Kekkan natuke

Minus tekitavad tublid inimesed fustratsiooni (pingeseisund, mille põhjustab eesmärgile jõudmist segav tegelik v kujuteldav takistus -> ÕS, www.eki.ee). Ja kui keegi oma saavutustega väga keksib, siis ajab see närvi.

Aga… Ega see mind siis tagasi hoia. Ma kirjutan siia ju ka asju, mis mul ei õnnestu ja milles ma olen saamatu jne… Seega…

Mina ärkasin täna jälle kell 5. Juba neljas hommik nii vara ärgata. Eile väsisin juba 10:00 hommikuks ära ja viskasin tunniks pikali. Kuid see pole veel kõik. Mina käisin täna jooksmas.

Kui asu olla, siis ega ma ei viitsinud minna. Nägin mingit halba und ja mingit last jälle (unes), selajal kui kell helises.

Öösiti eriti magma ei jää. Mõtlen koguaeg. Siis kui jälle avastan, et jälle ma mõtlen ja unistan, siis püüan kuulata vaikust ja lihtsalt lamada ning mõtlemise välja lülitada… Aga ei saa hakkama.

Aga kuna ma eile H-le ütlesin, et kavatsen täna hommikul jooksma minna, siis ma pidin ju end välja vedama, sest kuidas ma saan H-le pakkuda seda lõbu, et ta saaks mulle näpuga näidata (et räägin, aga ei tee; et olen laisk või midagi).

Mina olen rahul, et jooksma läksin. H-d kodus polnud (st ööbis mujal ja enne tööleminekut ma ka teda siinkandis ei silmanud). (St H läks tööle, mina tööl ei käi. Tavaliselt ta ikka enne tööleminekut astub siit läbi.)

Selle katsumuse juures ongi kõige raskem osa voodist püsti saada ja riided selga saada ning uksest välja saada. Edasi on juba lihtsam. Kuigi täna ma mõtlesin maja nurga juures, et tulen koju tagasi. Kuid siis mõtlesin, et inimesed vaataksid mind imelikult (kuigi, kes see mind kell 5:15 ikka näeb, aga see sellesk). :D

Pärast pühapäevast jooksmist valutasid mu lihased ikka väga. Ma olin nagu vanamutt, lohistasin sussi toas ja püüdsin end nii vähe kui võimalik liigutada. Kuigi pärast jooksmist ma venitasin ja ostsin isegi spordijoogi (jõin selle ära ka).

Täna venitasin rohkem. Eks näis, kuidas homme end tunnen.

Õppimisega (st magistritöö kirjutamisega) on nii, et olen saanud end sellesse seisundisse, et “homme olen tubli” ja “ma veel natuke puhkan”, “ootan esimese magistriseminari ära, siis tean täpselt, mida tuleb teha ja asi hakkab jooksma” jne… Ühesõnaga, petan end, valetan endale ja venitan kummi (ei tea, kas see on õige termin).

Kusjuures eelmisel nädalal lubasin endale, et alates esmaspäevast (02.02.2015) hakkan ma raamatukogus õppimas ja kirjutamas käima. Kuid siis hakkas pihta. “Täna lihased valutavad, täna ei lähe”. “Täna on kell juba nii palju, et ma ei saa seal endale kohta. Ei lähe. Olen kodus produktiivne.” “Mida ma seal söön või joon, mul ei ole midagi kaasa võtta. Täna ma ei lähe.” jne… See on uskumatu, kuidas ma suudan endale takistusi välja mõelda.

***

H ütles, et meil on uus naaber. Et sõidab selle uhke BMW-ga, mis maja ees on juba mõndaaega olnud (7-seeria ja üsna värske, silmajärgi 1-2 aastat vana auto). Ja lisas, et noormehel on samasugune kontoritool nagu minul.

Ma ütlesin, et siis tuleb ju mul minna naabrilt suhkrut “laenama”. :D

Ta ütles, et miks ma seda juba teinud pole. Ma ütlesin, et ma ei teadnud, et meil on uus naaber. Ma pole näind ega kuulnud. Ja see BMW… Ma mõtlesin, et kellelgi on rikas armuke või mingi rikas mees on oma “musi mopsi” siia majja paigutanud. Koos tema kingitustega.

Aga pärast ma ütlesin, et ju see liisingu auto on. Ma küll ei taha endale osa liisingumaksetest võtta. Sellise mehega kaasnevad kohe rahalised kohustused jne… Sellest BMW-st saaks iidol, jumal, mida tuleb hakata teenima, kummardama, varuosasid ostma, bensiiniga poputada jne… No thanks!

Olen juba ühe luksus-auto kummardajaga koos elanud. Ei ole midagi erilist. Oleks veel, et ma suudaks rõõmu tunda luksusest ja sellest näilisest rikkusest või särast, aga ei suuda. See on võlts. Ma tahan päriselt olla (rikas). Ja kui mul on vara, siis ma ei taha seda näidata, eksponeerida.

Kõige nauditavam on see, kui keegi juhuslikult saab teada, et sul on midagi ihaldusväärset. Vaat see on mõnus kahjurõõm. Ise otsivad välja, mina teen näo nagu ma ei hooliks sellest või et see on täiesti loomulik, et inimesel on 30 kinnisvara ja loss, oma kuningriik jne… :D

Eriti hea tunne tekib siis, kui eelnevalt on see inimene ise keksinud oma vana luksus-autoga või laenuga ostetud korteriga või millegagi. Ja mina olen siis öelnud, et jah, sul läheb ikka hästi ja oi kui kadestamisväärne su elu ikka on. Oled ikka rikas küll… Ja hiljem tuleb välja, et ma olen tugevalt edukam, rikkam, targem, ilusam jne… :D

Olen jälle pilvedesse jõudnu. :D Eks ma õhtuks jõuan siia maa peale tagasi. :D Vast suudan ma nüüd oma magistritööga edukas olla. Ma vähemalt püüan.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 kommentaari postitusele Kekkan natuke

  1. kats kirjutab:

    Sa oled nii tubli :)
    Ma ei saa aru, kuidas saab keegi lihtsalt vabatahtlikult ärgata kell 5, et minna jooksma :D Joosta mulle meeldib, aga hommikuti mina kohe üldse ei jaksa joosta, meeldib õhtuti.

    Mulle meeldib su blogi, päris tihti tunnen ennast ära, eriti mis puudutab seda söögi, kaalu ja trenni teemat. Tänu sellele ma su blogi üldse kunagi leidsingi.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Oi, ma tänan positiivse tagasiside eest. :)
      ***
      Pühapäeval on mõnus kell 5:00 jooksma minna. Siis on tänavad tühjad, eriti need suured mitme reaga teed. Siis on selline tunne nagu filmis. Seega on siis jooksmisel n-ö lisaväärtus… Nii ägedaid pilte ja videosid saaks sellel ajal teha. Nt kätekõverdused keset suurt Magistrali ristmikku või panna piknikulina ja korvike ning einestada… :D
      Keegi kunagi ütles midagi sellist: “Ma käin jooksmas hommikuti, sest siis mu organism (ja aju) magab veel ja ei saa aru, mis toimub”. Midagi sellist, et vabatahtlikult ei läheks. :D
      Hommikuks panen riided valmis ja kohe kui kell heliseb, siis selle kinni panemiseks pean ma nagunii püsti tõusma ja siis ruttu riidesse ja minek. Ärkan ma kusagil poolel teel. Siis vaatan, et olen kodust kaugel ja hakkan koju tagasi jooksma. :D (Tegelikult tegin natuke nalja.) Poolel teel hakkab jooksmine meeldima, siis saavad lihased soojaks ja hingamine paika…
      Minul oleks õhtul raskem jooksma minna. Ma ei tea, siis olen ma nii väsinud ja laisk, leian miljon põhjust, miks jooksma mitte minna… Mõni jookseb päeval. See nagu poolitaks mu päeva ära, seega see variant ka mulle ei sobiks.
      See hommikul kell 5:00 ärkamine ja jooksma minemine kõlab nii uhkelt (eks ma sellepärast sellest ka räägin ja kirjutan, et ikka oma nina kergitada). :D Aga tegelikult seda tehes ei tunne ma, et ma nüüd midagi eriti ületamatut või erilist teeks. Tagant järele mõeldes või mõnel hommikul akna juures sooja teki all teed juues mõtlen, et kunagi käisin ma sellise ilmaga jooksmas, et kuidas ma suutsin, praegu küll ei suudaks.
      Ma arvan, et selle hommikuse jooksmise tuum ongi selles, et organism ja mõistus magab veel. Ma ei mõtle, et väljas on külm või vihma sajab või et hommik on. Lihtsalt lähen ja poolel teel avastan, et “oi, talv on”. :D
      ***
      Seda söögi, kaalu ja trenni teemat enam nagu polegi. Söömisest ma ei kirjuta, sest see on väga ühekülgne mul (ei tahaks anda tervist rikkuvat eeskuju). Kaalu teemat ma väldin (ma püüan mitte kaalule mõelda). Kaalun end igal hommikul ja panen kaalu kirja. Keskendun sellele, et kaal püsiks ja seedimine oleks korras ning näljutamist ma endale ei luba. Kaal on püsinud. Kui see tõuseb 1-2 kg, siis ma ei satu paanikasse, võib-olla söön 400-500 kcal vähem, aga viimasel ajal olen suutnud arusaada kui kõht on täis. Seega, kui eelmisel päeval sõin natuke palju, siis järgmisel päeval ei tahagi enam palju süüa (natuke söön ikka). Muidugi mul pole päris pikki stressi perioode ka olnud, siis ma kindlasti sööks üle ega tajuks seda täis kõhu tunnet.
      Ja trenn… Plaan on selline, et püüan igal õhtul teha 10+5 kätekõverdust (mõni õhtu jääb vahele, nt kahe nädala kohta üks õhtu.). Juurde ma neid ei lisa, aga püüan teha neid järjest õigemini. Siin on video, mis on eeskujuks (seda püüan lõpuks saavutada, ehk siis 15 või 25 sellist…) http://naine24.postimees.ee/2759100/nouandeid-algajatele-kuidas-teha-katekoverdusi
      Siis jooksmine ka. Täpset plaani pole, aga vähemalt korra nädalas tahaks jõuda.
      Ning siht on see, et tahaks minna postitantsu-trenni, prognoosin, et märtsis. Kogu selle teema juures ma kaalu peale ei mõtle ja lihastele pole ka väga keskendunud. (Ei mõõda end.) Vaid püüan tugevaks saada, et mitte kleepuda selle posti külge nagu pelmeen, klimp või tarretis. :D Tahaks jõuda selle postiküljes rippuda. Vahet pole kui suur või ümar ma siis olen, aga jah… Püüaks vältida seda mööda posti langeva lumehelbekese efekti… :D

  2. kats kirjutab:

    Aga mis kell sa siis magama lähed kui nii vara ärkad? Ise pean argipäeviti ärkama 4.25 ja ööund tuleb tavaliselt 5h, vahel harva ka 6h, suht räige ikka, päevläbi olen täielik zombi. Varem magama ka nagu ei raatsi minna ja vahel kui olengi üritanud kell 21 voodisse minna, siis magama ma nagunii ei jää.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Mul on meeldetuletus (magamaminemise meeldetuletus) kell 22:00. Kuid ega siis und ei tule. Mul pole õrna aimugi kuna ma magama jään. Zombi olen minagi. Kell 10:00 hommikul teen tunnise lõunauinaku. Lesin voodis, aga ei maga päris.
      Mõtlesin, et püüan magama minna kell 21:00. Neljapäeviti ei saa, aga teistel päevadel. Alguses on raske, aga kui olla järjepidev, siis vast saan ka nii vara magama jääda.

  3. M. kirjutab:

    See magistritöö koht on hea:D Näe, mina ka siin, selle asemel, et oma tööd kirjutada, loen võõraste inimeste blogisid (sest ma eile juba natuke tegelesin oma tööga ja seega ma pean täna puhkama, sest aju ei tohi ju üle pingutada:D)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>