Loomekriis (loomepiin)

Kuna ma kirjutan magistritööd, siis on mul ÕS koguaeg lahti ja ma kontrollin pisteliselt sõnu.

Tahtsin pealkirjaks panna loomekriis, aga seda sõna ÕS ei paku, mulle jäi silma hoopis sõna “loomepiin”. See tundub just see õige sõna olevat. :D

Töö ei edene. Mul on see Juhan Liivi hoog peal. Mulle tundub kogu mu töö mõttetu ja halb. Kõik tahaksin prügikasti visata, aga mul pole aega uut teha. Seega püüan sellest tööst kuidagi asja saada.

Koguaeg kontrollin sõnu ja loen varasemat teksti pisteliselt üle ja iga korraga leian ma järjest rohkem vigu ja valet keele kasutust… See ajab nii närvi ja võtab ka motivatsiooni ära.

Nädala alguses olin ma oma töö üle uhke. Saatsin uhkusega pooliku töö juhendajale. Mulle tundus mu tehtud töö nii super. Nüüd vaatan seda tööd ja mul on häbi. Ma kujutan ette, et kui juhendaja ikkagi otsustab vastata minu kolmandale kirjale (kaks esimest on vastamata), siis on mu töö parandustest ühtlaselt punane.

***

Ma nüüd piinlen siin. Vaatan neid numbreid ja kehva teksti ning kuidagi ei taha seda jama sinna paberile juurde panna.

Ma kirjutan ühe väite või lause, siis kõlab mu kõrvus juhendaja küsimus “jah, aga mis siis? Miks see oluline on? Kuidas see eelneva tekstiga seotud on? Miks see nii on jne…”. Miks küsimustega võib ju väga kaugele uitama minna.

Mina nt. avastasin end juba seadust lugemas. Siis olen tundnud suurt vajadust kohalike omavalitsuste aruanded üksikasjalikult läbi vaadata (aga mul pole aega). Siis mõtlen, et kust ma saaksin lühikese ja kokkuvõtva kirjelduse kohalike omavalitsuste finantsarvestuses toimunud muutuste kohta… (Tuleks vist hakata vaatama maksuseaduseid.) Mul pole aega selleks…

Tuleks kuskiltki autoriteetne tagasiside, et olen miskit hästi teinud, et tööst saab asja…

Ma tunnen end nii abituna ja saamatuna, rumalana ning mõttetuna… Kõrvus kõlavad isa sõnad: “Miks sa siis üldse õppima läksid, kui sa midagi ei tea ega oska?” See polnud küsimus, see oli pigem etteheide, mõnitamine. Ja siis ema sõnad: “Sa ju ise läksid edasi õppima, ise sa ju tahtsid õppida, mida sa virised ja kurdad siin…”

Jah, ise tegin ja ise olen süüdi. Aga kas kurta ka ei või? Kas on raske lihtsalt ära kuulata ja öelda, et Minny on tubli, tark, osav ja ilus ning tehtud töö on suurepärane…

***

Tundub, et rutiini katkemine, segi ajamine annab enesetundele tunda.

Ma olen emotsionaalselt nii läbi. Olen väsinud, kurnatud, vihane. Mul on kõigest nii villand.

Homme vast ei lähe jooksma. Vast saan ilma veel hakkama. Aga ülehomsest pean end käsile võtma. Muidu jään nelja seina vahele vegeteerima ja sellest seisust on juba hoopis raskem välja tulla.

***

Aga seniks… Ma saan hakkama. Paar viga parandan ära ja töö on taas super ja veel parem kui enne.

Tegelikult olen ma tark tüdruk. Ma pole midagi valesti teinud. :D

***

Hetkel võitlen väsimusega. Mõtlen, kas minna magama, siis puhkan hommikuks välja, äkki ärkan varem. Samas ma tean ju, et ma ei puhka end välja ja ei ärka varem. Seega tuleks kirjutada kuni nõrkemiseni, kuni ma jään siia arvuti taha tooli magama…

***

Minus on ärganud jälle see kriitik. See on nii õudne. Mitte miski ei sobi. Saan midagi valmis, siis kriitik lisab, et sellest tuleks ka kirjutada ja selle kohta tuleks infot juurde otsida ja seda fakti tuleks millegagi kinnitada jne…

Siis tabel ei ole visuaalselt ilus ja ei ole informatiivne. Üldse peaks see lisades olema, aga siis läheksid lisa numbrid paigast ära…

Võrdlusbaasi arvutus ei ole põhjendatud, mudeli valik pole põhjendatud jne…

***

Vahepeal jäi see kriitik minu sees õhtul magama. Siis hakkas töö edenema. Aga nüüd enam ei maga. Ei tea miks…

***

Muud juttu ka. Märgin lihtsalt ära. (Peaksin tegema rubriigi: Minny väikesed ja suured unistused, väljakutsed, proovikivid. Check-list.) :D

Kirjutasin A2-le. Ta alguses väitis, et tal on bike, mille ta maha müüs ja millele kohe-kohe uus omanik järgi tuleb. Aga siis mainis, et ta sõpradel on ka bike‘d. Ma avaldasin soovi bike‘ga sõita. Tollel korral jäi jutt pooleli. Pidime kohtuma ja ta pidi asja vaatama. Umbes nii, et kui ma olen ilus ja seksikas, siis ta võimaldab mulle bike sõidu. Aga mulle jäi mulje, et ma polnud tema jaoks piisavalt ilus…

Igatahes… Ma kirjutasin talle ja küsisin, et kas ta võimaldaks mulle selle sõidu. Et ma väga tahan seda ja mul on tõsi taga. Lisasin, et kui tal on sõber, kellel on rekka, et siis sellega soovin ka sõita…

Täna alles kirjutasin. Vastust pole… Ei tea, kas ta vastab…

Vastamise poolt on see, et ma olen huvitav, minu palve on ootamatu ja põnev…

Vastamise vastu on see, et ma pole tema jaoks atraktiivne, ma tahan liiga palju, paistan omakasupeal väljas olevat ja paistan liiga türanlik olevat ja tekitan oma liigse agarusega hirmu noormehes (tundub, et ta on noorem kui ta väidab end olevat).

Rubriigid: Määratlemata, Projekt: Kursusetöö 2012/13; Magistritöö 2014/15. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>