Sattusin ühele oma varasemale postitusele. Olen selle kirjutanud 27. juuni 2013. aastal (http://blogi.ee/minny/2013/06/27/segadus-mu-peas/).
Täitsa asjalikud mõtted (palju vigu nagu ikka, aga sisu oli hea). Uskumatu, et ma vahel oskan olla ka hästi asjalik ja nagu isegi tark. 
Ma tunnen, et olen umbes samas punktis tagasi, mis toona. Selles mõttes samas punktis, et ma mõtlen liiga palju ja planeerin liiga palju. Tuleks lihtsalt tegutseda ja n-ö viskuda elu-lainetesse (nagu ma toona seda tegin).
Kõik läks ju hästi. Olen ja elan Tallinnas, TTÜ on lõpusirgel, aga see viimase ots on väga ehku-peal.
Minu tänased mured:
- Kardan, et pean uuesti kolima. (Kirjutasin omanikule sõnumi, et kas üürimaksmine sobib reedel kella 13-ajal, kuid vastust pole tulnud. Oodanud olen vist tund. See teadmatus on nii kohutav. Ma suudan selle ajaga nii palju ja nii negatiivseid stsenaariume välja mõelda. See on uskumatu. Ma olen suutnud ennast juba nii paanikasse viia, et siin enam šokolaad ka ei aita.)
- Magistritöö. Mitte kuidagi ei õnnestu. Teen plaani ja ei suuda seda täita. Korrigeerin plaani, aga ikka ei suuda täita. Siis vaatan kalendrit. Loen päevi, tunde. Mõtlen, kui palju kulub jooksmisele, endale, poeskäimisele, kassile, kui raamatukokku lähen, siis sinna minemisele, siis andmete ostimisele, kirjutamisele, tõlkimine, analüüsimine, vigade parandus… Ohhh… siis mõtlen, et see nädal vist on laps terve, aga statistilselt on ta järgmine nädal haige, siis oleks vaja teda hoidma minna. Raha on vaja, neil on abi vaja, aga mul pole aega… Ja sedaviisi ma jõuan ka nende mõtetega ummikusse.
- Mehed… Ma mõtlesin, et hoian R-st eemale. Aga nüüd ta kirjutas ja küsis, et kas ma aitaksin tal selle alustatud äriplaani lõpetada, kui mul aega on (see tähendab tihedamat suhtlemist, võib-olla kokkusaamisi). (Minu oletus, et talle tuli naine järgi oli õige, kõne katkemise oletust ta ei kinnitanud, aga vestluse lõpus kumas läbi, et ka too oletus oli õige.) Ma mõtlen, et R-l tekkis nüüd minu vastu huvi. (Aga ma ei tohi nii mõelda.) Peaksin hoopis mõtlema, et ta avastas, et oma hobiga ei saa ta suurt raha kokku ja nüüd loodab ettevõttega rikkaks saada. Raha on vaja (juurde), et kodu osta ja oma armastatud naise vajadusi rahuldada. (Nii peaksin ma asja nägema).
Mulle tundub, et R tahab minuga aktiivselt suhelda (kontakti hoida nagu H-gi). Miks nad seda tahavad? Või äkki ma kujutan vaid ette? Aga see polegi oluline. Ma eiran seda ja ei mõtle sellele, las elu-laine liigutab.
Kuid… R-i puhul. Miks mehed nii rumalad on? Ta otsis endale naist 4-5 aastat. Tal olid ülikõrged ootused naise suhtes. Mina talle ei kõlvanud, polnud tundeid ega tekkinud tundeid. Ta unistas suhtest. Nüüd, kui tal see kõik olemas on… Nüüd paneb ta selle ohtu.
Ma saan aru, et ma tundun ahvatlev. Sest ma elan üksi (mitte vanematega nagu tema naine). Ma olen isesisev, tahan ise hakkama saada, ei eelda ega oota mehe toetust. Minu ootused on väiksed, lepin vähesega. Mul pole vaja ilusat korterit ja kallist mööblit, hindan praktilisust ja säästlikkust. (Tundub, et tema naine peab lugu kallitest asjadest.)
Ja mina pole armukade ega piira teda. Pigem vastupidi. Just püüan talle meelde tuletada, et tal on naine, keda ta väga armastab… Ja hoian temast eemale, aga meestele meeldib ju jahti pidada. Mida rohkem ma teda eiran, seda rohkem ta mind tahtma hakkab. Aga ma ei saa ju talle ennast anda.
Ta pidi (mingil põhjusel) ütlema, et helistas (kohtus) oma Tallinna sõbrannaga. Ma ei tea, kui palju ta minust rääkis, kas andis edasi ka mu FB konto ja muud sellst… Aga… (Naine oli juba enne armukade) Naine on veelgi armukadedam, kuna ta sai teada mingist Tallinna sõbrannast ja kuna see info tuli hiljem (pärast kohtumist), siis naine tunneb, et talle valetati (olulist infot varjati), seega on naine veelgi kahtlustavam ja ei usalda enam üldse R-i. (Juba enne ei usaldanud, sest sõitis öösel pärast tööd Tallinna mehe järele.) Ja eriti tähelepanelik ja tundlik on ta minu suhtes. Seega, et naist rohkem mitte ärritada, tuleks R-l minust just eemale hoida ja mitte minuga kontakti otsida (mina temaga kontakti ei otsi nagunii).
See on see tuulelohe lennutamine. Natuke tuleks järgi anda. Hetkel peaks järgi andma R. Ma tean, et R mõtleb, et ta ei teinud midagi valesti (aga tegelikult tegi, sest ta teadis enne Tallinna tulemist, et kohtub oma Tallinna sõbrannaga ja selle info oleks ta pidanud edastama. Jah, naine oleks vihaseks ja armukadedaks saanud, aga oletada, et naine ei saa sellest midagi teada on rumal. Ja selline info tagantjärele on tunduvalt hullem kui ennetavalt.)
Hetkel on naise närvid ja kannatus viidud viimasele piirile, R on lihtsalt solvunud, et naine teda ei usalda. Seega on R-l ressurssi, et natuke järgi anda. Olla mõistev ja rääkida naisega. Küsida, kuidas ta saaks selle heastada? Kuidas ta saaks naisele tõestada, näidata, et ta armastab ikka oma naist ja ei peta teda ega kavatse seda ka teha? jne… Olla oma naisega rohkem koos. Minuga mitte suhelda, mitte otsida kontakti ja kui on hädasti vaja, siis teha seda sedaviisi, et naine teab ja kõigest oleks ülevaade.
Kui R jätkab oma kangekaelsust (mida tal on, eelmine suhe lõppes tal ka, põhjus siis tema kangekaelsus ja lahmimine, nagu need noored on… Kõike kohe ja praegu, kui nii ei ole, siis ei ole üldse… Jäigad, paindumatud ja natuke mõtlematud…), siis see suhe jookseb karile. Selline olukord ei ole koht, kus oma õigust nõuda. See on koht, kus maha istuda ja arutada. Õigust nõutakse rahulikumas olukorras.
Kui laev on merel tormikäes, siis tuleb võidelda. Päästa oluline, siis ei arutata, kas lõunaks teha suppi või praadi. Või kes kaardimängus võitis või kellel oli õigus tormi ennustamisel või midagi muud… (Võib-olla on see liiga kauge näide…)
Tunnen ennast natuke pahasti, et siin avalikult teiste inimeste suhet arutan. Aga nad on ju võõrad. Naist ei tunne ma üldse. Seega on see vaid minu nägemus mingist olukorrast ja see ei pruugi üldse nii ollagi. See võib olla nagu muinasjutt, jutustus, mille ma ise oma peas olen välja mõelnud.
Aga tulles tagsi postituse pealkirja juurde.
Ma ei tohiks ega peaks siin üldse mõtlema, et mida R teeb või mõtleb või mis seisus on ta suhe. Ka ei peaks ma siin endale sisendama, et ma ei saa magistritööga hakkama, et olen rumal ja mõttetu ning ma ei peaks mõtlema ja ette kujutama, kuidas mind üle-öö tänavale tõstetakse (omanik juba vastas ja kõik on ok… noh hetke seis on ok…).
Minu seisukohad, lahendused:
- Üle-öö ei tõsta mind keegi välja. Kui kolima pean, siis tegelen selle probleemiga. Vaatan, mis võimalused on. Ei hakka siin ette muretsema ja lahendama probleeme, mis pole veel tekkinud ja mille tekkimise tõenäosus on väike. Seega, ei mõtle selle peale. Elan oma elu siin edasi. (Oi, kui väga mulle siin meeldib. Ja seda tegelikult ka.)
- Magistritööga. Ma tegutsen. Teen täpselt nii hästi nagu ma oskan. Üle oma varju ju ei hüppa (see on väljend, tean, et kui põleva lambi all hüpata, siis oleks see reaalselt võimalik. Olen kunagi seda proovinud, olin selline kahtlev ja vaidlev laps). Ja ma ei sisenda endale söögi alla ja söögi peale, et ma ei saa hakkama. Pigem, ma saan hakkama. Mulle meeldib see võimalus. Teema meeldib. Kõik on väga hea. Tuleb lihtsalt tegutseda…
- Mehed… Mida ma nende meestega teen. Täna öösel reostasid nad juba minu und. R ja H olid unenäos esindatud. Neist tuleks eemale hoida. R-i puhul, ma jätkan seda joont, et hoian eemale. Treenin end. Raske on ise kõnet lõpetada või vestlust lõpetada või öelda, et mul pole hetkel aega, aga ka seda oskust on vaja. Ma ei saa ega tohi olla alati kõigi jaoks olemas ja valmis. Eelkõige tuleks ikka enda eesmärkidele ja vajadustele mõelda. Aitan siis, kui ma saan ja nii nagu saan. Ilma endaga konflikti minemata. (See nädal suutsin ma päris mitu konflikti endaga tekitada. Vat see on see, kui eesmärgid pole selgelt paigas ja erinevad stsenaariumid pole läbi mõeldud. Või mehed ajavad vanamuti (Minny) pea sassi. Kevad ka käes ega ma siis nii külmtükk ka pole.)
Nüüd on aeg seal maal, et tuleb ühele õppejõule kirjutada. Ma olen seda juba kaks päeva edasi lükanud. Aga panin endale eesmärgi, et täna ja siis panin eesmärgi, et kella 18-ajal. Viimane aeg see asi ära teha… Ma saan hakkama.
Tsiisas, ma ei tea, kas mu eelmine kommentaar jõudis kohale või mitte. Igatahes, mul oli kommentaar pooleli, kui miskipärast mind siit kommentaari kastist minema visati (ei tea, kes või mis).
Ühesõnaga, mul on üks peamine teooria seoses R-ga. Nimelt, enamus inimestele meeldib, kui nad paljudele meeldivad ja huvi pakuvad (mida noorem oled, seda olulisem see tundub). Mulle tundub, et R on just selline. Tahab mitme inimese poolt ihaldatud olla. Ühel hetkel ta kuulis, et sa oled tast huvitatud ja ilmselt ta eeldab, et oled siiani. Ja nüüd kui sa oled apaaatne ja temaga kontakti ei otsi, on ta ärevil ja tunneb, et peab end sulle aeg-ajalt näitamas käima, et sa jumala eest ei unustaks, milline kullatükk(!?) ta on.
Ma mõtlen, et kui tahaks, et sa teda vaid sõbrana võtaks, siis ta ei laoks sellist seina sinu ja tema naise vahele. Siis ta oleks teid juba omavahel tuttavaks teinud. Mis tekitaks tema naises kindlust ja sinus selgust, et mingit romantilist suhet sinu ja R-i vahel ei saa olema. Aga ta ei ole teid tutvustanud ja ilmselt ei teegi seda, sest ta tahabki, et sa temast veel romantiliselt mõtleks. Mõtleks, et kõik on veel võimalik. Ja veel ootaks ja loodaks temalt armastust, sest siis ta tunneb, et on tõeliselt ihaldusväärne. Maailma naba. Kahe naise valitseja.
Mina sinu asemel mängiks apaatset edasi. Las piinleb siis ja nuputab, kuidas sind mitte kaotada.
Eelmine kommentaar vist ei jõudnud kohale.
R suhtes, jah. Võib-olla otsib endale fann-klubi. Ma püüan keskenduda oma magistritööle ja siis karjäärile. Mehed pole mulle kunagi hästi mõjunud.
Minny, kuidas magistritööga läheb? ma siin näpuga järge ei aja, kuid alles hiljuti kirjutasid, et esmase töö ülesehituse laitis juhendaja maha ja et toonasekes ajaks peaks/(võinuks) esimene versioon tööst juba valmis olema/(olla). kas oled nüüd uue tuuma, keskme, väite (või kuidas seda nimetatakse) paika saanud?
Jättes kõrvale need spekulatsioonid R-i kavatsuste ümber, et kui ta palub sul aidata teda äriplaaniga ja tema ärist võib mingi aja jooksul asja saada, siis äriplaaniga aitamine oleks ehk võimalus saada otsesemaidvõi kaudsemaid osakuid loodavas ettevõttes? kaudsuse all ei pea ma silmas mingeid isiklikke suhteid, vaid seda, et äriplaanis sisaldub intellektuaalne kapital, mille arendamisel (või siiski ehk vaid vormistamisel?) saaksid panustada, mis võiks aja jooksul omandada mingi väärtuse? Esialgu ilmselt küll pole sellele äriplaani intellektuaalsele kapitalile reaalset katet. Lugesin seda 2 aasta vanust postitust ka, on jah asjalikud mõtted. Mu meelest see mitmekihilisus on loomigulisuse allikas. Muidugi tuleb sellise “massina” häälestamiseks omajagu vaeva näha, aga noh, küllap see ongi üks asi, mida kahekümnendates teha. äkki sa võiksid kirjutada mõne lühijutu, novelli? Saaksid mõne tegelase kujutamisel enda pealt malli võtta, kasutada fantaasiat ja ümbritseva maailma jälgimise ja kirjeldamise oskust
1. Magistritöö ei edene. Soovitusliku plaani kohaselt peaks selle nädala lõpuks olema valmis algvariant tööst, aga mul pole rakenduslikku osa ega hüpoteesi. Hüpotees ei ole töös oluline, aga annab tööle väga palju juurde. Olen mõlnud natuke n-ö udutada ja ikkagi seda kehvakest väidet kasutada (kehvakest minu hüpoteesi toetamiseks).
Rakenduslikuks osaks on mul kaks artiklit, kus on olulised suhtarvud toodud, aga ma ei tea, millega tulemusi võrrelda (number ise ei ütle suurt midagi). Mõned ideed on, aga nii kardan, et juhendaja teeb need mõtted ka maha… On võimalik keskmistega võttelda (nt piirkonna keskmitega), aga siis tuleks veelgi rohkem andmeid koguda, ma ei tea, kas jõuan. Mul on vaja siis otsida Läti ja USA kohta keskmisi ning 2-3 aasta kohta… Muidugi see oleks ilus ja asjalik, kui maseda teeksin… Teine artikkel, mis ma leidsin, seda ma vist ei saa kasutada. Seal ei ole toodud välja n-ö mõõdikut, et kunasest on pankrotioht. Mul on mõtteid, kuidas ma võiksin seda kasutada, aga kardan, et juhendaja teeb mu mõtted maha. Sest teaduslikust artiklist võtaksin ma ainult suhtarvud, kuid tõlgendamine oleks minu looming ilma teadusliku tõestuseta.
Magistritöö kirjutamine ongi muutunud hästi vastumeelseks, sest kardan, et minu suur töö laidetakse lihtsalt maha. Samas enne juhendaja juurde minemist pean ma mingi n-ö tagala tegema. Leidma mingid faktid, tegema arvutused, et juhendajale tõestada, et nii saab seda tööd teha.
Raske õppustel, kerge lahingus. Aga mulle tundub, et ma ebaõnnestun õppustel ja lahingusse ma ei jõuagi.
Unistan siin ühest inimesest, kes motiveeriks, toetaks, hoiaks mu kätt, oskaks nõu anda, elimineeriks üleliigse (üleliigse tegevuse, mõtted ja töö). Sunniks mind magistritööd kirjutama…
Tegelikult peaksin ma ju ise enda kontrollimise ning sundimisega hakkama saama. Ikkagi minu elu ja kellegi teise peale toetumine teeb mind nõrgaks. (Juba läbiproovitud asi.)
2. R-i äriplaani kavatsen ma ikka kirjutada. Aga seda teen ma pärast magistritööd. Kusagil juuli või augusti paiku. Seda ma talle lubasin kunagi ammu, siis sain ma pool äriplaanist valmis ja nüüd lubasin ka. Ma näen ka äriplaani kirjutamises võimalust. Saaksin näha, kas ma suudan oma teadmisi ka reaalses elus rakendada, on neist kasu. Ja kui R saab toetust, siis võin ju ka endale äri luua… Ja kui äriplaanide kirnutamine hakkab meeldima, siis võin hakata teenust müüma.
R-i äriplaan ei ole ainult vormistamine. Ta ei tea ise ka, mida ta tahab või mida ta tegema hakkab. Tema eesmörk on raha saada. Miks toona äriplaan pooleli jäi oligi tema vähene huvi asja vastu. Temas polnud seda sädet ja suurt soovi oma ettevõte teha. Ma ei oska seda kirjeldada… Kui ma kunagi kirjutasin äriplaani oma eksmehele (tahtsime koos teha ühise ettevõtte), siis (noh, mina olin vaimustuses ja ideed lendasid, aga ma olengi selline kergesti vaimustuv inimene) temal oli see säde. Ta kujutas oma ettevõtet ette… Nt kui ma küsisin, kus võiksid asuda ruumid, tal oli vastus olemas, küsisin, mis asju on vaja, et äri alustada, mis tööriistu jne… Vatsused olid olemas… Aga R-i käest küsisin tööriistadee nimekirja ja umbkaudseid hindasid või kust need asjad osta… Ta täpselt ei teadnud ja vastust ma ei saanudki, ise ma seda valdkonnda ei tunne, seega ei osanud ma ise ka midagi välja mõelda… Ka ei teadnud, kui kaua läheb tal keskmiselt aega ühele kliendile ja mis võiks olla töötunni hind jne… Ma sain aru, et ta kolib Võrru ja tegin sellest lähtuvalt äriplaani, aga hiljem selgus, et ta hakkab Tartust Võru teenindama, sellega kaoks ära üks minu kirjutatud toetuse saamist toetav argument… Ma kirjutasin pool äriplaani valmis, tegemata jäid need tabelid, prognoosid (raha värk), aga mul on tunne, et ta pole isegi mitte viitsinud seda äriplaani läbi lugeda. Mitte ühtegi parandust või täiendavat ideed ei ole temalt tulnud.
Seega. R-i puhul tuleb mul kirjutada äriplaan, lisaks teda motiveerida ja julgustada, et ta saab hakkama ja kõik saab olema väga supper… Lisa funktsioniga äriplaani kirjutamine. Aga kogemus on hea ja tulevikus tuleb see mulle vaid kasuks…
Usun, et nende mõne kuuga saab ta oma naisega asjad korda. Vähemalt selles osas, mis puudutab mind. Seega ei tohiks sealt probleeme tulla.
3. Ma kunagi hakkasin raamatut kirjutama. Aga sain valmis ühe lõigu. Oma isiklikku päevaraamatut olen ma kirjutanud juba 8-9 vihiku jagu. Aga seda ma veel ei avalda, sest see on liialt isiklik, puudutab minu lähedasi inimesi ja seal on probleeme, mida ma olen vältinud. Need eksisteerivad edasi, aga ma eiran neid. Tean, et kunagi pean ma ka nendega tegelema… Aga see aeg pole veel käes… Aga mõni pisem jutuke… Lastele muinasjutte kirjutada, olen ka sellele mõelnud, aga kardan, et äkki kogemata kirjutan juba kirjutatud loo (plagiaat). Vahel ma mõtlen, et polegi olemas minu (Minny) arvamust või ideed, et kõik mu ideed ja mõtted on saanud alguse mingist raamatust ja alati ei taba ma ära ka, et mis raamatust.
Ühe postituse juurde keegi kirjutas, et tekst meenutab raamatut “Hingede öö”… Ma peast kirjutan, ei mäleta täpset sõnastust ja raamatuga võin ka eksida. Aga kunagi ammu ma seda raamatut lugesin ja näed, mõju tuli välja, kuigi olin selle täiesti unustanud. Raamat oli jäänud meelde hoopis teisiti, aga uuesti lugedes nägin, et on jah sarnane. Ehk siis, alateadvusse on need loetud raamatud jäänud ja ilmutavad end väga ootamatult.
Kardan, et kui ma ise mõnd lugu hakkan kirjutama, siis võib selguda, et sama lugu on juba varem avaldatud… Bussis sõites hakkasin ühte lugu välja mõtlema. Mõtlesin tuvi (lind) elust kirjutada (olen neid linde jälginud bussi oodates või jalutades), aga siis meenus see raamat, kus üks poiss muutus putukaks (liblikaks), vareseks… Ja siis meenus see Nils Holgersson ja tema seiklused selle hanega… Kirjutan kokku ühe loo, mis on mõjutatud mitmest teosest, kas ma siis võin tulemust enda omaks nimetada?