Eilse vihastumise tagamaad

Ütlesin emale, et lähen töövestlusele (poleks tohtinud öelda, ma ju teadsin, et ei tohi öelda, aga ma nii väga tahtsin talle head meelt valmistada, kuid välja kukkus ikka pettumus). Ütlesin emale, et tööle saaksin ma asuda alles juunist, ema arvas, et äkki ma saaksin poolekohaga kohe tööle asuda. Ma vihastusin… Miks?

Esiteks, mulle tundub, et ta ei mõista/ei saa üldse aru, kui keeruline projekt see magistritöö minu jaoks on. Kui ajamahukas, stressirikas jne… Ta ei saa nagu aru ka, kui oluline on see magistritöö minu jaoks.

Mind solvas see, et ta justkui arvab, et ma istun oma päevi niisama õhtusse, et mul ei ole oma ajaga midagi teha (mulle tundub nii). Ma ärkan kell 5:00. Jah, ma mahutan oma päeva ka perekonna asju, nt emaga rääkimist ja isaga rääkimist. Potti ja panni oli vaja, läksin ja tõin (kuigi nüüd pole nagunii muuks raha kui kiirnuudliteks, seega mõttetu sõit oli).

Aga siiski on aja puudus. Nt ma pole mereäärde jõudnud (unistan sellest juba teist nädalat). See pole minust kaugel, aga mul lihtsalt pole aega. Ma ei raatsi sellele oma aega kulutada ja kui mu ema arvab, et ma löön niisama lulli, siis tuleb veelgi rohkem tegutseda, võib-olla hakkaks üldse nädalas kaks korda magama…

Last käisin hoidmas, sest raha oli vaja, mitte sellepärast, et igav oli. Kassil on konservid otsas ja tuleb uued osta. Sealt sain ma nibin-nabin konservide raha…

Miks ta ei või/ei suuda mind usaldada? Kui ma midagi teen, siis ma olen selle põhjalikult läbi mõelnud, (juu) nii tunub mulle õige.

See amet, kuhu ma tööle püüan saada, see ei ole liinitöö, et tööpäeva lõpus panen seadmed käest ära ja lähen oma asju tegema. See on selline amet, kus vabal ajal ka mõtled, kogud infot, õpid… See töö ei lõppe kontorist ära tulemisega, eriti veel minu puhul, sest ma tahan asju selgeks saada, tahan teha hästi. Mulle ei meeldi teha asju poole vinnaga, parem ei tee üldse. Miks ma peaksin lohakusega, ajanappusega oma mainet määrima. Ma parem lõpetan ühe asja ära (magistritöö) ja siis võtan ette teise suure asja. Paar kuud hiljem, kas see on siis probleem? Ma olen ju koguaeg öelnud, et mu plaan on selline.

Kui ma ütlen, et mu plaan on selline, siis see on selline. Miks on vaja teise inimese eesmärkide saavutamist segada, sihikut paigast ära ajada? Miks ei võiks austada inimest ja tema eesmärke? Kui lähen kraavi, siis lähen.

Ma tean, et kui ma hakkaksingi tegema vaid nii nagu mu ema tahab, siis ühest hetkest teda pole. Mis siis saab? Ta on varemgi jätnud mind suurte probleemidega üksi. (Elu on lihtsalt nii läinud, ma ei heida talle seda ette.) Öelnud: “Ma ei oska sind aidata. Ma ei tea, mida sa peaksid tegema.”

Kui mul hästi läheb, siis oskavad kõik öelda, mida ma peaksin tegema. Mitte ei oska, vaid nagu nõuavad ja ootavad, et ta teeksin neid asju, mida nemad tahavad. Aga kui raskused tekivad, siis öeldakse: “Vaata ise kuidas saad”… Seetõttu ma teen algusest peale ise ja nii nagu mina õigeks pean. Siis ma vähemalt tean, mis teed mööda ma tulin (oskan tagasi minna), oskan oma valikuid ja otsuseid põhjendada ning saan analüüsida, miks nii läks. Ise tehes on mul ka mingid alternatiivid, et kui nii ei saa, siis teen nii jne. Aga kui ma teen vaid teiste ütlemise järgi, siis olen ma nagu malenupp. Kui keegi ei liiguta, siis ei liigu ka mina. Seisan paigal. Ja kui keegi liigutab, siis kindlasti omakasu silmas pidades (kui ta tahakski minu kasu silmas pidada, siis mul kas pole seda (st oma soove ja mõtteid) või nemad ei tea seda (teise inimese sisse ju ei näe)).

Tagasi tulles… Kui ma ei saa kohe erialast tööd, siis teen midagi muud. Ongi hea, saab vaheldust.

Ma ei saa aru emast. Jah, ma olen teinud vigu. Jah, olen talle pettumust valmistanud. Üks kord. Jah, see oli suur viga, aga ma ju õppisin. Palju rohkem kordi olen ma tõestanud, et ma olen tubli ja ei ole looder. Ma püüan ja tegutsen. Isegi rasketel aegadel ei lase masendusel kaua kesta. Ma sunnin end tegutsema.

Ta võiks mind usaldada. Ma tean, et teen ka tulevikus vigu, aga ma tegelen oma vigadega ise. Jah, seekord ma palusin temalt rahalist abi, sest ma olin täiesti nullis, aga ma olen end ju tõestanud. Ja mul on kindel plaan, kuidas hakata iseseisvaks ja ma tõesti tahan saada iseseisvaks… Ma ei ole raha laristanud. Ta ise alles ütles, et tahaks minu käest seda rahade planeerimist õppida ja säästmist.

Ema võiks kuulata mind ära. Vahel öelda, et olen tubli. Miks ta peab kahtlema minu otsustes ja valikutes? Miks ta peab seadma kahtluse alla minu valikud?….

***

Isa. Helistas mulle õhtul. Ma olin nii väsinud, et ei teadnud, mis kuupäev on ja raha asjadest polnud ka selgelt pilti, sest sellel kuul on paljud kulud esmakordsed. Nt selle korteri üür (ma ei tohi mitte mingil juhul hilineda), siin on ju kõik nii õlekõrre otsas. Siis tuleb mul maksta kahes kohas märsti kommunaalid ja elekter. Siis saab otsa kassi konserv, kuivtoit ja liiv (asjad, mida ma varun tavaliselt 4-9 kuuks, st see ei ole minu igakuine kulu).

Igatahes. Isa küsis, et kas saan hakkama. Vastasin, et saan. Sest nädala lõpuni mul putru jagub ja kassile sööki ka.

Siis ütles, et ta saadab siis raha 10. või 15. aprill. MIDA! Ma arvestasin, et ta saadab kuu alguses. Oli ju jutt, et saadab. Lubab ja siis kümme korda küsib üle, et äkki ikka poleks vaja. Ma ei ole, ei suuda olla 24/7 terav (terava mõistusega ja ergas)…

Kuna kõik on sellise maiguga, et see kuu hakkab ka igalt poolt tulema lubatud raha asemel vabandusi, siis olen ma paanikas… Ootan kannatlikult, kuulan lubedusi, see kuu arvestasin inimestega, sest mu omad säästud on nullis, seoses kolimisega (üür ette, vahendustasu, tagatisraha, uus mööbel…).

Nüüd ma mõtlengi, kas ma helistan isale ja selgitan ära, et ma olin väsinud ja asju/kohustusi on nii palju peas, et ma vastasin valesti… Mulle see üldse ei meeldi, sest siis ta tunneb end nii tähtsana. Hakkab kurtma, kui raske tal ikka on ja et nüüd peab veel mind ka aitama. Tahab panna mind tundma tema võlglasena… Manipuleerib minuga, ma vihkan seda…

Mulle meeldiks, püüda hakkama saada. Mõelda, kuidas teinekord sellist asja vältida. Püüan üldse isa eirama hakata. Kui sealt raha ka enam ei tule, siis pole nagu mõtet tihedat kontakti hoida… Peaks talle meelde tuletama seda autot, mis on minu nime peal ja millest ta tegi minu probleemi…

Isa naine küsis, et kuna ma lõpetan (lõpuaktus). Ta tahab lõpetamisele tulla. Tal olevat juba kleit ka selleks puhuks ostetud. Aga ma ei teagi, kas lõpetan (või lähen puhkama kuhugi: pehme tuba, kirst). Ma ei usu, et ma lõpetamisele üldse lähen. Olen tööl sellel ajal. Raha tuleb teenida… Mulle ei meeldi see lõpetamise asi.

Kõik on seal nii õnnelikud. “Oh, kool sai läbi, nii vahva”. Aga mina olen juba uue eesmärgi juures. Mul on vaja tööd teha ja iseseisvaks saada. Mul ei ole tore ja vahva. Olen juba nii vana, aga ikka ei suuda end finantsiliselt ära elatada. Mul on häbi.

Igatahes. Lõpetamise kohta nad minu käest ei kuule. Hakkan keerutama ja nende kõnedele mitte vastama. Siia korterisse ma ka neid ei kutsu. Püüan ka midagi välja mõelda. Isa juba tahtis siia “külla” tulla (elama tulla). Isa teeb igast elamisest mingi lao, aga mul pole siin ruumi, et ladu teha.

Eelmisse kohta tõi ta mingi tee-kannu, mis tegelikult ei töödanudki. Tavapärasel viisil sai paremini, too asi võttis vaid mõttetult ruumi, ebameeldiv ja tülikas oli toda puhastada. Siis tõi ta veel voodipesu, tema naine tõi hommikumantli ja kreeme… Ei… Siia nad oma kodinatega ei tule. (Tahavad mulle tuua mingit elektrilist voodit, et see on neil üle.) Mis see minu asi on, et neil üle. Viigu vanaemale. Mul ei ole ruumi ja kui ma pean kolima, siis madratsid ma saan kasvõi käeotsas ära viia, aga mingit diivanit või elektrivoodit ei saa ma küll kuhugi viia. Neilt (kolimise) abi oodata on küll mõttetu. Sealt tuleb vaid kurtmist ja vabandamist, millega mul oma probleemide korral ei ole midagi teha (teevad minu olukorra ja enesetunde veelgi hullemaks).

***

Eile sain kardinad kätte. Panin neid ette. Tegin pilte, saatsin emale. Minu toas olid need traadid ristis. Sain need õigeks, aga traati pingutada ei saanud, sest traat on vana ja üks ots läks katki. Mul näpitsaid veel ei ole, seega ma oma tugevate näppudega pusisin kuidagi. (Imekombel ma ei lõhkunudki oma näppe ära.)

Nende uute kardinatega on üldmulje hoopis parem. Minu toa kardinad on natuke lühikesed. Ma ei saa nende taha oma õpikuid peita (mis on akna laual), aga ikkagi on sedaviisi parem kui enne oli.

Pilte ma hetkel ei hakka lisama, sest püüan aega säästa. Keskendun virisemisele, kurtmisele. (Ma vist näin ärahellitatud, ebaviisaka, tänamatu tüdrkuna. Ma olen nagu Maša. :D Mulle see tegelene meeldib väga. Alguses ei meeldinud üldse, mõtlesin, et üks tänamatu ja kasvatamatu jõmpsikas. Kuid mida rohkem ma neid multikaid vaatan, seda nutikam see väike armas neiu tunub. Ma näen temas väga palju iseennast.)

Selle lõiguga tahtsin ma seletada, miks ma magistritööd ei jõudnud teha. Hommikul tööle, siis paki järgi, siis emaga rääkimine, siis uued kardinad ette. Siis pildid, kiri emale, kiri töövestluse asjus. Siis isaga rääkimine, siis vihastumine. Tuli vaadata eelarve üle. Tänane päeva plaan paika panna… Ja mõni minut lihtsalt istuda ja püüda rahuneda.

***

Haige olen ka. Külmetus või sain hoolealuselt mingi nakkuse. Algas kõik köhaga, nüüdseks on köha kadunud. Nüüd on suur nohu, hommikul oli nagu kurk natuke valus (kurgutabletid on otsa saamas, ei raatsi uusi osta, äkki ikka saan terveks). Otsisin välja ninasalvi (nohu vastu, alati on see mind aidanud). Mesi hakkab ka otsa saama, vähendasin koguseid. Äkki veab välja. Sibulat ja küüslaauku ei raatsi osta. Ma saaksin ju vanaema juurest tasuta. Äkki saan selle külmetuse või nohu üle elatud, eks ma tulevikus siis varun ka neid asju. Teen viinasokke õhtuti ja tiigri-salvi on ka natuke. Tuleks vist see suurem karp osta (kunagi, kui rahad hakkavad laekuma). Ja otseloomulikult magan villaste sokkide ja salliga ning kodus olen ka nendega.

Minuga on nii, et mu jalad peavad olema soojas. Seal, kus ma last käin hoidmas, seal on nii külm. Ma võtan villased sokid kaasa, aga ikkagi on külm. Ma tunnen, et vajan sooja teed poole päeva peal. Eile võtsin viimase teepaki ära, tuleks vist igaks juhuks enda tee kaasa pakkida.

Ma ei imesta, et laps on haige. Seal on suured aknad ja nendest õhkab külma. Magamistoas on kardin päevad läbi ees (kardin on maani, seega katab ilusti radika ära, seega radikas kütab seda suurt külma akent). Kui kardina alt mingigi soe õhk läbi tuleb, siis see on lapse voodiga kindlalt bokeeritud. Laps magab kõige külmemas kohas, selle suure akna ees. Siis ema voodi pool on ka külm (isal on kõige soojem koht. Toob vist majja kõige rohkem raha. Samas tulevik (pensionifond/põnn) külmetab.) Ema on ka pidevalt haige…

Mina tõstaks selle toa hoopis ümber ja võtaksin päeval kardinad ära. Nt vahel paistab päike, see juba sojendaks tuba. Lisaks paneks see õhu liikuma. Radikad paneksin ka täis soojuse peale, paregu on neil see poole peal (keskküte).

Igatahes. On küll kallis korter ja uus maja, aga see kliima mulle ei sobi. Alati ma tunnen end nii halvasti, kui ma sealt tulen. Pea valutab, sest õhku pole ja kerge külmetus on. Mu saapad pole ka piisavalt soojad. Panen oma külmad jalad sinna sisse ja bussi oodates mu jalad külmetavad veelgi.

Ok… Nüüd sain vist piisavalt hädaldada ja siunata… :D

 

Midagi läks hästi ka

Eile olin ma siis väga vihane, eelnevalt kirjeldatud asjaolude tõttu. Hommikul oli plaanis jooksma minna, aga ma tundsin end nii haigena ja väsinuna.

Äratus helises kell 5:00. Mõtlesin, et panen uue äratuse 6:00-ks. Siis mõtlesin, et ma ju ei viitsiks siis jooksma minna, siis vabantaksin, et inimesi liigub juba liiga palju ja ma ei saa jooksma minna.

Natuke lesisin voodis. Mõtlesin, et kui ma end välja ei aja ja luban endal hädine olla, siis ma ei suuda päeva jooksul midagi teha, sest ma ei suuda sellest hädise rollist välja tulla. Ja pealegi pärast jooksmist on ju parem enesetunne ja tervis on ka tavaliselt paremaks läinud.

Seega ma venitasin end voodist välja. Nohu oli mu ninas väga palju. Aga sain nospli puhtaks, õhk hakkas juba söörmeid läbima.

Läksin jooksma. Väljas oli soe (kartsin, et külm on). Mõnus oli.

Minnes mulle tundus, et valgusfooride juures, tee keskel ohutussaarel vedeleb üks inimene. Ta oli nagu istukil. Aga mul polnud prille peas ja ma ei saandu ka täpselt aru. See võis olla ka prügikot. Paha tunne oli, aga ma ei läinud asja uurima. Kardsin, et äkki on tegu narkomaaniga ja ta tuleb mulle kallale. Ilma prillideta ei oska ka reageerida. Näen alles siis, kui rusikas või sütal maandub juba mu näos. Kujutasin ette, et TV teeb mingeid katseid ja saan endale negatiivse imago. Keegi ei küsi, miks ma nii tegin ja kuidas mina asja/olukorda nägin. Ühiskond tembeldab mind hoolimatuks. :( :D

Aga jooksmise juurde tagasi tulles. Sellest suures mäest sain ülesse. Oskan juba õige tempo valida. Hästi aeglase tempo.

Nuuskama ma palju ei pidanudki (võtsin kaks pakki nuuskamise paberit kaasa). Haigena ma end ei tundnud joostes. Energia nagu tuli kusagilt.

Tagasi tulles oli see must kogu sealt tee keskelt kadunud. Teisel pool teed tuigerdas teksapükstes noormees (või vanamees, kõhna kehaehitusega ja mitte väga pikk). Võib-olla oli see sama kogu ja oli liikuma saanud. Ta ei longanud, kuid raske oli seda tuvastada, sest ta tuigerdas palju. Aga mõlemale jalale suutis ta toetuda.

Siis jõudsin mäest alla ja kodule lähedale. Rahvarohkes kohas (selleks ajaks oli juba inimesi ilmunud) komistasin. Napilt oleksin kividele kukkunud. Kole piinlik oli ja hirm, et äkki oleksin ma põlvedele kukkudel liiga teinud ja oleksin pidanud loobuma edasisest jooksmisest.

Pärast komistamist tõstsin oma jalgu rohkem, kuid see ununes kiiresti. Üsna pea olin ma oma vanade, harjumuspäraste liigutuste juures tagasi. (Järgmise komistamiseni või kukkumiseni.)

Ma ei kujuta ette, mis mulje minust võis jääda. Võib-olla seda ei pandudki tähele. Aga ma ise tundsin, end kui narkojoobes tervisesportlane. :D Mõni võib-olla hoidis hinge kinni, et ma ei kukuks, mõni ootas, et ma kukuks, et siis minu üle naerda ja enda päeva alustada mõnusa kahjurõõmutundega… :D Aga noh… Mis seal ikka. Vähemalt kellelgi on hea, minu ebaõnnestumistest, seega ei ole need päris raisatud elamused. :D

Siin ma tahtsin öelda, et kui ma vähegi kahtlen (ka tulevikus), kas minna jooksma või anda järele väsimusele, siis alati minna jooksma. Nii kaua kui jalad ja käed liiguvad ning ma püsti suudan seista, nii kaua tuleb valida jooksmine. Tõesti aitab.

(1) “Peki-probleemile” on lahenduseks, (2) emotsionaalne seisund paraneb, (3) mõtted saab selgemks (veri hakkab liikuma, hapnikku tuleb kehasse rohkem (iseasi, mis kvaliteedida õhku südalinnast saab)), (4) energiat tuleb, tundub imelik, aga minu puhul tuleb, (5) päev muutub kuidagi pikemaks, ma jõuna rohkem (jõuan teha rohkem tegevusi ja on energiat, et neid teha), (6) ma tunnen end kangelasena ja tublina, (7) ma tunnen end inimesena, väärtusliku inimesena, elamiskõlbuliku inimesena, kasuliku inimesena…

ALATI tuleb valida jooksmine!!! :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 kommentaari postitusele Eilse vihastumise tagamaad

  1. Rick T kirjutab:

    Minnyl on nii ägedad mõtted. Kuidas rakendada seda kvaliteeti edukalt tegutsemises? See on võtmeküsimus iga inimese, ka minu, elus. Tore on käia siin kaasa elamas ja kaasa mõtlemas.

    Minny uusim postitus tuletas mulle meelde ETV hokikommentaatori lause: „See on näide sellest, kuidas teinekord võib eesmärgile viia vaid kerge chip hokikepiga.“ Ma arvan, et ta võis nii öelda selle värava (või igal juhul sarnase värava kohta) kohta, mis aeglustuses näha 2.09 peal https://www.youtube.com/watch?v=G7DeQbTzPE8

    Jäähoki on ülikiire, suurt füüsilist jõudu ja meisterlikku kehavalitsemist nõudev spordiala. Kui Minny oleks jäähokivõistkonna peatreener, võib olla kindel, et tema mängijad oleksid vastupidavad, tahtejõulised ja oskuslikud tegutsema vastavalt mänguplaanile. Realisatsioon on aga alati erinev plaanist, sest väliskeskkonnas on palju tegureid, mis on pidevas muutumises. Täpset plaani, mis arvestaks neid kõiki ja nende omavahelist koosmõju, on väga raske kokku panna ja realiseerida. Selleks, et edukalt realiseerida, peab „mängumasinas“ olema võimekas n-ö operatiivjuhtimise kiht, mis suudab kiiresti reageerida pidevalt muutuvale keskkonnale ja püüab hoida kurssi eesmärgile, mis on paika pandud lähtuvalt olulistest väärtustest. Näiteks toodud videos võitis Kanada USA-t olümpia finaalis 3:2. Mängijate füüsise poolest olid mõlemad tiimid selles mängus väga head. Ilmslet sai otsustavaks midagi, mis tulenes just operatiivjuhtimise kihist, sellest, kuidas meeskonand suutsid häälestuse poolest mängus olla ja tegutseda.

    Ma arvan, et Minny, nagu paljud teised inimesed (ma ise ka), saaks paremini rakendada ja realiseerida, kui tal lisaks paindlikkust operatiivjuhtimise kihti. Et suuta litri suunda muuta vaid kerge, väikese liigutusega. Ma olen ise tähele pannud viimasel ajal, et see on suur ressurss, kui inimene oskab oma tegevust häälestada ja olla endaga sõber ja liikuda eemale olukordadest, kus püütakse teda alaväärtustada.

    Isa naine tundub olevat avatud inimene. Selliste inimestega suheldes on alati hea see, et nad ei ürita sind oma mingitesse manipulatsioonidesse ja tagamõtetesse mässida. Neile meeldib olla avatud ja vahetu ning seetõttu neil ei lihtsalt ei ole huvi koormata end mingite tagamõtete realiseerimisega, mis nõuaks ka suuremahulist mõtettegevust. Ja emadel on vist see probleem – oma ema pealt võin seda kinnitada -, et kuna nad on nii lähedalt oma nüüdseks täiskasvanud lapsega seotud olnud, ei pruugi nad aduda, et suhted peaksid nüüd käima üle, kuidas ma ütlen, vastastikuse aupaklikkuse piiri. Emadel on ilmslet kerge anda halvustavaid hinnanguid, kuna neile tundub, et see on „muretsemine õige asja eest“ ja nad ei adu, et nende välja antud signaalid mõjuvad vastaspoolele, kuidas öelda, mittejulgustavana.

    On suurepärane omada tööotsa -lastehoid, kus saab paindliku graafikuga raha teenida, et oma elamiskulusid katta. Minny, sa võiksid siiski helistada isale ja öelda, et vastasid tema rahavajaduse küsimusele eitavalt inertsist, kuna kogu see kolimine on olnud üsna väsitav. Ning, kuna seoses kolimisega on sul olnud ka ettenägematuid lisakulusid, oleks sul tegelt pisut raha vaja juba aprili algul. Ja kindlasti võiks minna ülikooli lõpetamisele. Sulle tundub, et sa pole seal superõnnelik, kuid mis siis, sul on vähemalt suurepärane võimalus arendada oma näitlejameisterlikkust („noh, jah, see on siiski küllaltki tähelepanuväärne sündmus“, võiks su kehakeel ümberolijatele jutustada) ja mis tähtsaim, sul on suurepärane võimalus olla seal kohal, mis on ikkagi ju punkt ühele eluetapile elus. Nagu ütles Woody Allen vastates küsimusele, mis on edu saladus: „ilmuge kohale“. Lahtiseletatuna brožüürist „Ükskõik mida mõtlete, mõelge vastupidi“: „Käige kõigis loenguis. täitke ülesandeid, tehke end kasulikuks. Andke inimestele endast teada. Viimaks võetakse teid vastu, sest te olete nende kogukonna osa. Nad ei austa vaid teie püsivust, vaid te meeldite neile sellepärast. See võtab aega, ütleme aastakese, kuid te olete sees, mitte väljas“.

    PS: oeh, muutusin vist kõikide nende tsitaatidega – tunnistan, vanasti lausa kogusin neid – väheke targutavaks, aga noh mis teha

    PS2: ja kas sa saaksid äkki märtsi kommunaalid seal teises kohas (vana korter?) maksta hiljem? Kuna nende prioriteet on väiksem ja sul tuleb oma heaolu tagamiseks väljaminekuid optimeerida. Usu mind, iga ettevõtja teab, kui oluline on oskus suhtuda tasumist ootavatesse arvetesse sama osavõtmatult, kui tüütutesse putukatesse. Kui need on nüüd H korteri kommid, siis nende tasumise edasilükkamine oleks ka üks ebamäärane signaal H`le, millele temapoolse reageerimise viis võib heita valgust sellele, millisena ta sind näebja mis sind ju vist kuigipalju huvitab

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Alustan kommentaari lõpust. Tegelikult H korteri kommusid ja elektrit ma ei pea maksma. Andsin talle laenu ja selle katteks lähevad need. (Tahtsin hädine välja näha.) Isale ja emale ma muidugi ei ütle, et laenu andsin, sest nad ei mõistaks mind ja ma ei oskaks ka neile seda kuidagi seletada. Sellele vist polegi head seletust. Mulle endalegi vist ei meeldi see, et H-le laenu andsin.

      Isalt raha küsimisega ma viivitan. Teinekord on oluline natuke viivitada ja koguda infot. (Kuigi ma olen üsna kannatamatu. Tahan asjad kohe selgeks teha, aga tavaliselt ei saa, eriti kui asi teiste inimestega seotud on.) Selle asjaga ma saan natuke viivitada. Ootan ema vastust kirjale ja sealt otsustan edasi.

      Nüüd kommentaari algusesse. Sa oled osav ja uskumatult tähelepanelik. Isa naise iseloomu panid täiega täppi. Osav oled sa selles, et alustad positiivse tagasisidega ja siis teed pehme märkuse või annad mõista, mida ma võiksin endas arendada, mis vajab minus veel arendamist. (Viitan sellele operatiivsele juhtimisele.)

      Kui mulle kohe lajatada, et Minny tegelikult oled sa liiga oma eesmärgis kinni ja peaksid hoopis teisiti tegema. Siis ma vihastuks, võtaks kaitsepositsiooni ja asuks võitlusse oma seisukohtade eest. :D Aga sedaviisi, ma loen huviga, sa võidad minu poolehoiu, sest kiidad mind (kellele ei meeldiks kiita saamine (öelgu nad mis ütlevad, aga raudselt meeldib)) ja siis kirjutad läbi lillede, et võiksid ka operatiivset juhtimist õppida/rakendada ning veel pehmenduseks lisad, et see on ka sinu puuduseks. (Siia paneks selle FB pöidla märgi – väga hea).

      Ma ise pean oma suurimaks puuduseks tasakaalu leidmise probleemi. Ise olen kaalude tähtkujust, aga tasakaalu pole. Liigun äärmustest äärmustesse. Olen nagu naelutatud oma eesmärgi külge või teine variant olen nagu lillelaps, kes uitab mööda tänavaid ja laseb kohustustel end oodata. Siis tihti olen seisukohal, et kui sa pole mu sõber, siis oled sa vaenlane (aga inimene võib ju olla ka tundmatu, võõras (seega ei üks ega teine, minu valikutest))…

      Ma arvan, et operatiivne ma olen. Operatiivsus tuleb läbi minu alternatiivide. Mul on üks eesmärk, üks siht (kool lõpetada) ja see on prioriteet, see on püha. Ma küll ütlen, et ma ei lähe tööle magistritöö kõrvalt, aga last käin ma ju hoidmas. Vaatan oma kavad üle ja sätin asju (operatiivselt). Aga see amet (kuhu ma töövestlusele teisipäeval lähen) ei tundu mu magistritöö valmimisele kuidagi kaasa aitavat ja seda riski ei taha ma võtta. Tegu on ju tundmatusega. Ma ei oska prognoosida, kui palju see mu aega ja eneriat nõuab. Lapsehoidmist ma natuke oskan prognoosida, sest seda olen ma juba mitu kuud teinud. Nüüd käin hoidmas, kui laps on haige (mina ei otsusta kuna ta haige on, see tuleb ootamatult ja ma otsustan operatiivselt) ja kui mul aega on, aga suvel käisin igapäev teda hoidmas.

      Teisipäevane töövestlus on ka operatiivne otsus. Mul polnud plaanis, ma polnud kuhugi kandideerinud, aga CV keskuse kaudu tuli pakkumine. Mõtlesin (njah, kümme päeva kulus enne kui vastasin, st kaua mõtlesin), aga siiski vastasin ja plaanin ka vestlusele minna. Esialgu on eesmärk end tööintervjuuga treenida (muud eesmärki pole, sest muidu võin ju pettuda ja see oleks katastroof praeguses olukorras). Ma lähen ka siis vestlusele, kui see tobe nohu mind vaevab, aga haigena vestlusele minek vist ei jäta minust just head muljet.

      Operatiivselt olen ka oma rahasid planeerinud. Kuigi tavaliselt ostan suure kuivtoidupaki, siis nüüd ostsin väikse. Plaanisin kassile toidu tellida kuu keskel, aga vaatasin, et ei vea vist välja, seega tegin seda nüüd. Oma toidu pealt hoian siis rohkem kokku.

      Jyski tööleminek oli ka selline operatiivne asi. Kui Tallinna tulin, siis käisin ka kahel töövestlusel. Sain kogemust ja eitavad vastused. Sellest ma oma vanematele ei rääkinudki. Jyskis töölkäies, käisin ma ka vestlusel. Ka selline operatiivne asi. Mul juhtus just üks vabapäev olema ja läksin.

      Tallinna kolimine oli ka operatiivne ja kiire. Üks vastus mu kuulutusele. Üks juhuslik vabapäev, et korterit vaatama minna. Mulle sobis, talle sobis. Kui Tartu Jyskist ära tulin, siis oli mul neli vabapäeva. Ühel päeval kolisin, kolm päeva õppisin Tallinna tundma ja juba olin ma tööl Tallinna Jyskis. Seal töötasin kolme nädalaga kuu jagu töötunde. Ja siis oli vist umbes nädal ja algas kool.

      See lapsehoidmise töö ka. Venna sõber helistas, et tema naise vennal on abi vaja. Ma mõtlesin, vaatasin oma õppimise üle. Raha oli vaja. Proovisin. Ma sobisin lapsele ja tema vanematele ning see töö sobis mulle. Ja mahutasin need asjad ära.

      Ma arvan, et olen operatiivne. St suudan seda olla ja olen seda kriisi olukordades. Aga kui kriise pole, siis hoian kramplikult kinni oma eesmärgist.

      Ma usun, et teistel on raske mõista, et miks ma nii kramplikult oma eesmärgist kinni hoian, miks ma ei võta vabamalt. (Ka mu perekonal on seda raske mõista. Vennad on harjunud minu veidrustega ja nemad usaldavad ning toetavad mind. Kui ütlen neile, et tahan vormelipiloodiks saada või lennukipiloodiks saada või New Yorgi börsile minna (kauplema), siis nad plaksutavad ja ütlevad “tubli õde, tee see ära”. Nad ei tee nalja, vaid nad tegelikult ka toetavad mind. Aga ema on mitu korda püüdnud mind mu eesmärgist loobuma panna. Või noh, et ma sellest nii kramplikult kinni ei hoiaks. Ekstreemsemaid eesmärke ma talle ei räägi.)

      Sellel eesmärgist kinnihoidmisel on oma põhjus. Seda põhjust ma ei ütle oma emale. Aga ma siia kirjutaks. Võib-olla suudan panna kedagi end mõistma.

      Enne eesmärkide seadmist uskusin ma armastusse ja “südame häälde”. Vaatasin seebikaid palju. Siis tegingi ma otsuseid operatiivselt, ainult operatiivselt. Ja see viis mu elu täielikult rappa. See ei toiminud.

      Siis avastasin ma Peep Vainu raamatu “Kõige tähtsam küsimus”. Seadsin eesmärgid, need hakkasid täituma. Minu elu hakkas kuhugi liikuma. Minus tärkas eluvaim. Ma hakkasin unistama ja uskuma edukasse, õnnelikku, mugavasse tulevikku.

      Siis mu eksmees pettis mind. Kõik mu eesmärgid ja tulevik oli temaga seotud. Minu maailm varises kokku. See ei ole liialdus. See oligi nii hull ja õudne nagu see kõlab… (Ma ei tule toime emotsionaalse pingega. Ma ei oska toime tulla oma emotsioonidega. Olin täiesti läbi. Ainus inimene, keda ma usaldasin, kellele ma toetusin, oli minu jaoks läinud. Emaga ma suhtlesin, siis kaks korda kuus ja andsin vendade tegevusest ülevaate ja küsisin raha või muud sellist… — Siin püüan vabandada oma tegu. Või põhjendada…)

      Ma nutsin palju, aga seda ju tehaksegi pärast nii rasket pettumust. Ma nutsin üksi. Istusin oma toas lukutaga (tegin seda ka varem). Kõik nägid, et midagi toimub, aga nad ei hakanud mind torkima, sest teadsid, et ma vihastun ja võin käituda ootamatult. Või ütlen, et kõik on korras ja ma saan hakkama. Nad lasid mul rahuneda. Lasid mul lihtsalt olla…

      Ühel õhtul läksin ma välja. Kell oli 00:00 läbi, vist juba üks saamas. Läksin raudtee äärde. Vaatasin, et rong tuleb. Mõtlesin, et ju ongi minu aeg ja minu võimalus (oma eluga hüvasti jätta). Arvasin siis, et rong murrab 100%.

      Ootasin rahulikult rongi saabumist. Vaatasin seda lähenevat suurt tuld. Pisarad lõpetasid voolamise ja ma hakkasin silmadega mõõtma, et kui kiiresti ma rongile ette suudan astuda ja kuhu ma pean astuma ning kuna ma pean sammu tegema, et rongijuht ei suudaks reageerida.

      Olin juba plaani paika pannud. Siis mõtlesin, et mis pärast saab. Et ema saab elus ebaõnnestunud tütrest lõpuks lahti (natuke nutab, aga varsti hakkab tal kergem, sest pole vaja matta raha selle õnnetuse hunniku alla). Siis mõtlesin, oma kassi peale. Ta oli minu toas kinni. Kuna vend oleks avastanud, et mind pole? Kuidas vend selle ukse lahti saab? (Nägin oma kassi piinarikast suremist seal minu toas. Ilma söögita ja joogita.) Ja siis mõtlesin, et ema on minusse nii palju investeerinud (minu õppimisse). Mõtlesin, et teen enne võlad tasa ja ajan oma asjad n-ö sirgeks, enne kui n-ö “lahkun”. Otsustasin, et ma rakendan oma tedmisi ja maksan emale oma võla tagasi ja kasvatan oma kassi suureks, vanaks ja siis vaatan selle olukorra uuesti üle.

      Seega… See, et ma toona otsustasin ülekäiguraja piirdest kõvasti kinni hoida, et taksitada end meeletusest rongi alla hüppamast (Anna Kareninat lugesin ja tol hetkel oli mul see koht raamatust meeles), see oli vaid seetõttu, et ma panin endale need eesmärgid. Ehk need samad eesmärgid on põhjus minu eksisteerimisele. Kui need eesmärgid minult võtta (andmata eelnevalt uusi eesmärke, mille ma peaksin ka omaks võtma), siis ma ei näe oma eksisteerimisel mõtet ja võib-olla teeksin lõpuni selle, mis tookord tegemata jäi. (Enam ma rongi “abi” ei kasuta, sest see ei pruugi töötada. Jään veekogude juurde ja talvise aja juurde.)

      Ma tean, et olen oma eesmärkides liialt kinni, aga need on kõik, mis mul on. Tundub, et ma tahan elada, sest ma kohe kuidagi ei taha oma eesmärkidest lahti lasta.

      Jah, siia võiks ju kirjutada, et ela siis, milleks sulle need eesmärgid. Aga ma ei näe elu ilma eesmärkideta. Ma ei oska elada ilma nende eesmärkideta, ilma selle missioonita, mille ma kunagi raudtee ääres endale võtsin.

      Ma ei oota kaastunnet ja minu pärast ei pea muretsema ka. Ootan mõistvat suhtumist. Mina ei mõista teisiti elavaid inimesi hukka. Ma ei mõista hukka neid, kellel pole eesmärke ega ka neid, kelle eesmärgiks on end nädalavahetusel kooma juuma (vihjan ühele 17-aastasele poisile, kelle telefonivestlust ma juhtusin bussis pealt kuulma). Mina püüan neid mõista, aru saada, kas nad on rahul ja mida (mis emotsioone, tundeid) nad sellest saavad.

      Seega palun ma mõistmist või vähemlat püüda mind mõista ja minu valikuid ka. Kui mõista ei suuda ega taha, siis vähemalt aktsepteerida neid.

  2. Rick T kirjutab:

    Tänud Minny, et sa mind kiidad tähelepanelikkuse eest. Ja minu operatiivjuhtimise kihi idee väljakäimise stiilist said ka õigesti aru :) . Sa kirjutad endast väga hästi ja kõik on väga mõistetav ja aktsepteeritav. Minu jaoks on kõige tähtsam asi see, et need kommnetaarid, mis ma siin blogis seni olen kirjutanud, on õigupoolest vägagi harjumuspäratu asi minu jaoks, vägagi kaugel minu mugavustsoonist. Aga et ma olen üldjoontes nagu asjadest aru saanud, järeldades sinu tagasisidest, on minu jaoks päris suur asi. Ma olin tegelikult peale oma eelmist kommentaari üsna mures, kas ma ehk sind kuidagi ei pahandanud. Et tuleb mingi vend ja kukub targutama. Tore, et mitte. Ma praegu mõtlen, et mul oleks hea nüüd natuke vahet pidada selliste pikemate „sissevaadetega“. Imelik, mul on kuidagi lihtne keskenduda kellegi teise käekäigule, kui enda omale. Kindlasti ma ei soovi olla pealetükkiv.

    Nii et selle jooksmise ja nohu asjus ma ei hakka üldse mingit arvamust avaldama praegu :) , loodetavasti see möödub kiirelt. *lõõtsutatab, käed põlvedel, ajab siis selja sirgu, vaatab tagasi läbitud teekonnale, lükkab higiselt laubalt oranži suusamütsi kuklasse ja aeglase sammuga paremale ära*
    PS: okei, üks asi siiski, (oh mind küll) et nohu puhul pidi olema kõige tähtsam alandada nina limaskestade turset, mis tekitab ka ninakinnisust, selleks pidi olema hea kasutada looduspoes segatud salvi, kus rasva sisse on tilgutatud mingit eeterlikku õli, näiteks piparmünt, loorber, lavendel

  3. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Leia googlest ÕL-i pealkiri:Tartus jäi noor naine rongi alla,tegu võis olla enesetapukatsega.
    JA SIIS LOE SELLE ENESETAPJA BLOGI: MAHA ÄNG!
    Sina muretsed kassi pärast, temal ei tulnud ajukeemiahäires lapsedki pähe,kuigi tal plaanid vägagi läbimõeldud enda arvates…

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>