Miks tänapäeva noored pole huvitatud klassikalisest kirjandusest?

Alustan algusest. Õpetasin vanaemale arvuti kasutamist ja filmide vaatamist. Tal oli seal film “Indrek” (1976). See põhineb Tammsaare epopöal “Tõde ja õigus” ning viiendal ehk viimasel raamatul.

Kui ma seda filmi vaatasin, siis meenus mulle see raamat. Aga nüüd näen ma seda teisiti. Neid sündmusi. Toona lugesin ma seda kui juttu. Ehk siis, ligesin, et aru saada, kuidas vanasti asjad olid. Aga nüüd… Mu vanaisa ka kommenteeris (tema kommentaare kuulan ma huviga, sest tema suust tuleb vaid kulda ja ta kinnitab oma väiteid faktidega)… Ja siis hakkasin ma seda nägema teisiti…

Vanaisa tõi välja selle Tammsaareliku … (kõneviisi või…)… Millest ma omalajal ei saanud midagi aru, aga nüüd hakkasin aru saama, et on ikka vahe, kas loed Lutsu või Tammsaare teoseid. Et iga inimene, kirjanik (kirjanik pole inimene :D – on ikka) kirjutab iseennast oma teosesse ja see on äratuntav… Aga las see mõte jääda… Tekkis huvi kunagi loetud raamatud uuesti lugeda, et tajuda seda õppimise momenti. Et olen vahepeal arenenud ja näen asju teisest küljest. Ja sügavamalt.

Aga… Miks noored neid raamatuid ei loe ja nende vastu huvi ei tunne? Mina arvan, et asi on sellest, et noored ei saa aru.

(1) abituriendil (tuginen endale, kui ma selles n-ö staatuses) ei ole veel piisavalt kogemusi, et näha asju kaugemale (et püüda vaadata sisu ja lugeda ridade vahelt);

(2) õpetajad ei õpeta, kuidas näha sisu ja kuidas lugeda ridade vahelt… kõige parem õpetamise viis oleks ju n-ö ette näidata… nt mina lugesin… ma ei mäleta, mis raamat see oli Inglismaa klassika.. (kas “Rominson Crusoe” või midagi muud… mingi mees rändas erinevatesse maadesse: kääbused, hiiglased, hobused…) Ja õpetaja ütles, et iga maa esindas mingit päris riiki… Aga ta ei öelnud, mis riiki. Pidime ise välja mõtlema. Ma ei mõelnudki välja (homuste riik oli vist Holland, aga seost ma ei leidnud. Mäletan, et hobuste riigi tunnuseks oli puhtus)…

Jah, oleksin võinud ju ise otsida, aga toona mul polnud Internetti ja kodus polnud aega, sest kolmele vennale söök teha, poodi minna, koeraga jalutada ja koduseid tõid teha… Argimuredega kadus see uudishimu. Tund oli ju läbi ja elu läks edasi… Oleksin võinud küsida ise õpetajalt.. Jah, ma olin arg tüdruk ja ei julgenud oma rumalust välja näidata…

Ma ootaksin või soovitaksin õpetajatel ise vastata küsimustele… Alustage mõtlemisega ja siis saavad õpilased suuna kätte ja neil tekib küsimusi… Näidake ette, kuidas tuleks ridade vahelt lugeda…

Võtame nüüd vaatluse alla teose “Tõde ja õigus”. Tänapäeva noor ei tea, mis olukord valitses sellel ajal, mil see raamat kirjutati ja ta ei tea ka, mis ajajärgust kirjutati… Nt kui ma vanaemaga rääkisin tema tööst. Ta töötas laos ja arvutas arvelauaga… Ülemusel oli “arvutusmasin Felix” (googelda ja vaata pilti). See oli midagi kättesaamatut ja seda kasutasid vaid suured bossid. Vanaema asendas ülemust, siis sai seda kasutada ja oli nii uhke ja õnnelik, et sai sellega arvutada. (Võrdle tänapäeva, triipkood, piiks ja kaup loetud, tulemused automaatselt arvutis jne…) Siis oli üks teine arvutusmasin, selline, millel olid numbritega nupud. See oli tõsine riistapuu/teaduse kõrgeim tase. Seda sai vanaema natuke kasutada, aga siis tuli ta laost ära.. See oli tehnika tipp…

Aga tänapäeval… Mina nt vaatasin neid seadmeid ja mõtlesin, et seda kasutati seal Kristuse ajal… Või Muistses Egiptuses… Pole võimalik, et minu vanaema kasutas sellist antiiki… Ega mu vanaema ju nii vana ka pole… Aga 80-100 aastaga on tohutult palju muutunud…

Rääkisime ka pidudest. Tema rääkis, et talle meeldis tantsimas käia. Ta ütleb, et pidudel käia… Toome nüüd selle lause tänapäeva “pidudel käimine”. Mida see tänapäeva noorele ütleb… Alkohol, disko, poisid tammuvad jalalt jalale, tüdrukud hööritavad puusi ja siis ameletakse tantsupõrandal (nagu kaks nälkjat üks-ühe külge iminappadega kleepunud)…

Sõnade tähendused on muutunud… Mulle meeldib Jakobsoni kommunikatsiooni-mudel… Keel on märkide süsteem. Ja sõnad on nagu kood. Ja et sõnum õigesti kohale jõuaks, siis peavad nii sõnumi saatja kui ka saaja (dekodeerija) sellest sõnumist ühtmoodi aru saama.

Aga tänapäeva noor ei saa (tänaseks juba 100 aastat tagasi kirjutatud raamatust samamoodi aru nagu toona see kirja pandi)… Võib-olla ei peakski saama… Aga mina arvan, et abiturient ei ole võimemile ise leidma seoseid (sarnasusi) raamatus kirjutatud olustike ja tänapäeva vahel. Mina ei olnud. Aga siin saab ju õpetaja suure töö ära teha…

Nt… “Maurus on alati kodus, kui raha tuuakse..” Tänapäeva rahaahne maailm. Toona kasutati sõna “pursui” (ma ei vaata, mida see täpselt tähendab). See on muidugi tohutult vahva, et reklaamides klassikat kasutatakse. Sedaviisi saabki ju noored tagasi juurte juurde…

Siis filmis “Indrek”… see kuidas ta vaatas Mauruse tütart ja kuidas ta püüdis tähelepanu saada… Tänapäeval oleks see nii, et poiss paneb suitsu ette ja krabab tibi kanni… (Tean viskan üle võlli… eesmärk ongi raputada, seega ei hoia ma end tagasi.)

Miks inimesed teadusartikleid ei loe? Nt mina jooksen ära kuuldes sõna “teadus”. See on minu jaoks midagi nii keerulist, et ma ei ole võimeline sellest aru saamagi. Ma ei üritagi… Eestlane on ju orjarahvas, talupoeglik ja see alandlikkus ning madal enesehinnang on sisse jäänud… Aga tulekski julgustada neid… Nt avaldada teaduslikku artikli sisu või mõtet lihtsas keeles… nt “Elu 24″ lehel või muus kollases ajakirjas… Inimesel tekib huvi ja siis viidata teaduslikule artiklile… Selle “Elu 24″ artikli lõppu võiks tuua mõned lõigud teaduslikust artiklist näitamaks, et ei ole see teaduslik midagi nii mõistmatut ja lihtsale inimesele arusaamatut.

Ehk siis… Mina arvan, et noored ei loe klassikalist kirjandust, sest nad ei saa sellest aru. Ja nad ei oska seda seostada tänapäevaga… Aga kui neile näidata, kuidas seda seostada saab, siis ma usun, et neil tekib palju mõtteid. Vähemalt neil, keda see huvitab..

Nt mind omalajal oleks huvitanud, kui keegi oleks mulle kandikul mõne näite ette toonud, kuidas seostada, millele tähelepanu pöörata, miks… Milline on seos ajaloo (tunnis) õpitaval ja sellel ajajärgul kirjutatud kirjandusel. Milles see seos väljendub (nähtub)…. Jne… Ja otseloomulikult oleks suureks abika olnud, kui ma juba varasemates klassides oleksin teadnud, et õpikuid saab ka raamatukogust laenutada ja need on väga huvitavad ja lihtsad raamatud (võrreldes teaduslike ja mahukate kirjutistega, nt entsüklopeediaga)…

Tundub lihtne asi, aga selle ülekordamine ei võta kelleltki tükki küljest ära. Samas võib tuua juurde huvilisi, inimesi, kellel see väike lüli oli teadmata…

Ma tean, et õpilased kipuvad streikima, kui õpetaja lihtsatest asjadest räägib. Isegi magistriõppes ja ülikoolis kuuleb seda… Umbes, et see on nii lihtne ja ammu õpitud ja nii mõttetu. Samas ei süüvita sellesse, et ju see asi on tähtis ja ju pole need teadmised veel piisavad ja asjast ei saada õigesti aru jne…

Minule meeldib, kui räägitakse lihtsatest asjadest. Ma pole veel tundnud, et miski asi oleks liiga lihtne ja juba ammu selgeks saanud. Alati on midagi juurde õppida, alati leiab uusi seoseid… Paljud kursusekaaslased jäävad selle juurde, et 1+1=2 nii oli, on ja jääb, aga see ei pruugi alati nii olla. See võib olla viide mõnele teisele seaduspärasusele jne… Tõsta see n-ö valem, seaduspärasus teise süsteemi ja vaadata, kas see seal ka kehtib…

Mulle meeldib seaduspärasusi teistesse süsteemidesse tõsta… Tihti vaatan, kas ja kuidas turunduslikud saduspärasused ja mudelid jne… tavaelus, armuasjades kehtivad või lihtsal suhtlemisel… Olen vaadelnud perekonna-vahelist suhtlust, tänaval võõraste inimeste vahelist suhtlus… jne… Ootan bussi ja vaatlen ja mõtisklen… Väike filosoof kasvab minust.. :D

Näide: A.I.D.A mudel… ärata tähelepanu (attention), süvendama huvi toote vastu (interest), tekitama soovi ostuks (desire), viima teoni s.t. ostuni (action). Priit Tanniku slaidid http://hiiukala.org/koolitused/Turundus.ppt –> PUA lähenemised neiudele on sarnase ülesehitusega, klubides paistab see silma. Kasutavad nii naised kui ka mehed ja just need edukad sebijad…

Üks luuletus oli “mõtelda on mõnus, rääkida on raske…”… Jah, äkki olen ma haige. Mälu nagu polegi ja ise ka tunnen, et muutun hulluks… :D Mis seal ikka, kui (mõistus) läheb, siis läheb ega kätt ette panna ei saa… :D Aga mõtleme siis… Mõtleme koos (üks venna sõber ütles, mulle see väljend väga meeldib).

Rubriigid: Loetud raamatud, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

7 kommentaari postitusele Miks tänapäeva noored pole huvitatud klassikalisest kirjandusest?

  1. M. kirjutab:

    Mina iseenda põhjal ütleksin, et mitte ‘tänapäeva noored’ ei ole klassikalisest kirjandusest huvitatud, vaid ‘noored’ ei ole huvitatud. Ehk siis paljude asjadeni, mida põhi- ja keskkoolis õpilastele tutvustatakse, tuleb tegelikult inimesel ise jõuda. Näiteks: mäletan käsitöö tunnis igavlemist ja seda, kuidas sai vanale naabritädile pinda käidud, et ta mu soki valmis kooks. Nüüd, kümme aastat hiljem, õmblen ja koon ja heegeldan endale suurima hea meelega asju – oleks ainult rohkem aega. Sama lugu on klassikalise muusikaga. Tunnis kõlasid kõik need sümfooniad sarnaselt ja Beethoven oli ikka pigem see koer sealt filmist; nüüd katsun kord poole aasta jooksul ennast Estoniasse vedada ja muide rulluisutamise taustaks sobib Strauss jube hästi:) ja nii on ka kirjanduse ja paljude muude asjadega.
    Ühesõnaga, mina arvan, et määrav ei ole see, millal noor oldi (et 60ndatel noor olnud inimene hindab Tammsaaret kõrgemalt kui praegune noor või 10-aasta tagune noor, nagu mina ja Sina), vaid ise selle äratundmiseni jõudmine, et nüüd tahaks lugeda, ja enamasti (aga mitte alati!) tuleb see äratundmine ikkagi hiljem (nt 28 aastaselt:)), aga mitte 19 aastaselt. Ja mõne inimese puhul muidugi ei tulegi kunagi.
    Ja mis üldse on ‘klassikaline kirjandus’ ja kaanon? Ma võiks sellel teemal arutlema jäädagi:) Kas eestlase pihta, kes pole ‘Tõde ja Õigust’ lugenud, võiks viltu vaadata? Mina näiteks ei ole. Koolis pidime lugema esimese osa ja seda ka mitte lõpuni, kellel kiireks läks, vaid ainult teatud peatükid. Ma ei tea, kas ma peaksin häbi tundma? Ühest küljest olen nõus, et on mingid raamatud, mida PEAKS teadma ja tundma, noh sest need on ju nii tähtsad. Samas, mulle eriti see eestlaste aganate söömine ja maa vs inimene teema ei ole kunagi väga peale läinud. Kas ma saan enda ‘Tõe ja Õiguse’ mitte lugemist vabandada sellega, kui olen end mõne muu žanri või riigi kirjandusega põhjalikumalt kurssi viinud? Kas ‘Tõde ja Õigus’ või ‘Moby Dick’ võib mulle mitte meeldida? (või on need nii pühad klassikad, et nende puhul ei räägita meeldimisest ja mittemeeldimisest, neid lihtsalt loetakse?)

    *(sry, nagu ma hoiatasin, läks veidi käest ära ja pikale see kommentaar:D, aga nende viimaste küsimuste kohta ma tahaksin küll arvamust, sest ma tõesti ei tea ise ka, kuidas vastata või arutleda)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Pikad põhjalikud kommentaarid meeldivad mulle väga.
      Keegi ütles (Rein Rannap, Mart Sander või keegi teine), midagi sellist, et klassikaline muusika on kunagine pop-muusika. Mõte siis selles, et klassikaks saab (muutub) omaaja pop-muusika (see oli muusika kohta, aga saab ka kirjandusele üle võtta). (Aga jah, pop-muusikat on palju, kui klassikaks saab sellest vähem, siis peaks olema mingi kriteerium on veel).
      Ma arvan, et eestlase pihta, kes pole lugenud “Tõde ja õigust” ei peaks vaatama viltu. Inimesed on erinevad ja lugemise n-ö maitsed on ka erinevad. Sunniviisiliselt lugedes ei anna see teos küll midagi.
      Klassika või mitte, kuid lihtsalt lugemist ma ei poolda. Samas arvan, et neid peaks tutvustama. Ehk siis vähemalt piiluma, et anda sellele klassikale oma hinnang. St raamatu kaas avada ja silvida seda.

      Jah.. Kui õpetaja tutvustab raamatut, et esimeses osas on võitlus maaga ja teises osas võitlus.. naabriga jne… See ei tekita raamatu vastu huvi… Aga kui ma vaatasin filmi “Indrek” siis seal kuulsin ma väga huvitavaid väljendeid. Need on raamatus ka kirjas… Humoorikad, sügavamõttelised ja täiesti tänapäeva kontekti sobivad.
      Minul on raskusi eneseväljendamisega. Olen kuulnud, et tänapäeva noortel on enamusel nii… Aga just selliste heade väljendite toomine tavapärasesse kõnesse muudaks ka inimesed väljendusrikkamaks. Nt Minny on alati kodus, kui raha tuuakse. “Mis on igavene? – See, mis oli, on ja jääb. – Jah. Aga mis see on mis oli, on ja jääb? Kas me saame öelda, et inimene on see, mis oli on ja jääb? Ei. Me saame öelda, et inimene on, aga me keegi ei tea, kas ta jääb…”
      Sellistes vanades (klassikalistes) teostes on nii palju inspireerivaid mõtteid ja väljendeid. Tänapäeval (ma pole tänapäeva kirjandust lugenud), aga mulle tundub, et need on olustiku kirjeldused… Eneseabi õpikute-laadset. Õpikud – õpetab, kuidas kududa, kuidas armastada, kuidas maal hakkama saada jne…
      Aga see Eesti klassika, seal tundub, et seal on tehtud palju tööd. Kuna kontroll oli karm, siis tuli väga täpselt jälgida, mida kirjutad ja kuidas kirjutad. Ja seetõttu on need raamatud nagu Pandora laekad. Kirjanikud on sinna peitnud nii palju elutarkust ja nii palju mõtteid. Ma usun, et tegeleikult annab sealt veel palju avastada. See, et teose olemus on võitlus maaga on jäemäetipp. Tänapäeva linnas kasvanud noort inimest selline n-ö hüüdlause või tutvustus küll lugema ei meelita.
      Minu huvi (see vaimustus) tekkis selle teose põhjal vändatud filmi põhjal… Need tegelased ja need head väljendid said emotsiooni ja kehakeele… Antud juhul olen ma vaadanud vaid filmi “Indrek” algust ja raamatu lugemisest on möödas väga palju aega.
      Viies osa oli mulle kõige südamelähedasem… Vanaemale oli, tema rääkis sellest ja kui ma ise lugesin, siis… See Indrek läks õppima, oli vaesest talust pärit… Nii minu moodi… See huvi, mis tal raamatute vastu oli. Teised pilkasid teda.. Tema tagasihoidlikkus. Tema suur soov leida küsimustele vastused… See oli minu jaoks väga huvitav.

      Mina arvan, et iga inimene võib teha ja mõelda, mida ta ise tahab (nii kaua, kuni see teiste elu ei sega). Seega, kui keegi pole lugenud “Tõde ja õigust”, siis see on tema enda asi… Aga, siinjuures tuleb arvestada, et see ühiskond nõuab seda. Ehk siis, see “PEAB” tuleneb ühiskonna survest. Ja kui eksida ühiskonna (loe: enamuse) arvamuse vastu, siis tuleb toetuda enda sisetundele ja olla tugev.
      Kuidas sa ise tunned? Kas sa tunned häbi, et sa pole seda lugenud? Või sa ei pea seda vajalikuks?

      Ühiskonnast erineda on raske. Ühiskonnale vastu astuda on raske. (Seepärast nii palju pugejaid ongi ja allasurutud inimesi, kes teevad asju, sellepärast, et nii on kombeks ja nii tehakse. Sest nii tuleb teha. Kuid ei tehta sellepärast, et meeldib teha või tahetakse teha.)

      Seisukohad, mis toetavad seda, et ei loeta “Tõde ja õigust” jms.
      (1) Aeg. Kahjuks on see selline ressurss, mida ei saa kunagi tagasi. Seda tuleb hoolega ja tedlikult investeerida. Kui ma olen avanud raamatu “Tõde ja õigus” kaane ja nt pärast esimest peatükki selle lugemine kohe kuidagi ei õnnestu ei edene. Raamat ei hakka meeldima. Siis ma ei saa selle lugemisest ju midagi. Raiskan vaid oma aega. Selle aja saaks investeerida rahateenimisele või spordi tegemisse või mõnd muud teost lugeda. Sest raamatuid on palju ja need kõik vajavad lugemist.
      (2) Huvi. Kui huvi pole, siis ei jää ka midagi meelde.
      (3) Või mõni muu põhjus…

      Ma loodan, et puudutasin igat sinu küsimust. Kui mitte, siis kirjuta uuesti (st küsi uuesti)…

  2. efka kirjutab:

    Htpp://efka28.wordpress.com… Minu uus blogi

  3. siam kirjutab:

    Tammsaare on minu lemmik, eriti need kolm: Tõde ja õigus IV osa, Elu ja armastus ja Ma armastasin sakslast. Superlux ja sobib tänapäeva küll. Brontö filme ju tehakse üha uuesti ja uuesti, need veel varasemast ajast ja rahvas naudib-vaatab.

    Aga ma küsiks siia, et sa ei kirjuta üldse ühiskonnast kui sellisest, vb lihtinimestest trammis jne, aga näiteks poliitilised olud ja majandus? Kas need teemad ei huvita sind? Mitte et sa peaks kirjutama, aga kas ei huvita?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Poliitika ja majandus huvitab. Aga poliitikast ma ei oska midagi rääkida, sest ma ei saa sellest eriti aru. Unistan küll sellest, et võiks linnavalitsusse või majandusministeeriumisse tööle minna. Poliitikat ma kuulan, nt kui mu vanaisa sellest räägib. TV-st poliitika saateid väga ei vaata. Nende saadete juurde vajaksin ma kommentaatoreid, kes seletaks lahti, et mida see poliitik nüüd öelda tahtis. Või nagu vanaisa kommenteerib, et Parts ongi selline vahelesegaja jne… (Poliitikule iseloomulikud jooned…)
      Majandus huvitab väga. Kuigi ma seda õpin, siis tunnen ma end selles valdkonnas äärmiselt lapsekingades. Pole olnud väga aega sellesse ka süveneda. Mõtlen, et kui tööle lähen, et ehk äkki siis puutun ma sellega nagu rohkem kokku. Nt palga näol, et kas see üldiselt väheneb, kas on survet palgale, tööjõud ja need muud seaduspärasused. Hetkel olen ma tajunud Tallinna odavate üürikorterite põudu. Ruumi sellel turul on. Kuid samas selles segmendis on vist palju seda rämpsu ka, üürnikke, kes jäävad võlgu ja teevad n-ö külma.
      Ehk siis vastus: need teemad huvitavad ikka, aga oma arvamust napib ja kommenteerida ei oska, sest teadmistest jääb puudu. Aga kui arkuas või arukad inimesed arukalt arutlevad nendel teemadel, siis kuulan huviga.

  4. wat kirjutab:

    Film “Indrek” on 2. osa põhjal tehtud, mitte 5…

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>