Probleemne perekonnaliige

Hea, et ma isa käest raha ei küsinud.

Ma usun, et mõned ööd ei saa ma nüüd rahulikult magada, sest südametunnistus piinab, aga…

Kui ma oma tegevust analüüsin, siis ma näin endale südametu, kalgi ja tänamatuna. Jah, mul on piinlik. See ei ole kerge. Üks osa minust ei tahaks selline olla. Aga nagu mu eksmees armastas öelda, kui sina ei astu teistest üle, siis astuvad nemad sinust üle (sulle peale)…

Ma olen aastaid surunud alla oma vajadused ja soovid. Olen pannud esikohale oma perekonna vajadused ja elukaaslase vajadused. Ma ei arva enam, et see oleks õige. Ma ei pea oma vajadusi tahaplaanile seadma.

Ma teen midagi kohutavat. Olen valmis tegema midagi kohutavat. Nimelt ma ei pane teise inimese vajadusi ja heaolu enda omade ette. Olgugi, et ta on mu isa.

Probleemi tagamaad:

Isa helistas ja küsis, et kas ta saaks minu juures ööbida, et ta täna tuleb öise praamiga. (Ma ei vastanud midagi, ta ütles, et vaatab, et äkki saab varasema praami peale veel.)

  1. Rahadega lasi ta mind üle. Lubas ja siis teeb mingi segase lükke. (Jah, see oli ka minu apsakas, aga tema tegu polnud ka heatahtlik.)
  2. Ma ei taha teda siia: (a) ta ei lähe minema, (b) ta tunneb, et see kõik on tema oma ja hakkab planeerima asju ning oma tulevikku siia korterisse, (c) ta hakkab siia ladu tekitama…
  3. Ta tekitas mulle ühe autojama. Lubas asjad ise lahendada ja ta palus minult abi ja lõpuks jättis kogu jama minu kanda. Tal on suva, ta isegi ei küsi, kust ma raha saan ja kuidas ma selle asja lahendan… Teda ei huvita, et mulle jama kaela tõi.
  4. Ta tuleb siia ja hakkab minu peal oma närve maandama. Hakkab mu peale karjuma. Sõimab ja kirub. Segab mind. Olen õppimise pärast niigi närvis ja ma ei suuda tegeleda tema probleemidega ning ei suuda teha head nägu. Ma ei tea, kas ma üldse lõpetan ja ma ei taha koolist üldse rääkida…

Kardan, et ta tuleb ikkagi selle öise laevaga ja paneb mu lihtsalt fakti ette. Aga ma ei taha lasta endaga nii teha. Nii need asjad ei käi. Kunagi ta ütles, et ma pean ise oma probleemidega tegelema. Oleks kena, kui tema tegeleks ise enda omadega.

Jube on mõelda, et mu isa on külmas öises linnas ja tal pole kuhugi minna. Teades teda, siis ta räägib asja hullemakski, et end veelgi haledamana näidata… Aga nii ei saa. Ta ei saa helistada mulle mõned tunnid enne tulekut, et tema tuleb ja mina pean olema kohe valmis. Või siis, ronib mulle ukse taha ja paneb mu lihtsalt fakti ette.

Ta arvab, et ma olen tema oma. Aga ma olen täiskasvanud inimene ja ma pole üks osa temast. Ma ei ole tema osa. Me oleme erinevad inimesed, meil on oma elu. Mul on oma elu.

Ma teadsin, et isa kõnet ei tohiks vastu võtta. Sealt tuleb vaid probleeme. Vahel harva ei tule probleeme, aga need korrad on jäänud järjest harvemaks.

Nüüd mõtlen, et:

1. Ei võta oma isa kõnet vastu. (Äkki tuleb mu maja ümber luurama. Plaanin hommikul jooksma minna. Satun kokku, mis ma siis teen… Mulle ei meeldi valetada, aga päris tõde ei tahaks ka öelda, sest ma pole selleks sõdimiseks valmis…)

2. Ütlen isale, et üürisin oma korteri nädalavahetuseks tuttavale, et saada natukenegi söögiraha/seemne-raha, et see autojama korda ajada (manipuleerin temaga, mängin tema südametunnistusega ka natuke, olen ju tema tütar…).

Justkui omal oleks probleeme veel vähe…

Muidugi on väike võimalus, et ma mõtlen üle ja ta saab oma asjad ise lahendatud… Loodan, et realiseerub see variant (kuigi tõenäosus on üsna väike)…

Kui ma suutsin oma eksmehe südatalvel (näiliselt) kalgilt minema ajada, siis peaksin ma seda suutma ka isaga (praegu pole väljas südatalv ja bussid liiguvad). See tundub kalk ja südametu, aga miks ma peaksin olema kalk enda vajaduste suhtes? Kui mina enda eest ei seisa, siis ei tee seda keegi. Kui minu lähedasi ei huvita minu tunded ja soovid, siis miks peaksin mina nende omad enda omadest kõrgemale seadma? Ei peaks, minu arust.

Ma kujutan ette, et kui perekonnaliige on narkomaan või alkohoolik, et siis tekivad lähedastes ka samasugused pinged. Sa vajud põhja koos selle inimesega (surud alla oma vajadused) või sa oled sunnitud pealt vaatama, kuidas see inimene end vaikselt hävitab.

Jah, räägitakse, et inimesele tuleb anda võimalus ja on erinevaid tugirühmasid, kust saab abi. Aga mina olen seisukohal, et vastu tahtmist ei saa aidata kedagi ja aitamiseks peaks see inimene esmalt ise pingutama ja näitama, et ta on valmis end muutma. Ja tuleks arvestada, et kui lähedasi on mitu korda alt veetud, et siis tuleb nende usalduse taas võitmiseks teha rohkem kui varasematel kordadel.

Minu isa sai mu usalduse, aga ta suutis selle uuesti kaotada. Enam ma ei taha kohe kuidagi teda taas usaldada. Ma ei taha temaga tegemist teha.

Siin võiks ju öelda, et mu ema ei usalda mind ja ma pean ka usalduse eest võitlema. Aga mina arvan, et ma olen juba piisavalt pingutanud. Et ta võiks juba osaliseltki mind usaldama hakata.

Kuid jah, selle usaldamise otsustab tema ja selles olukorras on tema arusaam tähtis. Kui ta arvab, et ei või ega saa mind ja minu valikuid veel usaldada… Mis seal ikka. Eks ma pean ka veel rohkem pingutama, et see usaldus tagasi saada.

Kurdan, kirun ja pingutan edasi… :D Äkki üks kord jõuan sihile…

Rubriigid: Määratlemata, Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Probleemne perekonnaliige

  1. Madli kirjutab:

    Jah, aga su isa ju toetab/on toetanud sinu õpinguid ja elamist. Ja sina oled tema kodus elanud (ilmselt) kogu lapsepõlve. Ma ei saa aru.

    Mu isa on totaalne mölakas, ei toeta mu õpinguid ega elamist, aga ukse taha ma ei suudaks teda jätta. Kuigi ta on ka tüütu ja paras targutaja ja vahel tahab mulle oma kola anda. Aga see selleks. Ta on mu isa. Keegi pole veatu. Jumal teab milline ma ise tema eas olen.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Jah. Ma olen tänamatu, isekas ja kõik need muud asjad.

      Inimesi hukkamõista on kerge, palju raskem on inimest mõsita (püüda mõista). Selle pärast paljud seda viimast ei teegi.

      Aga ma ei loodagi, et keegi mind mõistaks. Võinoh… Unistan sellest, aga olen aru saanud, et seda ei tasu loota. Näen asju liiga erinevalt võrreldes enamuse inimeste vaatenurkadega.

      Ma võiksin ju enda seisukohti selgitada ja põhjendada, aga ma ei tee seda. See kulutaks liialt palju mu aega ja tulemus oleks üsna tühine. Üks inimene, kes mõistab ühte asja, minu ühte tegevust/seisukohta. Raske on üldsuse soovidele ja arusaamadele vastu käia (negatiivsed hinnangud, hukkamõistmine jne…), aga ma ei hakka tegema asju ka teisiti, lihtsalt selle pärast, et enamik arvab, et tuleks teha teisiti.

  2. Madli kirjutab:

    Ma ei öelnud, et sa oled isekas. Ära pane enda sõnu minu suhu. Ma ütlesin, et ma ei saa aru. Ja tõesti, ma ei saagi aru. Oma peas olen välja mõelnud, et ju siis on midagi veel, mis sinu ja isa vahel on. Sest eelpool toodud argumentidest minu arust ei piisanud. Et midagi peab veel olema, et sugulast ära põlata. Aga ju siis sellest ei kirjutata.

    Ja tegelikult ma proovisin mõista (paraku sa ei näe mu pähe), lihtsalt ei õnnestunud. Seepärast ka see hämming.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      See on tore, et mõista püüdsid (püüad). Eks aja jooksul on neid asju kogunenud jah. Kõigest ei kirjuta siia.

      Miks ma ärritusin? Ma pole ka 100% kindel, et teen õgesti. Ühelt poolt mõistan ma ise ka end hukka (oma seisukoha või hoiaku poolest), aga teisalt on isa siia tulek mulle nii vastumeelt. Kindlasti mõtlen ma asja hullemaks kui see tegelikult on (hullemaks seoses isa siia tulekuga), aga kindel on see, et isa siin olek on mulle ebameeldiv, kuid praegu ei ole ma sellisteks ebameeldivusteks valmis.

      Üldse on emotsionaalselt kohutav seis. Tegelen siin enda n-ö kokku lappimisega. Tuleviku plaanimisega. Püüan aru saada, mis seisus ma olen (magistritöö, rahaline seis) ja seejärel püüan välja selgitada, mis võimalused mul veel on.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>