Normaalne

Facebookist leitud:

https://scontent-b-ams.xx.fbcdn.net/hphotos-xfp1/v/t1.0-9/10338246_784171548283553_5937247855508144658_n.jpg?oh=3bab232400db13261254357a3d09c10e&oe=554F6ED6

“Ma ükspäev üritasin olla normaalne… Tead see oli minu elu kõige kohutavam päev!” (SweetHome)

Ma ei taha seal Facebookis seda “like” klahvi väga näppida. See tekitab sõltuvust. Ma juba kujutan ette, et alguses teen ühe “like” päevas ja siis hakkan tegema juba 10 tk päevas ning siis järsku hakkab mu sõprade arv vähenema (mis hetkel on seal 50 inimese ringis, k.a perekond ja sugulased). :D

Eile õhtul mõtlesin, et mind ei saa suruda normaalsuse vormi. Ma ei mahu ega sobi sinna kohe kuidagi. See sõnastus oli palju efektsem, aga ma ei kirjutanud seda üles ja nii see meelest läks.

“Ma ei mahu nendesse ühiskonna (normaalsuse) raamidesse”… Midagi sellist. Toores mõte, las küpseb veel. :D

Mäletan, et kirjanduse tunnis öeldi, et Juhan Liiv oli väga tundeline ja lõpuks läks hulluks. Et oli käinud suvel kasukaga ja oli visanud oma luuletusi pliidi alla (ehk põletanud neid), sest need ei meeldinud talle enam. Muidugi on sellest väga kahju, sest mõnel teisel hetkel võib-olla oleksid need meeldinud või kellelegi teisele (ühiskonnale) oleksid need meeldinud.

Kuid selle kirjelduse järgi olen ma ka hull. (Mida ma vast olengi, kuigi vahelduva eduga püüan ma tõestada, et ma ikka suudan ja tahan olla normaalne ning mitte hull.) Ma käisin üks suvi ka paksult riides, põhimõtteliselt samade riietega nagu talvelgi (talvel oli nendega külm ja suvel palav). Ja olen oma töid, nii joonistusi kui ka kirjutisi, ära visanud.

Praegu tahaks ka mõned postitused kustutada, sest need tunduvad liiga nõmedad ja liiga palju infot andvad, liiga mõttetud jne… Aga… Ma jätan need siiski nii nagu nad on. Kes tahab see loeb, kes ei taha ei loe. Jätab vahele. Keegi ju ei sunni seda blogi lugema.

Juhal Liivi hävitatud luuletusi ma tagasi tuua ega taastada ei saa. Aga enda tuleviku suurteoseid saan ma säästa, päästa (iseenda eest) – neid mitte kustutades. :D

Ma arvan, et ma ei talu kriitikat. Lugesin ühte blogi ja mõtlesin, et seal oli tehtud negatiivne vihje mulle. Hiljem analüüsisin ja taipasin, et olen liiga väike ning märkamatu, et keegi suur seda oma blogis teeks.

Siis ühe blogija postitust lugedes tundsin ka end puudutatuna tema negatiivsest hinnangust… Minu esimene mõte oli see, et ma kustutan oma blogi üldse ära. Siis tekkis viha, et kuidas ta julgeb hinnanguid anda. Ja lõpuks jõudsin ma selleni, et ma ju ise ka jagan väga halastamatult siin hinnanguid. Ma ju ei tea, kui paljusid olen ma sellega solvanud või puudutanud.

Kokkuvõte on see, et iga inimene võib ju oma blogis teha ja kirjutada seda, mida ta tahab. See on minu, kui lugeja asi, kas ma loen, kas ma kommenteerin, kas ma usun või mitte.

Aga siiski… Ma usun, et kui ma satun lugema enda ja/või enda blogi kohta midagi negatiivset või halvustavat, siis see blogi kaob. :D

Kõik või mitte midagi. Must-valge nagu ma olen. :D

Rubriigid: Määratlemata, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>