Igasugust jama

Homme tuleb korteriomanik siia. Koristasin. Isegi aknaid pesin (oma toas, köögis ei hakanud pesema, sest mul pole veel seda pikendusega aknapesu asja). Mõtlesin, et saadan H-le sõnumi, et teen isegi temale koristamisega silmad ette. Kuid see oleks sisutühi sõnum, las olla.

Homme tuleb voodiriided kappi panna ja trenniriided pessu (silma alt ära) ja kassi asjad koomale panna ja raamatuid ka koomale panna.

Mõtlen, et viisakas oleks mingi koogike osta ja kohvile piima või koorepulbrit osta või mingit küpsist osta. Samas, äkki ei peaks. Ma ei tea sellest viisakusest midagi. (Raha ei tahaks ka kulutada, tahtsin see kuu hakkama saada 30 eurot toidule… Aga vist ei tule välja.)

Selle koogi ja küpsise ning piima ostmise peale ma veel mõtlen. Homme, kui aega on, siis lähen ja toon, aga kui aega pole ja poodi minna ei taha, siis ei too.

Toitumine on täiesti käest ära. Söön palju ja väga ühekülgselt. Mingi aine puudus on. Olen jõuetu ja väsinud. Jooksmas käin ülepäeviti. Täna magasin kella 7:00 (kaua, minu mõistes). Eile läksin magama kell 21:00 (magama kohe ei jäänud, selle piirkonna rahvas läheb magama 22-23 umbes nagu H-gi). Aga päeval väsisin nii ära, et magasin lõunal ka u 1,5 tundi. Õudena. Ma peaksin õppima.

Eile käisin jooksmas, aga väsinud olin ma ikka. Ei teagi, mida teha tuleks. Võiskin ju selle tervisliku menüü välja otsida ja sealt midagi endale teha. Aga, ma ei viitsi, kardan, et toidukulud tõusevad, toidutegemise aeg kasvab… Samas, kui ma seda praegu käsile ei võta, kas ma üldse selle kasutusele võtan.

Kaal… Katastroof. Aga las olla. Eiran seda.

Mulle jäi silma ühe artikli pealkiri, midagi sellist, et mis on sinu 10 kõige olulisemat aastat. Ma hakkasin kohe mõtlema, et mis on minu 10 kõige olulisemat saavutust. Esimene saavutus, mis meenus oli Mainori lõpetamine cum laude. Siis võiks veel esile tõsta Tallinna kolimise. R-ga kohtumine ja suhtlemine? Ma ei teagi. Ma olin õnnelik. Paar kuud ikka olin üliõnnelik, mida ma pole ammu olnud. Aga edasi läks jamaks, see nagu tühistab selle n-ö õnneliku perioodi ära… Aga kümmet asja ma kokku ei saa. Kümmet saavutust. Mu tegus elu on vist poole peal, seega statistiliselt võiks ju viis saavutust olla.

Juttude järgi sündisin ma puudega. Mu jalad olid valesti, varbad olid sissepoole. Täditütar rääkis kuidas ma nendega (täditütar ja mu vennad) kulli mängisin. Kukkusin, aga kunagi ei hakkanud nutma ja ei virisenud, et ma ei saa ja see on ebaõiglane mäng. Kui joosta ei saanud, siis tuli teisiti asjale läheneda. Aga siis sain mudaravi (Haapsalus) ja nüüd pole sellest puudest mitte midagi näha. Ema sellest väga ei räägi. Vanaema räägib vaid, et siis kui sa haiglast tulid… Mis haiglast, miks ma seal oli, kaua ma seal olin?

Mul on flirticus konto. Vahel sinna kirjutatakse ja vahel ma vastan. Ühe kohtumise olen ma kokku leppinud (kunagi aprilli teises pooles) ja täna kirjutasin ühe inimesega pikemalt. Siis PUA hakkas jälle kirjutama, tahab kokku saada… Mulle tundub nii vale noormeestega kohtuda. Nad ei taha ju sõprust, aga midagi muud ma neile pakkuda ei saa.

Mõtlen, et äkki peaksin ma hoopis sõbrannasid endale otsima. Kursaõega pidime aprilli teises pooles kokku saama ja jututama. Minu esimene sõbranna. (Noh, lapsepõlves oli mul ka sõbranna, aga temaga kontakt katkes, enam ei ole ühist keelt, ta vist pettus minus.)

Flirtic pole vist koht, kust sõbrannasid otsida. Kool on lõpusirgel, seega sealt ka midagi rohkemat loota pole. Töö. Njah… Kas ma üldse oskan sõbranna olla?

Mõtteid on palju. Aga tegelikult pidin ma vähem mõtlema ja rohkem tegutsema. Pidin laskma elul lihtsalt minna, nagu umbes kaks aastat tagasi. Vaatan, kuhu see elu siis nüüd läheb.

Horoskoop lubab, et 22. või 26. aprill leian endale suure armastuse. Ma vähemalt lugesin sealt niiviisi välja. Jään põnevusega ootama. (Aga jah, see ei pruugi ju toimuda käesoleval aastal.)

Ma ei teagi, mis selle A-ga on. Ta vist on pettunud, sest jutt jäi, et tema aitab kolida, aga ma kolisin ise. (Mina oleksin küll pettunud.) Siis pakkus ta, et tuleb aitab mind torudega. Ma veel ütlesin, et kutsun ta külla koos (tema) oma tööriistadega, aga asi konkreetsemaks ei läinud. Viimane kord jäi vestlus nagu poolikuks, sest ta pidi kuhugi minema. Jah, inimesed vahel peavad minema, aga mulle jäi mulje, et ta üritab minust lahti saada. Et ta arvab, et ma olen inimesi ärakasutav inimene.

Tegelikult saan ma ise ka nende torudega hakkama. Mutsrivõtmete komplekti pean ostma. Ma pole uurinud, aga võib-olla oleks mõistlikum osta terve tööriistakohver. Hetkel pole sellega kiiret, las olla. Kuigi huvi on, et mis seal vanni all toimub. Seal on must, tuleks koristada, kass on seal käinud, kas seal on midagi ohtlikku, kas seal on midagi, mida kass saab/võib lõhkuda… Aga las olla.

Magistritöö peale ei taha mõeldagi… Eile käisin raamatukogus, viisin raamatuid tagasi ja otsisin teaduslikke artikleid. Mõned tuleb nüüd läbi lugeda ja vaadata, kas neid oleks võimalik kasutada. Siis tuleks juhendajale kirjutada ja oma leidudest ülevaade anda ja mõtetest.

Väikse teosammu olen teinud…

Aaaa… Kunagi käis TNS EMORist inimene mul ukse taga, siis andsin oma e-maili, et võivad küsitlused sinna saata. Ja nüüd ikka vastan nendele. iPhone’t ma ei võtnud (ega ma vahet ei tee neil iPhone’del ja iPad’del…), samas ma ei oskaks sellega midagi peale hakata. Aga nüüd võitsin Selveri kinkekaardi 20 eur. Mõtlesin, et võtan selle välja ja ostan söögikraami ja täidaksin oma ladu. Abiks ikka.

Olen hull kooner. Hullem kui a-sotsiaal.

Ma ei imesta, et A minuga suhelda ei taha. R-i lasin oma korterisse, et ta mu lukud ära vahetaks (tasuta, lukud tõi ka ise kaasa). H-l lasin end kolida (natuke kütte raha andsin), tema sai minust lahti, seega oli tal ka kasu sees. Aga A-l pole minuga nagu mingit kasu. Tema autos sõidan ma tasuta, söögi eest maksab tema. Üks kord ma praktiseerisin seda kallistamist, aga see ei sobi nagu mulle. Kohe kuidagi ei jää see mulle külge. Olen mats, linna daami minust ei saa.

Olen muutunud juba nii ärakasutavaks inimeseks, et ise ka aru ei saa. Seega, ma ei oska sõbranna olla.

Minust vist asja ei saa.

Isa ütles millegi peale, et mida sa siis üldse seal koolis käid ja õpid, kui sa seda ka ei oska või ei tea (ma ei mäleta, mis see oli… Mingi maksu asi vist.) Jah, ego pihta käis see kõvasti, aga kuna ma tundsin end madalama kui muruna, siis oli suva. Ütlesin, et jah. Minu õppimine on olnud mõttetu, olen rumal ja ei tea mitte midagi.

Mis mind enda juures veel närvi ajab. Ma olen pugeja. Ma vihkan pugemist, aga miks ma seda teen… Töövestlusel, lubasin kõvasti ületunde teha ja kui on komandeering, siis saan bussidega ise kohale… Teised töötajad vaatasid mind juba sellise muigava pilguga, et üks amatöör tuleb (üheöö liblikas)…

Ma vihkan ennast, aga see pole uudis. Nii palju asju, mida ma enda juures vihkan… Hetkel ei meenu midagi, mis mulle enda juures meeldiks. Kunagi ma midagi kirjutasin. Peaksin vist selle üles otsima.

Hetkel kuulen, vaid negatiivset tagasisidet ja kui ma magistritööga põrun, siis läheb asi ainult hullemaks. Selleks ajaks tuleb leida endas see jõud, et selg sirge hoida ja eluga edasi liikuda.

Püüan siis välja nuputada, mis mulle enda juures meeldib. Ja muidugi magistritööd tuleb hakata nautima. Ma saan hakkama.