Poliitiline teema

Unes kirjutan ma magistritööd ja loen teadusartikleid. Joostes mõtlen poliitika peale… Ei tea, kas olen juba kindel “pehme toa” (loe: vaimuhaigla) kandidaat või minust hakkab inimene saama. :D

Eile jäi mulle silma ühe artikli pealkiri “Mihkelson: kõik komisjoni liikmed ei saa olla antud ala spetsialistid”. http://poliitika.postimees.ee/3129873/mihkelson-koik-komisjoni-liikmed-ei-saa-olla-antud-ala-spetsialistid 

See jäi mind häirima. Täna otsisin ma selle artikli ülesse ja lugesin läbi. Olen natuke maha rahunenud, aga ma siiski kirjutaksin oma arvamuse.

HOIATUS: Kasutan väga tugevaid hinnanguid. Eesmärk on alustada arutelu, panna inimesi arutama, mõtlema. Minu seisukoha taga ei ole teadmisi. Poliitika on mulle võõras, seega on tegu n-ö küla koera haukumisega. Aga ma siiski teen seda. Õppimine algab ju teadmatusest ja asja selgeks saamisele eelneb pimeduses kompamine…

Mina olen nii aru saanud, et riigikogu komisjonide eesmärk on anda professionaalne hinnang. Teha ettepanekuid ja muud sellist. Nagu ma olen aru saanud, siis valitsuses (need ministrid) täidavad n-ö esindamise ülesannet. Nende töö on olla ilus (ok, tegelt mitte seda), nende töö on avalikkusega suhelda, välismaal Eestit esindada. Nad on nagu juhid (neil piisab kui on juhtimise kogemus ja juhtimisalane haridus), valdkonna tundmise kohustus on nende nõunikel. –> Siia tahtsin ma kirjutada, et ministrid on meie esindusklounid, esinduskehad…

Riigikogu (need 101 liiget) on jaotatud erinevateks komisjonideks. Ja seal ei ole igal liikmel oma nõunikke, sest vastasel juhul oleksid ju nemad ka esindusklounid ja maksumaksja toidaks ning kataks väga suurt teatritruppi. (Peaosatäitjad –> ministrid, kõrval-osatäitjad –> riigikogu liikmed). Aga reaalset tööd, sisulist tööd, erialast tööd teevad nõunikud (näitlejate assistendid: kostümeerijad, grimeerijad jne).

Siia tahtsin ma kirjutada –> Riigikogu ei ole (ei peaks olema) “soe koht semule”, vaid pigem ikka koht valdkonna asjatundjale. Kui seal pole asjatundjaid, siis kus need asjatundjad üldse on. Üksnes ministri juures need nõunikud? Siis pole ime, et meie raamatupidamisseadus on üks suur õnnetus, millega pole suurt midagi peale hakata, sest sisupoolest ei ole see kooskõlas Raamatupidamise Toimkonna Juhenditega (RTJ) ega ka Euroopa Liidu direktiividega.

Mihkelsoni arvates parlamendivalimiste loogika ei võimalda komisjonidesse panna sügavaid asjatundjaid. Aga miks ei võimalda? Meil valitakse ju erakonda, mitte inimest. Erakonda tuleks kaasata erineva ala spetsialiste ja vastavalt sellele neid inimesi sinna saata. Kui pole spetsialisti, keda riigikokku saata, siis äkki tuleks kohast loobuda? Aga seda ju ei saa, sest palk on hea ja erakonnale on iga koht oluline (annab hääletamise jõu).

Tegelikult ei peaks olema oluline, mis erakonna ideed peale jäävad, vaid oluline on, koostada/kinnitada seaduseid, mis muudaks majandus-armee (loe: makse maksva kodaniku) elu lihtsamaks ja turvalisemaks ning need muud hüved.

Mulle on jäänud mulje, et see riigikogu on nagu erakondade lahinguväli ja unustatud on see eesmärk. Nad on unustanud, mis on nende ülesanne ja kes on nende n-ö kliendid (valijad).

Mina tahaks näha riigikogus koostööd, mitte erakondade ideede sõda. Pole oluline, kes hea mõtte välja käis, oluline on, et see hea mõte ka teoks saaks. Nagu jaapanlased (või on see Hiina vanasõna?) ütlevad: “Pole oluline, mis värvi on kass, peaasi, et see hiiri püüaks”. Minu õppejõud on seda mitmel korral öelnud ja selles osas olen ma temaga täiesti nõus.

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>