Kuidas ma end täna tunnen?

Ma tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun.

Selline tunne on, et kui minult pole midagi saada või minult pole midagi võtta, siis polegi mind kellelegi vaja.

Ja täna tunnen, et minult pole midagi saada ega võtta.

Kusjuures ma ise olen täpselt selline. Suhtlen inimestega siis, kui mul on neid vaja (muul ajal ei söenda neid tülitada). Kui tuju on, siis suhtlen nendega ka siis, kui neil on midagi vaja ja aitan neid. Mulle vahel täitsa maaldib teisi aidata. Aga kui endal on probleeme palju, siis hoian teiste probleemidest eemale ja teistest eemale.

Mulle (enam) ei tundu õige inimestega suhelda ainult siis, kui midagi on vaja. Peaksin ka vahel niisama small talk-i tegema, aga ma ei oska. See tundub kuidagi võlts. Küsin inimese käest, et kuidas tal läheb, kuidas mees ja lapsed elavad jne… Tegelikult see mind ei huvita.

Mul pole seda piiritunnetust. Mida võib küsida ja kunasest muutuvad küsimused liiga isiklikuks. Ja kui inimene hakkab kurtma, siis ma ei oska ka midagi teha. Või kui inimene räägib kui suurepärane kõik on, aga ma näen, et tegelt ju pole…

Suhtlemine on nii kohutavalt raske. Ma ei õpi seda vist kunagi ära. Mõndaaega veel püüan sotsialiseeruda, aga mulle tundub, et ühel hetkel tuleb see muld-onn sinna metsa sisse soetada ja ühiskonna silma alt ära minna. :D

Keda ma siin lollitan? Ise ennast vaid.

Kui ühiskond ei võta mind omaks või kui ühiskond surub mind mingitesse rollidesse, kuhu ma ei sobi, kus ma ei tunne end enesekindlalt ega hästi, siis on kaks võimalust: (1) võidelda ja raiuda endale sinna koht või (2) põgeneda ja alla anda.

Kuna ma olen nagu tühjaks pigistatud sidrun, siis võitlemiseks mul praegu jaksu pole.

Hetkel mõtlengi, kuidas ma oma muld-onni kaunistan ja sisustan. Kas kasutan kuuseoksi või männioksi. Ainult naturaalseid tooteid, vahendeid või võtaks ka midagi sünteetilist. :D

Loen oma teksti ja vaatan, et mul on vist mingi masendus kallal. Kuidas need teised inimesed ütlevadki: friik, dork, nohik, imelik, segane, sa pole normaalne, keegi ei tahagi sind sellisena, antisotsiaalne (mitte sotsiaalne), mida sa kurdad sul pole kohustusi, sa ei pea tööl käima jne…

Kõige nõmedam selle asja juures on see, et ma pean ise ka end selliseks… Tuleb end käsile võtta. :D

Üks inimene ütles, et ma olen sündinud kuldlusikas suus. See kuldlusikas on väga mõru maitsega. :(

Rubriigid: Blogi prügikast, Määratlemata, Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>