Kirjutan punktide kaupa ja märkmed, sest magistrikava peab vartsi valmis saama ja mul see kohe kuidagi ei edene.
- Üks noormees ütles, et ma meeldivat talle juba ammu, aga ta ei julgenud midagi teha ega öelda, sest arvas, et ta pole minusgust tüdrukut väärt. Tollel hetkel tundus see siiras ja paitas mu kõrva.
Mõtlesin, et äkki R ja H mõtlevad samamoodi. - Ühele eidele oleksin ma tappa andnud. (Venna sõber tuli juba juurde ja oli valmis vahele astuma. Pärast ütles, et arvas, et ma annan sellele eidele tappa. Et mu nägu oli selline.) Venna sõbranna ajas mind närvi. Ma olen rahulik ja kannatlik ja tagasihoidlik inimene, kuid ma ei saa aru, kuidas sellel neiul õnnestus mind nii närvi ajada. Ta sikutas mind õlast, riietest. Tahtis mind tantsima kutsuda. Ma ütlesin, et ei soovi. Aga ta ei jätnud. Siis ütlesin ma vihasemalt. Siis hakkas ta minult käekotti käest tõmbama. Ma vihastusin… Ta hakkas rääkima, et ma pean oma halli hiirekese kestaks välja tulema. Aga kui mulle nii sobis, siis miks ma seda pean, sest ühiskond tahab, sest tema tahab??? Siis ütles, et kui ma psühholoogi juurde lähen, siis pean ma hakkama tegema asju, mis mulle ei meeldi, pean end ületama… Aga esmalt pean ma sinna ju minema ja tahtma sinna minna. Vastutahtmist ei vii mind keegi psühholoogi juurde. Ja kui ma otsustan psühholoogi juurde minna, eks ma siis arvestan sellega, et tuleb oma kestast välja tulla. Kuid ikkagi… Ma ei tee ka psühholoogi nõudmisel asju, mis mulle tunduvad valed. Nt alkoholi tarbimine ja võõraste meestega amelemine tantsupõrandal…
- Olin peol kainekas ja ületasin end. Mu neli kaardilugejat hakkasid mind erinevasse suunda juhatama ja siis ma n-ö parkisin ristmikul (teisi liiklejaid polnud) ja ootasin, kuni nad ühele meelele jõuavad… Huvitav jah, Tartus liiklust pole, siin Tallinnas on reede õhtuti nagu tipptund…
- Ma jäin kohe alguses silma. Olin vaikselt ja kuulasin, mida teised räägivad. Üks noormees küsis, et mida minusugune daam sellises seltkonnas teeb… Ma tahtsin sellele vaadata nii, et ma erinen tugevalt nendest teistest neiudest ja seda positiivses võtmes…
- Üks neiu ütles, et ta mõtles pikalt, kas üldse tulla. Aga kuuldes, et ma ka tulen, siis oli ta kohe nõus tulema. Ta ütles, et vend hoiab end tagasi, kui ma seal olen ja üldse kõik hoiavad end natuke tagasi… Seda oli tore kuulda. Iseasi, kas see ka tõsi oli. Äkki oli lihtsalt pugemine (see neiu oli seda-tüüpi neiu). Pärast küsis mu numbrit, et minuga olevat hea rääkida… (Kuigi jutt hakkas kiskima sinnapoole, et tal olevat kainekat vaja.)
- Mind huvitas, et miks inimesed joovad ja miks nad nii palju joovad. Kuulsin, et nad teevad seda lõõgastuseks ja see on tore ja lõbus (fun). Kuid mida õhtu edasi, seda selgemaks sai, et uputatakse muret pudelisse. Ma olin nagu psühholoog, kuulasin kõiki. Kaks venda läksi riidu, kuid üks vend sai mulle oma mured ära rääkida ja kohe tuli temasse eluvaim sisse ja pidu jätkus ühes ruumis… Üks venna sõber ütlest, et tal on mured. Ma ütlesin, et eks neid ole kõigil, et minul on ka. Siis ta hakkas uurima, et mis mured mul on. Ma ütlesin, et mul on väikesed mured, oma mured… Et saan hakkama… Tean, et tema tunneb rõõmu, kui kellelgi teisel läheb halvasti… Ja ma püüan mitte oma muredest rääkida ega neid välja näidata… Teen näo, et kõik on hästi…
- Üks venna sõber ütles (enne kui ma läksin), et tal on väga hea meel, et mind nägi… Taaskord oli tore kuulda. Eks ma pöörasin selle naljaks. Võib-olla riivasin ma sellega tema tundeid… Vahet pole… Mul oli tore kuulda… (Muidugi oleksin võinud ju talle sama öelda.)
- Vanaema juures oli ka tore. Uurisin, et mis tantse tema tantsis ja tema tööst rääkisime. Nii palju mõtteid tekkis… Ja uut infot sain palju. Mind hakkasid tema jutud huvitama. Vanasti ma lihtsalt kuulsin, aga nüüd ma kuulasin huviga ja küsisin täpsustusi ja need lood muutusid täpsemaks ja huvitavamaks… Ma ei suutnud kõiki neid mõtteid kirja panna… Aga ma tundsin, et ma elan nende paari päevaga rohkem kui ma olen siin kahe aastaga elanud…
- Üldiselt ma tundsin end hästi. Tartus tundsin ma end supper hästi. Üks noormees küsis, et kas ma olen rase, et olen nagu paksemaks läinud ja rind on suurem jne… Tavaliselt oleksin ma minema jooksnud, nutma hakanud ja mõelnud oksendamise ja nälgimise peale. Aga sellel hetkel oli mul suva. Mul tegelikult oli ka suva. Ma olin isegi uhke, et olin paksemaks läinud. Üks neiu oli kõvasti alla võtnud ja minseelikus. tavaliselt oleksin ma tema kõrval tundnud end koleda ja mõttetuna, aga seekord tundsin ma end suurepäraselt…
Muidugi nüüdseks on see enesekindlus hakanud taanduma. Seekord ei tahtnud ma siia Tallinna üldse tulla. Balti jaama saabudes tundus see linn nii võõras. Ma pidin tükkaega mõtlema, et kuidas ma oma pesitsemispaika saan ja kus see on jne… Kodutunne on kadunud…
Jõudsin koju, siis H oli ära läinud… Hakkasid jälle need segased tunded tekkima. Tartus olles mulle tundus, et see jama on nüüd möödas… Öösel ei saanud ma magada… Samas see polnud ka nagu armukadedus…
Ohh.. ma ei tea, mis minuga toimub. Mis tunded need sellised on? Kas ma tõesti armastan H-d? Aga kui ma H-d armastan, siis armastan ma ka R-i ja üsna sama palju… Kas saab kahte inimest sama palju armastada? Äkki see pole armastus? Äkki on see sõltuvus? Omastamise vajadus?
Huvitav on see, et A puhul on kõik hästi tore. Ratsionaalselt on ta nii õige valik (selle info põhjal, mis mul preaguseks kogutud on). Aga emotsionaalset tõmmet pole tekkinud. Seksuaalset tõmmet ka mitte. Ma ei ole A-ga ka väga lähedane. Ta on kinnine inimene ja ma ka. Kõik liigubki aeglaselt ja mulle nii sobib. Kuid kas ka talle? Ja kas kunagi tekib ka mingi seksuaalne ja emotsionaalne tõmme? Kui ma olen tema kohta rohkem teada saanud, siis ma teen selle suudlemise katse. Suudlen teda ja vaatan, kas armumine tekib või mitte. 