H ei räägi minuga enam. Ei tea, mis juhtus. Ta nagu oleks mu peale pahane. Ma vist ütlesin talle halvasti või lõin ta ego pihta. Olin vihane, stressis, sest eksam oli tulemas ja siis ma olen selline. Tean seda ja püüan ära kaduda ja omaette olla, et ma teistele liiga ei teeks, aga olin köögis teed keetmas ja me rääkisime ja nii ma end tema peal maandasin.
Aga samas võib see olla ka mingi ajutine nähtus või kõigest minu ettekujutus. Ma ei tea.
Miks see mind häirib? Ta on tihti öösiti kodust ära. Ta enam ei ütle, kuhu ta läheb ja kas ta ööseks ära jääb. Mitte, et ma seda ootaks. Mul pole vahet, kas ta on siin või mujal. Aga ma kardan, et ta kolib märkamatult välja või viskab mind välja, et naine majja tuua.
Mulle ei meeldiks sellised ootamatused. Seega ma tahaks, et ta minuga räägiks. Njah.. Ta küll lubas kolm kuud ette teatada, kui sellised muudatused peaksid toimuma, aga meestega on ikka nii olnud, et nad ei pea oma sõna. Vähemalt ma ei julge sellega arvestada, et ta oma sõna peab.
Nüüd ma olengi.. St mõtlen, et mida ma teen, kui mind välja visatakse, kuhu ma oma kassiga lähen või kust ma leian lisa ressursse või üürniku, et suurenevaid kulusid katta… Aga seda (selle peale mõtlemist) teen ma siis, kui aega saan. Sest probleeme on igast kandist… Aga see teebki elu põnevaks ja värviliseks… 
***
See vene poiss, kes mulle loengusse lille tõi. Ütleme, et tegemist on Vene V-ga. Ligtsalt V.
Esiteks.. ta kirjutas kunagi ja küsis, kuna ma eksamit lähen tegema. Ma ei vastanudki sellele kirjale. Siis nüüd kirjutas ta, et kas ma käisin eksamil ära. Eks ma sain aru, kuhu ta vihjab/sihib, aga püüdsin olla diplomaatiline ja vastasin, et käisin ära jah.
Siis küsis, et mis eksami küsimused olid. Mõtlesin, kas vastan talle või mitte. Aga otsustasin, et vastan. Pärast 1,5 päevast mõtlemist. Saatsin talle teemad, mida eksamil küsiti ja slaidide numbrid, kust vastuse leiab ja mida uurida.
Kuid ma olen üsna veendunud, et ta küsib minult uuesti neid slaide. See oleks juba kolmas kord, mil ta samu slaide küsib. Enam ma talle neid saatma ei hakka. Sest see näitab juba inimese laiskust, et ta ei ole isesesvalt üldse asju vaadanud ega isegi mitte püüdnud õppida. Ma pole ta ema, et tema eest kõik ära teen… Minu kannatus hakkab ka juba täis saama.
Ja see koht, mis mind kõige rohkem närvi ajab on see, et ta kirjutab “kallis …” ja minu nimi… Mis kuradi õigusega ta mind nii kutsub. Pole ma talle mingi “kallis”. Jah, ma olen vana, jah ma olen vanatüdruk, aga mind ei osta ära mingite odavate miilustavate sõnadega. Kui tal on midagi öelda või küsida, siis tehku seda otse, mitte läbi odavate fraaside.
Kui muudel juhtudel oleksin ma mõtlemata talle kohe saatnud eksami ülevaate, siis selle sõna “kallis” kasutamise tõttu ma ikka tükk aega kaalusin, kas seda teha…
See ajas mind nii närvi. Aga ma ei julgenud talle seda kirjutada. Pärast lööb mu veel maha, ikkagi vene temperament.
Kuid seda ma ei mõista, miks ta minust loengu ajal oma tahvel-arvutiga pilte tahtis teha. Müüb mind või mu teenuseid kusagil?.. :S
***
Nagu ma vist olen juba maininud, et minu lagunemise protsess on alanud. Et taas murdus hammas ära. Panin end ilusti järekorda. Olen kuuaega oodanud, aga täna helistati, et hambaarst on haige ja minu aeg lükkus veel kuu võrra edasi. Veel on hammas püsti, st pool hambast… Tuleb vist kindluse mõttes vee peale üle minna, et mitte oma hambaid koormata.
Küsiti, kas ma tahan proteese. Jah, varsti oleks vaja jah. Eks nad vist selle peal elavadki. Lasevad inimestel hambad välja kukkuda, ära laguneda ja siis pakuvad proteesi-aega.
***
Õppinud olen kohutavalt. Aga tulemused ei ole suurepärased. Olen pettunud ja viimaseks eksamiks pole enam motivatsiooni õppida. Aga ma püüan. Ühe eksami tulemust ootan. Võib-olla tuleb see uuesti teha. Viimase eksami puhul ka ju ei tea, kas saab oma EAP-d kätte või mitte.
Magistritöö ja praktika… Neid pole ma alustanudki. Ma ei tea, mis minust saab. Hommikuti ei saa üles ja õhtul ei tule und. Lihtsalt ei tule. Pea on mõtteid ja unistusi ja muud saasta täis.
See on tavaline, et nädala jooksul käin väljas 1-2 korda. Jah, mitu päeva toas istuda pole mingi probleem, aga koolis eksamit oodata oli raske. Pidev hirm, et keegi tuleb rääkima. Segab mu privaatsust.
***
Ema tahab teha ettevõtte ja tahab, et ma raamatupidamist hakkaksin talle tegema. Aga õnneks see projekt jääb seisma, sest ta sai vist mingi töö. Mul pole kogemust ja tolle riigi seaduseid ma ka ei tunne ega keelt ega midagi…
Isa juba planeerib mind enda juurde. Et tal on mulle tuba olemas. Ütles, et inglise keel on mul suus ja soome keelt olen ka õppinud ja nüüd õpin veel vene keele ära (ta ei tea sellest vene poisist, kui teaks, siis paneks paari). Et siis hakkan seal head raha teenima ja venelastega suhtlema.
Isa plaanides on väga mitu viga, ebasobivust (ebakõla) aga ma ei hakka sellel peatuma. Ma ei julgenud talle öelda, et ma inglise keelt ei oska, sest see oleks viinud selleni, et ta oleks mu peale karjuma hakanud (varem juba läbi proovitud asi). Ja seda ma ka ei öelnud, et mul on teised plaanid oma tulevikuga. Ja seda, et ma ilmaski ei taha temaga koos elada, ei hakanud ma ka ütlema. Ma olen ta peale tegelikult ühe asja pärast väga vihane, aga hoian endasse (veel).
Vanaema juba plaeerib, et ma lähen veebruaris sinna ja siis jalutame küla läbi ja siis õpime arvutit ja ma olen seal mitu päeva. Ma ütlesin, et veebruaris lõpus käin sealt läbi. Ja “käin sealt läbi” ei tähenda, et olen seal mitu päeva. Aga vanainimene ei saa aru. Tal on 11 lapselast, mis kuradipäralt ta minu küljes ripub. Üks kingib talle veel lapselapselapse. Mul pole meestki. Täielik õnnetuse hunnik olen…
Kisuvad mu lõhki. Kõik muudkui tahavad, aga keegi ei küsi, mida mina tahan. Mis mulle meeldiks… Aga kui küsiks, ega ma ei vastaks. Minu oma asi… Kardan kriitikat.
Eks kui tunnen, et on õige aeg, siis ütlen neile. Või lihtsalt ühel hetkel kaon ära. Lihtsalt ühest hetkest mind pole.
***
Üks kokkusaamine oli ka. Üks noormees, kellega ma tutvusin Flirticus. See noormees, kes alustas vestlust sellega, et küsis selle rauakolaka kohta. Mitte minu kohta. Ei teinud ühtegi kommentaari mu välimuse kohta.
Kutsusin ta kohvile, noh kakaod jooma. Aga lõpuks läks jutt Kopli peale ja nende liinide peale. Siis käisime tormisel nädalavahetusel neid vaatamas. Hästi tagasihoidlik poiss on. Veel kinnisem ja tagasihoidlikum kui Tartu R omal ajal oli.
Jah, ma peaks sellele poisile ka mingi tähe välja mõtlema. Ütleme, et ta on A.
Ta on kummaline poiss. Ta tõi mind koju tagasi väga ruttu. Käisime seal liinidel, ma tegin ka mõne pildi ja siis tõi ta mu koju tagasi. Ma üritasin olla rõõmus ja tegin nalja. Ta tegi ka, naersime. Noh, vestlus ka oli ok, aga lõpuks tuli poliitika ja me arvamused ei sobinud… Ja siis tõigi ta mu koju tagasi. (Milline pettumus. Ma oleksin temaga veel vestelnud ja arutanud erimeelsusi…)
Ma mõtlesin, et ju ma siis ei sobinud talle. Nagu sellele ühele suve poisile (nimi oli M, aga sellest ma vist palju ei rääkinud. Vähemalt oma blogis mitte.).
Aga nii see M kui ka A võtsid minuga hiljem ühendust. (Mingi aeg vaikust ja siis ujuvad välja.) A on veel eriti aktiivne. Tavaliselt kirjutas kord nädalas, nüüd kirjutab juba iga päev ja kui ma ei vasta, siis võtab uue teema.
Saa sa siis neist meestest aru. (On ja ei ole. Kuum ja siis külm… ja need muud asjad ja olekud..)
Ja see PUA tahab ka kokku saada. Samadel tingimustel ma temaga kohtuda ei taha. Mulle ei meeldi, et ta mind puudutab. Ja ega ma tegelt enam ei tahagi temaga kohtuda.
Tundub nagu ma oleks mingi pop-tibi (H, M, A, V, PUA). Tegelt pole. Sellele M-le ma ei vastanud ja ta pole enam minuga suhelnud. Tema puhul mulle tundus, et ma olen pigem selline kohatäide, et kui midagi paremt pole, siis suhtleb minuga. Aga muidu ma ei sobi talle, olen liiga paks või rumal või ma ei tea, mis veel.
A-ga võiks suhelda. Ta on huvitav projekt. Ta on nii kinnine inimene, aga samas tundub, et tal on palju pakkuda. Selles mõttes, et tal on huvitavad ideed ja kogemused. Ta ei suurusta üldse. Ta on pigem tagasihoidlik.
Tal on ka magistrikraad ja ta on TTÜ-ga seotud. Ta on Saaremaalt pärit. Tohutult huvitav kooslus. Temas pole üldse sellist põlis-saarlast nagu legendid räägivad. Või legendis on üksnes Saare-naise kohta (kange ja jõuline…)…
A-ga pole mul nagu klappi. See on kehva. Ja meil on palju eri arvamusi ja neist üle saada on keeruline. Mõnede teemade puhul olen ma väga emotsionaalne ja siis ta nagu kardaks mind. Ta hoiab end siis tagasi. Hea seegi, et ta pole selline ussike, kes muudab oma arvamust ja hakkab keerutama. See mulle tema juures meeldib. Aga raskusi valmistab see kinnine olemine. Ja see kartlikus.
Ta kardab… Ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Ma nägin, tajusin, kuidas ta muutus ebakindlaks ühe mu väljaütlemise pärast. Ma püüdsin end tegelikult hästi tagasi hoida, aga noh… Jah… Seega, ma kardangi, et kui me suhtleme, siis äkki ma kogemata ütlen midagi ja siis ta muutub minu tõttu veel kinnisemaks. Ega mina olen ebastabiilne inimene.
Igatahes… A-ga seoses. Vahel mulle tundub, et ma ei meeldi talle (esialgu sõbrana) ja teisel hetkel tundub, et ta üritab mulle muljet avaldada.
Ei. Ma ei saa neist meestest aru. Liiga keeruline rass minu jaoks.
Olen ise-endale parim kaaslane. Lähen otsin oma kassi üles ja võtan oma vanatüdruku positsiooni akna peal sisse.
A-st.
Võta aega ja anna aega. Nagu aru saan olete ainult üks kord kohtunud. Inimese tundmaõppimine ja enda avamine võtab aega. Ja ikka kipub nii olema, et mida kinnisem inimene, seda rohkem huvitavat sealt ehk avastada on:) Mul üks tuttav vallaline neiu käib sagedasti kohtingutel ja pärast esimest kohtumist juba kommenteerib umbes nii, et “ei ikka ei saa asja sellega.” Ja siis mina mõtlen, mis pagana moodi saab ühe kohtumise… mõne tunni põhjal inimese üle nii põhjapanevalt otsustada? Kiiret pole ju kuskile ja naised (tean – üldistan!) ikka kipuvad meest nähes kohe abielu, laste ja valge lippaia peale mõtlema, aga tegelikult võiks esialgu lihtsalt Inimest näha. Edu Sulle ka kooliasjadega, olen samas paadis:)
Aga see naised mõtlevad (üldistus). Ma olen ise ka seda täheldanud (enda puhul) ja see häirib mind.
Ühelt poolt on loogiline, et kohtun inimestega. Polegi nagu suhe eesmärk, vaid pigem sõprus ja seda olen ma väljendanud ka igal võimalikul moel.
Teisest küljest… See noormeestega kohtumistel käimine tundub… Ma ei tea, litsakas. Vaevalt nemad sõpra seal otsivad (siis nagu petaks nende ootuseid). (Samas ma pole ju midagi valesti teinud, ma ei saa ju nende ootuseid mõjutada või muuta.. need pole minu teha.)
Ja mis teised inimesed minust küll arvavad, kui iga nädal jalutan uue noormehe kõrval.
Tüüpilise naisena olen ma kõik nii keeruliseks mõelnud.