“Sa ei saa ju seda valmis, lollike!”

Ma koguaeg mõtlen ja räägin oma magistritööst. Selline tunne, et kõik teavad, et ma seda kirjutan ja seega küsivad selle kohta. Küsitaksegi, et kuidas läheb, kuidas edeneb? Ütlen, et üks peatükk on valmis (natuke tuleks veel kohendada), kaks on vaja veel kirjutada ja oleks hea kui ma selle nädalaga need valmis saan. Siis vaadatakse mulle otsa sellise pool irvitava ja pool kaastundliku näoga ning silmist võib välja lugeda: “Sa ei saa ju seda valmis, lollike!”

Muidu poleks midagi. Olen varemgi saavutanud eesmärke, millesse keegi ei uskunud. Aga antud juhul on probleem selles, kui varasemad korrad olen mina ise uskunud nende saavutamisse, siis nüüd kipun ma ise ka mitte uskuma. See on väga halb.

Olen väsinud. Õhtuti olen kaua üleval (osalt mure tõttu, et ei saa tööga valmis, osalt selle tõttu, et Kesklinna rahvas ei maga). Ma tean, et ma ei tohi oma rutiini käest lsta, seega venitan end kell 5:00 ikka voodist välja.

Jäin oma kontoritoolis magama. Kui istun oma tooliks kokkupandaval madratsil, siis olen ka sinna tukkuma jäänud. Pea vajub seal kuidagi nii, et õhku on raske kätte saada ja siis ma ärkan sellise pool uimasena ning ahmin õhku.

Eile sain ilma kohvita, aga täna on mul juba kohvi kõrval.

****

Hetkel olen nagu alla andmas. Kas ma tahan seda kraadi? Kas on mõtet seda teha? Kas ma ikka tahan seda elu, millest ma unistanud olen? …

Mõni valik:

  1. Äkki töötada keskpärase palgaga. Võtta üks kodulaen ja osta korter ning lohiseda kuidagi läbi elu? – Pole vaja kooli lõpetada.
  2. Otsida keskpärane mees ja teha lapsed. Võtta ühiselt laen ja teha juriidiliselt kõike koos. (Ma ei usu, et ükski mees suudaks terve pika elu ühele naisele pühenduda. Või noh, minule pühenduda.)
  3. Teostada see punkt 2 linnas või maakohas?
  4. Äkki peaks tegema midagi grazy‘t? Ma ei tea. Viimase rahaga välismaale sõitma ja vaatama, kas tulen sellest ootamatust tundmatust olukorrast välja? Olema avalikult aktiivne, kirjutama ajalehtedesse artikleid, püüda päriselt poliitikasse minna (vaadata, kas jään ellu)?
  5. Jätkama oma rada ja püüdma kunagi soovitud eesmärgid täita?
  6. Minna nunnaks? Kusagilt jäi mingist artikli pealkirjast silma, et  buddha nunn pani end põlema. Seega on naistele ka olemas selline eneseväljendusvõimalus nagu meestele (mitte põlema panemine vaid see buddha-värk).
  7. Või hakata heategevusega tegelema? Terve elu elada teistele?
  8. Või panna rõhku hoopis välisele? Teha kõvasti trenni, muutuda tibiks, tõmmata ligi üks rikas mees, abielluda, siduda ta enda külge mingi beebiga?

Valikuid on nii meeletult palju. Ma ei tea enam, mida ma tahan. Ma ei oska neist midagi valida.

Kui kindlalt ei tea, siis jätkan oma vana rada. Selle puhul on kindel see, et ma kunagi tahtsin seda väga. :D Praegu oleks hea, kui ma oleksin kirjutanud oma eesmärgid pikalt lahti nagu Peep Vain oma raamatus “Kõige tähtsam küsimus?” seda soovitab teha. Siis võtaksin ma oma märmed ette ja loeksin, miks ma neid eesmärke soovisin ja millest kõigest ma olin valmis nende nimel loobuma ja kui väga ma neid soovisin jne… Aga mul on see “kodutöö” tegemata. :D

***

Esimest korda kohtudes internetist leitud noormeestega.

Kahele kohtumisele tuginedes teen järelduse. Esimene tervitus on viisakas käepigistus ja enda tutvustamine. Kuigi varem sai juba nimesid jagatud, aga äkki on see koht, kus kontrollitakse, kas on tegemist ikka õige inimesega.

Enne seda tervitus, viipab noormees käega arglikult. See on tema esimene samm ja neiu ülesanne on siis ligi astuda ja esimesena “Tere!” öelda. Kerge arglik käeviibe annab neiule n-ö kohustuse aktiivne roll suhtluse alustamisel üle võtta.

***

Ma püüdsin teha endale n-ö kokkuvõtet, et mitme noormeha ma Flirticus kohtunud olen. Aga ma ei teagi.

Arvan, et 4-ga: PUA, A, A2 ja M.

Ühe teise M-ga kohtusin ma jututoas “Armastusesaal”. Alguses oli ta aktiivne, helistas peaaegu igapäev. Pärast kohtumist kadus ära (ju tegin midagi väga valesti). Siis ilmus välja. Ühele küsimusele ma ei vastanud ja nii meie vestlus katkes. (Kokku saime vais ühe korra.)

A-ga sain mitu korda kokku ja ma pidasin teda juba tuttavaks. Aga nüüd on ta täiesti kadunud. Mu kirjale ei vastanud. Midagi juhtus või midagi on muutunud, aga mis, seda ma ei tea.

A2 kirjutas, et suhelda ikka võib. Ma loen sellest välja, et ainult suhelda, et kohtumine ei tule kindlasti kõne alla ja milleksi enamaks (või muuks) ma ei kõlba.

A2-ga kohtudes olin ma natuke pabimas ja siis ma räägin palju. Ma ei mäleta, mida kõike ma kokku rääkisin. Kusagil tegin ma temaga vea, aga kus, seda ma ei tea. (Väike võimalus on, et me oleme lihtsalt liiga erinevad inimesed ja ei sobi. Kuigi mulle tundus ta küll väga sobivat.)

See uus M on nii uus, et temast ei oska ma midagi arvata. Pärast kohtumist kirjutas ja küsis, et kas jõudsin ilusti koju. See pidavat täehndama, et noormehel on huvi neiu vastu. Aga temaga rääkisime lõpus trennist. Küsis, mis trenni ma teen? Ütlesin, et käin jooksmas… Mulle tundus, et tema huvi minu vastu… Polnudki huvi minu vastu, vaid hoopis huvi mu seksika tagumiku vastu või keha vastu (mida ta arvab olevat suurepärase, tuginedes sellele kui palju ma jooksmas käin jne).

Kui väidan, et mul on seksikas tagumik, siis ma ei tugine enda subjektiivsele arvamusele. Tuginen kogemusele. Uutes teksades on mu tagumik seksikas, sest siis on noormehed mulle tähelepanu pööranud. Kuidas siis?

Nt. uute teksadega omal-ajal H-st mööda minnes tekkisid tal kohe küsimused, kuhu lähen jne. Vanades teksades polnud tal üldse huvi, mida ma teen. Linnas ka, noormehed on üsna ükskõiksed ja  kui olen neist mööda läinud, siis viskan pilgu tagasi, siis näen noormeeste naelutatud pilke, mis on suunadu minu tagumiku poole.

Uuel M-l tekkis ka minu vastu suurem huvi pärast seda, kui kitsas tänavas kõndisin mina tema ees ja tema tuli minu jäel. Seega… Ma oletan, et see võluv tagumik…

R-i puhul ka. Kui R külas käis, siis olid mul ka need uued teksased jalas ja ta hakkas tegema seksimisele õhutavaid vihjeid pärast seda, kui istus mu madrats-toolidele ja mina samal ajal lõpetasin oma meigi tegemist (olin seljaga tema poole). Väike tuba, siin ei ole väga valikuid. See ei olnud flirtimise-katse. Kuigi ma ei teinud ka midagi selleks, et oma seksikat tagumikku tema pilgu eest varjata. :D

R ütles mulle kunagi ammu, et mul on ilus tagumik. See on vähe kindlam fakt.

Varsti lähen tööle, siis jooksmas ei jõua käia. Seega istum oma takumiku laiaks ja koledaks. Seega oleks parem hoida eemale inimestest, kes suhtlevad minuga vaid mu tagumiku pärast. :D

Aga siinkohal mu enese kiitmine ka lõppeb.

***

Ma jätan selle virisemise ja enese siunamise kirjutamata. Võib-olla oli see põhjus, miks A2-l minu vastu huvi kadus. Ma nimelt tegin neid nalju, et olen ärahellitatud, rumal, kole, vana jne… Esimesel kohtumisel pole enesemaha tegemine vist kõige parem mõte. (Tegelt pole see vist ühelgi kohtumisel hea mõte.) :D

Ei. Tegelikult olen ma tore tüdruk, lihtsalt see ei pasita välja. :D Välja paistan ma pisut teistsugune, huvitav, kuid ebastandardne. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>