Ohh.. seda jama

Facebook-s kursaõde saatis mulle kutse. Täna on kursusel koos istumine õhtul. Mul oli kolm nuppu. Nõus – ei saa nõus olla, sest nakataksin ka teisi ju. Võib-olla – see variant pole ka õige, sest ma tean, et ma ei saa minna. Kolmas variant Keeldu – ma ei taha keelduda. Ma võiksin küll veel püüda sotsialiseeruda, aga näed… Seega ma ei teinud midagi. Pole ilus oma salenemise protsessiga kiidelda (loe: kõhuviirus). :D

Kell on juba õhtus. Tavaliselt sellel ajal või natu varem ma teen endale küüslaaugu võileiba, aga täna jääb ära. Ma pole midagi söönud. Olen teed joonud. Kaks teed olen joonud suhkruga ja kolm tükki piimaga. Lugesin kõhuviiruse kohta, et piima ei tohi juua ja suhkrut ka parem mitte tarbida. Seega… Nüüd joon vaid teed. Hetkel on ees kummelitee.

Kõht on tühi. Aga süda on ka paha ja ei taha midagi süüa. Ei julge midagi süüa. Teeme need sooled ikka päris puhtaks. Totaalne survepesu. :D Kõht on küll ilus ja sale. Äkki teeks pilti ka.

Pildid siis…

160120151210 160120151207 160120151206 160120151205 160120151204 160120151203 160120151202

Pluus on polsterdatud rinnakorviga. Mu rinnad nii suured nüüd ka pole. Natu väiksemad on. Ja kui samas vaimus jätkan, siis võtavad nad vähese liivaga täidetud soki kuju. :D

Nagu ikka.. Kõige parem pilt tuleb juhuslikult. Lõikasin endalt pea maha:

Untitled

Ja siis püüdsin paksu kõhtu teha. Ajasin end nii kortsu kui suutsin:

160120151212 160120151211

H läks nagu kord ja kohus oma pruudi juurde. Lõhnastas ja pani oma paremad riided selga. Nutuklomp tekkis kurku. Püüdsin end tagasi hoida ja teha nägu nagu mul oleks muud tegemist ja nagu mind ei huvitaks see. Küll ma ikka olen tugev ja kange naine. Vähemalt tugeva kestaga ja näiliselt. :D

Läheb üle. H kolib oma pruudiga kokku, võib-olla kunagi. Siis leian uue elamise. Vaevalt ma seda üksi suudan endale lubada. Uus inimene, uued tunded, uued pettumused. :D

H-le kirjutasin SMS-i, et sain ta ebola endale. Ta ei vastanud. Vist pay back time, sest mina ka talle ei vastanud. Ei harrastanud vastamist. Kooner nagu ma olen. Polnud nagu midagi öelda ja terve SMS-i hind maksta vaid “ok” eest tundus natuke karm. Võib-olla ta tahtiski minuga rääkida, aga ei tahtnud mind äratada ja saatis sõnumi, et kontrollida, kas ma magan. Need sõnumid olid üsna mitte midagi ütlevad: “Ma täna ei jõua”. “Ma olen nii täis”. “Väljas on nii kül, ära täna välja mine”. “Üks pontsik jooksis bussi peale ja kukkus kokku”…

Mina juba mõtlesin, et ta on numbri ära vahetanud (kui ta ei vastanud). Et vaikselt põgeneb mu eest. Tegelt ma pole üldse kleepekas (veel). :D Aga ei ole.

Ta tundus olevat nii pettunud, et ma pole haige. Et ma ei näe välja nagu haige. Ta oli haiguse ajal voodis ja ütles, et selline tunne, et hakka või surema. Ma oleksin võinud ju ennast hädiseks teha ja tema hoolitsust lunida. Kuid see pole mina. Tal on vaja naise, uue pruudi juurde minna ja oma kohust täita. Ma kirjutasin, et olen haige, et mitte ta poega nakatada või et ta ise teab, siis otsustada ja arvestada, et üks inimene on siin karantiinis. See haigus on ikka väga nakkav. :D

Aga mina ju surengi püstijalu. Kui ma vingumürgituse sain (esimene kord). Siis isa küsis, et kas minuga on kõik korras. Ma ütlesin, et kõik on korras, naeratasin ja kukkusin kokku. Väike vend oli ka juures. Ta üks kord mainis ära, et kui Minny ütleb, et kõik on korras, siis ei pruugi kõik korras olla, nt ta võib minestada… :D

Ma ei lähe voodisse. Kui kukun, siis puhkan end põrdanda peal välja ja tegutsen edasi. :D Vahel on nõrkuse hood. Eriti nüüd õhtul. Kõht on ju tühi. Soolad hakkavad otsa saama (neid ma ju ei võta) ja vitamiine oli ennegi vähe.

Kael ja kõik lihased on mega kanged. Tuleb vist venitamise harjutusi teha.

Mõtlen, et kas kätekõverdusi teen või jätan ära. Ma vähemalt proovin. Üks kord ma ei jõudnud teha ja siis kukkusin peaga vastu maad. Noh, mis kukkusin, pigem nagu vajusin. Natuke naljakas olukord oli. :D

Oksendada pole mul suurt midagi ja ma joon väikeste lonksude haaval. Kui paha hakkab, siis teen pausi ja püüan muudele asjadele mõelda. Vetsus pole ka enam midagi välja tulemas. Seega nagu inimene. Ainult väga tühja kõhuga inimene. :D

Rubriigid: Määratlemata, Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

9 kommentaari postitusele Ohh.. seda jama

  1. S. kirjutab:

    Ma ei tea küll, mida sa seal jood, aga kui ma juba siia lugema sattusin, siis mainin ikka üle, et kõhuviirusega on parimad joogid Smecta ja mineraalvesi! Muidu jääd ikka päris pikaks ajaks vaevlema ja organismi koormab ka väga ära. Kui mul viimati toidumürgituslik kõhuhäda oli, siis soolast mineraalvett ei suutnud juua, päris gaasilist ka eriti ei tohtinud, aga tegin siis sellise kokteili soolasest gaasilisest mineraalveest ja tavalisest veest, vot see oli paras joomiseks, ka kaaslane, kel sama häda kallal oli, nõustus. Edu paranemisel! :)

  2. lilli kirjutab:

    hei ;) olen kaks päeva nüüd su blogis kolistanud ja lugenud. hämmastav lugemine. oleme üsna sarnased sinuga, ma küll vähe seltskondlikum ja elukaaslane on mul ka, aga paljud juhtumised on hästi sarnased (nt saapa katki minemise juhtum, pikad tööotsingud miskil eluetapil). ma kadestan su elu – mul on küll nn hea töökoht popis kontorihoones, aga ma tahaksin parem (kasvõi) puruvaesena õppida. samas mul ei ole toetavaid vanemaid ja elukaaslane ei ole nõud üksi rahaliselt panustama (õige ka, ma ise küll poleks nõus ainus toitja olema, kui elukaaslane ei tööta ja tal pole vanemaid ka, kes vajadusel miski summaga toetaks). kõike ei jõudnud ma läbi lugeda, kas praegu töötad? kui mitte, siis mu jaoks on nii hämmastav, et kuidas igasugused tööd leiavad (nu kasvõi ma ise :D ) ja sina, õpihimuline ja tegus, ei leia. ikka jõudu! loen kindlasti edasi!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Seda, et sa minu elu tahaks (ehk õppida), on tore lugeda. Ma just täna mõtlesin, et olen täiega luuser. Meest pole, tööd pole (vahel käin last hoidmas), elu pole, sõpru pole… Ülikool on nii kaugel, et erialapraktika tuleb sooritada ja magistritöö kirjutada ning kaitsta. Kuidagi ei suuda alustada. Päevad muudkui kuluvad, aga pole enam seda motivatsiooni ja tahet, et alustada magistritöö jaoks info kogumist…
      Seega sinu kommentaar ja positiivne tagasiside on hästi tore ja väga õigel ajal. :)
      Mina natuke tahaks sinu positsioonis olla. Elukaaslane, töö. Elu tundub juba paigas ja stabiilne.
      Mina alles rajan endale n-ö teed, kuigi vana olen juba (1986. aasta väljalase). Minu praegust eluetappi kirjeldab hästi sõna “muutus”. Mure ongi selles, et mulle need muutused ikka veel ei meeldi. Aga püüan end mugavustsoonist välja kiskuda ja harjuda nende muutustega.
      Ma unistan töölkäimisest ja püüan seda ette kujutada. Hommikul ärkan, siis tööle. Teen tööd ja õhtul koju ja kuni järgmise tööpäevani ei pea ma midagi mõtlema. Ei ole eksameid ega öiseid õppimisi.
      See oleks mõnus tunne, kui tuleksin koju, istuksin diivanile ja võin südamerahuga TV-d vaadata või kududa või joonsitada kuni magama jäämiseni või lihtsalt jalutada. Ei pea end sundima Internetist infot otsima ja planeerima ning n-ö sunniviisiliselt mingit ranges vormis loomingut tootma (loe: magistritöö). :D
      Tegelikult on igas elustiilis midagi positiivset ja midagi negatiivset.
      Mina kunagi (kui suhtes olin), siis mõtlesin, et küll oleks tore olla vallaline. Teha mida tahan ja minna kuhu tahan. Nüüd olen vallaline. Ei ole üldsegi mitte nii tore, kui vallalise sõbranna tegevusi jälgides tundus. :D

  3. lilli kirjutab:

    luuser sa ei ole, see on kindel. ma täitsa usun, et su blogi on nii mõnegi inimese päästnud. ausad introverdi sisejutlused, meid on palju, me oleme vaiksed, loeme palju ja enamasti ei kommenteeri, aga noogutame mõttes kaasa :) ma ise olen paar aastat vanem kui sina, 30 täis, (aga paistan oma vanusest noorem, nii nagu ka sina oled enda kohta öelnud), paar aastat aega on mul olnud niisiis rohkem nn kindlale pinnale istutada end ;) aga see pind ei ole tegelikult ju kindel midagi, kõik on suhteline :D hommepäev võib põhimõtteliselt välja tulla, et nn kindlus on vaid mu oma peas ja reaalsuses on kõik vaid mull. ok-ok, teoretiseerin niisama, ei ole nii ebakindel vaja olla mul ehk :)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma pole luuser. Olen kõrvust tõstetud. :D Seda on hea lugeda.
      Minu blogist võib olla kellelegi kasu, kellelegi meeldib ja kedagi huvitab… Jeiii… Ma meeldin kellelegi. :D Olen oma väikse jälje siia ühiskonda jätnud.
      Samas jah. Ega tööga pole ju keegi laulatatud, et kõike võib juhtuda. Töötamise puhul pakuks kindlust see, et iga kuu laekuks mu arvele palk, mis on minu välja teenitud. See oleks minu oma ja ma ei pea kellelegi selle eest tänulik olema. Ma ei tunneks end võlglasena ega kohustatuna kuidagi end tõestada või oma teadmisi tõestada.
      Kuid tuleb tunnistada, et tööinimese elu on hetkel minu jaoks nagu unistus. Raudselt näen seda ilusama ja toredamana, kui see tegelikult on. Aga kui ma ükskord sellise eluga alustan, siis kindlasti kajastub ka siin minu mõttemaailma ja nägemuse muutus (nägemus tööelust).

  4. siam kirjutab:

    Hei, kas said terveks?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Jah. Mul vedas. See viirus püsis vaid üks päev. :)
      Lugesin, et mingi gripipuhang on tulemas Lätist. Valmistun võitluseks. Söön küüslaauku. :D

  5. siam kirjutab:

    Tore!

Leave a Reply to siam Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>