Kas nagu tegelikult ka pole ühtegi õpikut meestest ja nende keelest?
Ma olen mitu korda astunud ämbrisse nendega.
Mees: “Mis sul muidu nädalavahetusel plaanis on? Äkki läheks vaataks lisaks Kopli ps-le ka mõnda muud Tallinna või selle lähiümbruse looduskaunist kohta?”
Mina: “laupäeva osas ma ei tea, siis on tegemist ja ma ei tea, mis kellaks ma oma asjad tehtud saan.. aga pühapäeval võib küll”
Mees: “ok, eks vaatab siis”
Mina mõtlen, et pühapäeval on kohtumine. Teen oma plaanid. Olen alates hommikust kõrgendatud valmiduses, valmis kohe sööstama kuhugi… Mina juba arvesatsin kohtumisega pühapäeval. 
Kusjuures see pole esimene kord. Selliseid olukordi tuli ette Tartu R-ga ja eksiga tuli neid ette miljoneid, Tallinna R-ga oli ka sinna kanti juhtum… Nende olukordade ühine nimetaja olen mina ja ka see, et n-ö vastaskõnelejaks on meessoost isik. Kuna mina olen täiuslik ja teen kõik ülimalt õigesti ja hästi – (nali) – siis viga on nendes meestes…
Tartu R-ga oli selline seik, et ta ütles, et tuleb minu juurest läbi. Aga siis ta ei ilmunudki välja. Ja kui teema üles võtsin, siis ma väitsin, et tema lubas läbi tulla, tema väitis, et see polnud lubadus… Ma pidin möönma, et lubaduse definitsioonile see tõesti ei vastanud.
Ma kipun kindlas kõneviisis öelduid asju pidama lubadusteks. See ongi vist nende arusaamatuste aluseks/põhjuseks…
Ohh.. saab siis minust üks kord ühiskonna osa/liige või mitte? Hetkel tundub, et ei saa. Fred Jüssi ütles täna (Anu Välba saates), et ta ütles ühele noormehele, et ta (see noormees) jääks eriliseks. Ma ei tea täpset sõnastust, aga noormees erines (oma käitumisega) tugevalt sellest hallist massist ja Fred Jüssi mõte oli selles, et noormees selleks ka jääks, et ta ei muutuks halliks massiks.
Seega… Minu alternatiiv on see, et ma ei püüa selleks halliks massiks muutuda. Jään iseendaks, selleks veidrikuks, nohikuks, nerd-ks jne… Kuigi siis tööd ma ei saa, vaid pean leidma mõne muu viisi, kuidas leib lauale saada/tuua… Tsirkusesse tööle äkki? Klouni tegema? Siis saaksin vähemalt endaks olemise eest raha…
Minuga!?!???
Jah. Pidime Kristiines kohtuma. Või noh, ma sain jälle nii aru, et pidime. Aga sa ei vastanud mu mitmele pikale helistamisele. Siis ma vihastusin, siis sain läbimärjaks ja siis jäi see sinnapaika… Ma täpselt ei tea, kus see infolühis oli…
Ma ei suuda uskuda, mida ma loen praegu, kuna mina ei tea sellest mitte midagi. Ühe korra ütlesin mitu päeva enne ära, aga ma ei mäleta, kas see oli seotud vanaema surma või millegi muuga. Tundub alatu laimuna, kuna sellist asja ei saa olla juhtunud. Mind on korduvalt nii üle lastud ja ma vandusin iseendale, et ma ei tee kellelegi sama vastu. Kui siis 1. aprillil
.
See on jube, et kirjutad minust kui mingist Tallinna R-st (jube nõme nimi) ja siis veel kirjutad juhtunust, mis pole kindlasti tõene.
See polnud üle laskmine, vaid pigem kommunikatsiooni viga. Pidime kohtuma, aga ma ei osanud täpset kellaaega öelda, sest ma ei osanud prognoosida, kuna ma kohale jõuan ja kuna sa kipud tükk maad varem kohale ilmuda, siis ma mõtlesin, et helistan sulle siis, kui olen juba kohal. Siis ei saa sa varem tulla. Aga kui sulle helistasin, siis sa ei vastanud.
Arvatavasti oli ka tegemist mingis kindlaskõneviisis öeldud lausega, mida ma võtsin kui kokkulepet…
Aga vahet pole… Ma olen nõme. Ja ma olen “nerd”. Püüan mitte enam Tallinna R-st kirjutada.
Vabandan, et olen sind solvanud või pahandanud.
Ma enam ei häiri sind.
Kallis Minny, ma ei tea midagi, mida oled öelnud kindlas kõneviisis. Vähemalt ei mäleta.
Sa oled imelik, aga Sa pole nõme. See, et Sa minu terminite järgi imelik oled, ei tähenda, et Sa minu jaoks lahe poleks. Mind võid alati kiruda blogis, aga ära kiru mind Tallinna R-na. Mulle ei meeldi. Ära küsi “miks?”.
Häiri ikka. Ma pole nii solvuv, kui paistab
.
head algavat uut semestrit!
Sinu Roland