Uue vastuvõtmine

Isa suutis mind närvi ajada enne aastavahetuse möllu ja ma otsustasin, et panen telefoni hääletu peale. Polnud soovi kellegagi rääkida.

Ja milline pettumus mind hommikul üllatas. Mitte keegi ei helistanud ega saatnud sõnumit. Lähen mina siis kõikidesse oma portaalidesse ja suhtluse kanalitesse ning ikka mitte ühtegi kirja.

Ei saanudki tähtsat mängida. Sain, mis tahtsin. Keegi ei mäleta mind, keegi ei tea minu eksisteemisest midagi. (Ainult siis, kui midagi vaja on, vihjan isale.)

Aga nüüd ma vähemalt tean, et kui ma peaksin surema, siis võin rahulikult surnud olla. Keegi ei tunne huvi. Vähemalt nii kaua, kuni mu maine keha haisema ei hakka.

Eelnev oli naljaga pooleks must huumor.

Selline (kassiga koos, kodus akna peal) aastavahetus on huvitav. Ja pole üldse mitte halb. Mõnel korral tuli haletsus peale ja mõtlesin, et kõik rõõmustavad ja pidutsevad seal kusagil väljas. Aga kui ma kujutasin end sinna tubgleva ja lärmava raha hulga sisse, siis mõistsin, et mulle seal ei meeldiks, et nii on parem.