Hambaarsti juures käimine (vol 2) Tallinn

Täna käisin siis hambaarsti juures oma pooliku hambaga. Kuna ma olen nii armas, siis kutsuti mind tagasi. Pean veel kaks korda minema.

Nad tapavad mu hamba närvi või kahte närvi.

Kartsin, et läheb rohkem raha. Aga seekord vedas.

Registratuuris oli üks tädi kuri ja ülbe. Aga teine tädi, kellele ma maksin, oli hästi tore.

Tahtsin kirjutada, et seal hambaarsti ukse taga tekkis mul suur hirm. Kuulsin selle puuri häälet ja ma tahstin välja joosta. Siis püüdsin muudele asjadeele mõelda. Vaatasin Kroonikat.

Siis kutsuti sisse. Istusin sinna tooli. Juba higistasin ja kartsin, sest need puurid olid nii lähedal. Ma juba kujutasin ette seda tunnet, kui puur hammast puudutab.

Hambaarst ise oli hästi sõbralik. Ütles, et laseb nüüd seljatoe alla, et ma ei ehmataks.

Siis uuris ta, kas närv on hamba sees või mitte. Läks mingi asjaga selle vastu. Jah, valus oli. Ma alati võpatan selle valu peale. Püüan küll end tagasi hoida, aga ma olen nii pinges, sest kardan, et on valus ja kui on valus, siis ei suuda end paigale suruda.

Aga hambaarst ütles, et enam ta haiget ei tee. Nii armas temast. Mina arvan, et see valu käib lihtsalt selle teenuse juurde.

Olen kuulnud Nõuka aja hambaravi kohta hulle jutte. Kuidas on närve välja tõmmatud ja näidatud seda veel liikuvat väikest ussi-moodi närvi. Siis on kirjeldatud seda valu jne… Mina pole pidanud selliseid õudusi läbi elama, aga hirm hambaarsti ees ja selle valu ees on ikka meeletu.

Hambaarst ütles, et kuidas mul hakkas nii katki läks. Ma olen ju nii ilusti hambaarsti juures käinud. Hoidsin oma suu kinni, aga ma pole ilusti hambaarsti juures käinud. Pikk vahe tuli sisse ja mõned hambad jäid parandamata (mingid väiksemad mustad täpid). Mul lihtsalt hakkas rahast kahju. Aga kunagi ma lasen need ka korda teha. :D

Üks hammas on natuke must, see ka laguneb ja altpoolt ning varsti on ka pooleks. Ja siis üks hammas valutab. Toit läheb hambavahele ja siis valutab. Ma ei julge mõeldagi, kui kaua see veel püsti seisab. Aga too hammas on tundlik, ei tahaks kuidagi hambaarsti oma puuriga tolle hamba kallale lasta.

Aga kõik hambad saavad korda tehtud. Vähemalt pärast seda kui nad on pooleks läinud või lagunenud… Samas, ühest hetkest pole ju enam mõtet. Keda ma lollitan. Olen ju vanamutt.

Tartu R-le. Nüüd võib ta jälle lihtsalt R olla. Talle ma kirjutasin, et olen vana. Ta tahtis vastu vaielda, aga ma lõpetasin selle teema… Huvitav, et ta mu väidet, et olen kole, ei tahtnud ümber lükata… Noo on alles tõbras. :D

Ah-jah… Ma natuke suhtlen R-ga (nüüd jälle). Olen nõrk, ma tean.

Aga üks päev ma lihtsalt nii väga tahstin H-d suudelda. Ja ma ei suuda end ju ohjata. Kui ma midagi väga tahan, siis leian ma miljon põhjust, miks ma peaksin seda tegema ja teengi ära. Aga kuna ma teadsin, et see oleks väga vale tegu… Siis oli mu aju lühisesse jooksmas.

Kõndisin närviliselt ringi. Püüdsin õppimisele keskenduda, aga ei suutnud. H ka oli kodus, ma ei tea, mingi kodusolemise periood tuli. (Aaa… palgapäevast oli palju möödas, nüüd hakkab tal jälle kodust ära olemise periood). :D

Aga, siis ma võtsingi R-ga ühendust. Lisasin ta FB-s oma sõbraks ja ta ise hakkas minuga rääkima. Ja sellest piisas. Ma ei suudelnud H-d ja õigesti tegin.

Kusjuures, kaks miinust andsid kokku plussi. Armukadedus seoses H-ga, pluss armukadesus seoses R-ga, andis kokku selle, et ma olin tavaline ja suustin kekskenduda õppimisele. Õhtul ka mõtlesin õppimise mõtteid. (Tavaliselt on õhtuti mu peas armu-draamad.)

Ja nüüd kui mul taas mingi armukadedus kerkib seoses H-ga, siis võtan ma R-ga ühendust. Esmalt püüan õppida, vahel aitab, aga kui asi on nii hull, et ma ei suuda õppida, siis tüütan R-i.

Ma juba nii väga tahan siit ära kolida. Ma lõpuks sain aru, miks H-l on vaja eraldi elamist jne… Ma tahan siit ära. Siinne elu on muutunud väga ebamugavaks minu jaoks.

Vast läheb üle. Ja peaksin koolile keskeduma ja siis läheb aeg ruttu ja siis tuleb mai ja siis mina kolin ära. Jee… :D

Aga.. vaatab, mis saab.

Eile õhtul mõtlesin, et hakkab raamatut kirjutama. Kuid pole aega. Aga ideid oli palju ja mõtlesin, ka tegelaste peale ja olustiku peale ja raamatu ülesehituse peale… Aga kui ma kolin üksinda elama ja tekib ka aega, siis teen küll midagi. Ma vähemalt püüan raamatut kirjutada. Panen oma seigad elust ja mõtted kirja ning võimendan kõike ning lisan ka oma unenäod ja eeldused jne… Ohhh… Sellest tuleb nii mahlane ja põnev romaan… :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>