tegu on, kui buss oli peatuses.
Ja siis ütlesin isale, et käisin silmaarsti juures ja mulle kirjutati prillid välja. Ma valisin aega ka. Paar päeva ootasin ja vaatasin sellise rahulikuma hetke. Aga tulemus oli see, et sain sõimata, et ise olen süüdi, et ma ei näe, ise õppisin pimedas (küünlavalges, elekter lülitati meil välja, sest see oli maksmata). Et temal pole raha, et mulle prille osta.
Jooksin oma tuppa. Peaaegu nutsin, aga see tundus nii kohutav, et isegi pisarad ei tulnud silma. Tundsin end nii üksi selles suures maailmas.
Siis mõne aja pärast tuli ta salatiga ja ütles, et ära pane seda tähele, et tal oli halb tuju. Umbes, et talle on sellised vihapursked lubatud. “Söö salatit ja unusta ära.” Siis oli kohe nõus prille ostma (kust ta selle raha nüüd sai).
Ma ütlesin, et saan ka ise hakkama. Et ise olen süüdi ja et ütlesin talle lihtsalt info, mis ma sain koolist ja arstilt, et mu silmanägemine on kehv. (Ma isegi ei küsinud temalt prillide raha ega midagi. Andsin vaid info edasi.)
Lõpp-kokkuvõttes ostsin prillid turult ja olin nii õnnelik, et sain 75 kroonised prillid 50 krooniga. Täitsa odavalt sain (kuigi ühele silmale pidin ma tegema liiga, sest ostsin -1,50 prillid, aga üks silm vajas natuke tugevamat). Siis muidugi sain ma selle eest ka sõimata, et prillide pealt ei tohi kokku hoida ja tervisega ei tohi mängida. Aga ega mind päris prillipoodi viidudki. Lihtsalt oli hea moraali lugeda. Justkui mul oleks olnud muud võimalust. Mul ei olnud rohkem raha lihtsalt.
Jah… Sellised ebameeldivad mälestused isast. Ja siis küsitakse, miks ma neid (ema ja isa) eesnimedaga kutsun ja püütakse mind ümber kasvatada. Isa uus naine ikka püüab. Aga tal pole see õnnestunud.
Aga… Kõik mis ei tapa, see teeb tugevaks. Ja nüüd olen ma väliselt väga kalk ja pole väga plaanis kedagi endale ligi lasta. Sest nii lähedased inimesed (perekond) on mulle haget teinud ja alt vedanud.
Tegelt tuleks vist aasta lõpetada rõõmsates toonides.
Naerame siis selle üle. Isa (ma ei saa siin ju tema päris nime kirjutada ja esitähti kasutades tekiks segadus) pole arvestanud sellega, et tema lapsed valivad talle vanadekodu (kui üldse). Vahepeal talle nagu jõudis see kohale, siis puges kõigile. Aga tundub, et nüüd on ta selle unustanud.
Tekitab mulle probleeme. Mõtlesin, et kas märgin ära, kas ütlen talle. Aga otsustasin, et ei tee seda. Ta teab ise ka, et mulle see ei meeldi. Seda ma talle ütlesin ja ta lubas, et ma ei pea sellega tegelema, kuid lõpuks sokutas ikka selle mulle. (Lisa kulu tekib mul ka. Püüan asja järgmise aastaga korda ajada.) Kuid jätan meelde ja kui sobiv hetk, siis tuletan talle meelde. Ka selle prillide teema. Vaene süda, st tema süda. Siis hakkab ta raudselt simuleerima. Ma ei lase endaga nii teha.
Varem ma tulin talle vastu, kui ta rääkis, kui haige ta süda on ja et ta on üle elanud südameatki või insuldi püstijala-pealt. Tema üks sõber-arst olevat talle seda ütelnud.
Aga ajaga olen ma nii palju tugevaks muutunud, et jään rahulikuks ja mõtlen, et ma pole arst ei saa teda aidata. Ja tema eest asjade tegemine ei tee teda terveks. Nagu tema ütleb, sa pead ise oma asjadega tegelema. Sama talle.
Mitte, et mul tegelikult oleks ükskõik, vaid ma näin sellisena. Hoian oma tunded endale. Olen juba kooliatatud nii.
Alles hiljuti ta ütles, et ega käbi kännust kaugele kuku. Ei kuku jah, aga käbi on liikuvam (känd on maasees kinni), käbi õpib ja areneb kännust edasi. Seega… Nagu ma armastan öelda. Kõik halb, mis sa mulle teed, teen ma sulle 5-10 kordselt tagasi. Ma ei soovita sul seda riski võtta, sest need, kes on võtnud, teavad, et see pole sõnakõlks.
Küsi mu eksi käest. Tema sai mu viha omal nahal tunda… Ei tasu riskimist. Ta ka lõpuks jõudis sellele järeldusele.
Ehk siis. Kõige mõistlikumk on lihtsalt lahkuda ja eemale hoida, mitte mind torkida ega häirida ega pahandada.
Ma pole normaalne ega tahagi seda olla. St ma ei suudagi olla. Vahel isegi tahaks, aga ma ei suuda. Olen see, kes olen. Lepi sellega või kõnni minema. Nii lihtne see ongi.
Jah. Nende aastatega olen muutunud kalgimaks ja julmemaks ning ka iseseisvamaks.
Järgnevate aastatega püüan neid omadusi endas arendada ja muidugi mu eesmärgid. Püüan liikuda ikka oma eesmärkide poole ja äkki saan ma need ka üks kord konkreetselt paberile. Leian selle aja. Ja kunafi kuiges tulevikus äkki ma jõuan nendeni, suudan need reaalsuseks muuta. Unistada ju võib, see on veel tasuta.
Aga head vana-aasta lõppu kõigile! 