Neetud päev oli täna

Täna läksin pilte tegema. Plaan oli minna Magistrali keskusesse. Kui Tallinna tulin, siis käisin seal, hind oli hea ja pildid ka meeldisid. Aga Magistrali keskuses oli fotoprinteril mingi jama, ei töödanud. Soovitati minna Mustika keskusesse.

Tahtsin osta Magstrali keskusest endale šhampooni, aga see oli otsa saanud, sama tootesarja palsam oli, aga seda polnud plaanis osta. Juba oli tunda nõmeda päeva maiku.

Ilmast ei tasu vist rääkidagi. Sadas vihma ja lörtsi ning tugev tuul oli. Dokumendi pildid on ju viieks aastaks. Selleks puhuks püüan ikka ilus välja näha, tegin täis meigi. Kohale jõudsin, siis olin panda ja juuksed olid sassis. Kamm oli kotis kadunud, otsisin seda. Vihastusin.

Läksin Mustika keskusesse. Jäin keskuse uste vahele. Uks lihtsalt tuli mulle otsa ja ei läinud tagasi, kui vastu mind jõudis. Kuidas see võimalik on? Ma saaksin aru, kui ma oleksin väike või väga peenike. Ma olen täitsa tavalises mõõtmes, üsna Eesti keskmine. Mis nendel anduritel viga on?

Siis läksin Prismasse. Need väravad tahtsid mind jalust rabada… Täna mul pole kohe üldse hea mõju tehnikale…

Igatahes. Mustika keskuses printer töötas. Aga kuna ma olin selleks ajaks kurjaks aetud, siis sain viieks aastaks endale “kurja panda” pildi dokumenti. Seega järgmised viis aastat tuleb võimalikult vähe oma dokumente tuulutada. :D (Muidugi, kui nad lubavad mul sellist pilti kasutada dokumendis.)

Aga neid ise-avanevaid uksi ma kardan. Kui on valida, siis lähen tavalisest uksest. Koolis ka need ise-avanevad uksed minule ei avane. Olen paar korda proovinud. Vaadanud, et inimesi tuleb rohkem, et nende varjus lähen, aga tehnikat ei peta.

Liftidest hoian ka eemale. Pilvelõhkujas ei saagi ma elada, sest jalgsi 20.-le või 40.-le ei kõnni (igapäev). Samas lifte ma kardan. Ma pole neisse kinni jäänud (olen paar korda sõitnud nendega), aga seda kinnijäämise kogemust ma ei taha.

Ma tean, et ma olen kohutavalt ebausklik inimene, aga see pole normaalne, et tehnika ja minuga nii palju kokkusattumusi juhtub. Ma ei tea inimest, kellel oleks nende ise-avanevate ustega probleeme. Kui olen bussi oodanud, siis olen jälginud neid ise-avanevaid uksi, et kus kohas on andurid ja kuna need avanevad (et mis nurga alt inimene läheneb ja kui lähedal peab inimene olema, et need avaneks). Mina pole kordagi näinud, et kellelgi oleks nende ustega probleeme. Üks kord oli üks pisike tüdruk, kolme aastane vist. Tema peale uks ei avanenud, aga see oli ka arusaadav, ta on selles vanuses, et peabki käima endast suurema saatjaga.

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Neetud päev oli täna

  1. Andres kirjutab:

    Googeldasin, et saada teada kas olen ainus inimene maailmas kellele iseavanevad uksed ei avane, aga nagu siit selgub, siis õnneks mitte. Juhtub seda pidevalt – mingitel perioodidel küll sagedamini. Täna näiteks Statoilis põrkasin pika samnuga minnes peaaegu lausa vastu ust. Astusin tagasi, uks ikka ei avanenud. Läksin kaugemale ja küsisin müüjalt, kas seda juhtub sageli, tema väitis, et näeb esimest korda sellist asja, seega järeldasin, et palju selliseid inimesi olla ei saa :)

Leave a Reply to Andres Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>