Ma ei saa FB-sse minna, sest L on seal ja ta tahab rääkida. Mitte-magistritöö-kirjutajad (need, kes magistritööd ei kirjuta) ei kipu mõistma, et mõnel ei ole aega lobiseda ja tõesti istutakse terve päev toas ja kirjutatakse tööd. (Kusjuures, ei teinud maratan-ööd ja magasin täna kella 7-ni ja pesemas ei käinud. Koll olen.) 
Kui ma päeva jooksul ühe inimese küsimusele, mis sa teed, vastan, et kirjutan magistritööd, siis minul hakkab juba imelik. Kuidagi väga friigi, veidriku, oiviku tunne tekib…
Seega, FB-s ei käi ja Flirticu konto kustutasin, mul tekkis nagu natuke aega juurde. Nüüd oleks vaja veel blogi sulgeda ja e-mailid, siis oleks väga super. Ja blokeerida Postimehe interneti lehekülg, alternatiivid Delfi ja Õhtuleht ka. Siis võib-olla tekiks väike (õige pisike) lootus, et ma saan selle magistritöö valmis ja õigeks ajaks.
L-ga jäi jutt, et ta helistab mulle mai viimasel nädalal (sest suure tõenäosusega olen ma nii “soodaks” õppinud, et ei taipa temaga ühendust võtta). Varem mul pole tema jaoks lihtsalt aega. Aga hommikul kell 10 tuli mulle L-t sõnum. Küsis mu Skypet, andsin. Kuid sealt ta mind ei leidnud. Küsis mu FB, andsin ja siis kirjutasime natuke seal.
Ta ütleb pidevalt, et ma olen kena. Pildid on kenad ja mina olen kena tüdruk, et kuidas nii, et mul pole meest jne… Komoplimendid on toredad, aga kui tekib selline tunne, et neid tuleb nagu konveierist, siis ei oska enam nagu midagi öelda ega teha. Kaua ma täna ühe asja eest…
See esimene sõnum L-t oli meeldiv üllatus. Ma pean korteriomanikule üüri maksma ja arvasin, et tema kirjutas. Selles mõttes, et raha on olemas ja seda ma ei karda, aga omanikku kardan, et äkki viskab mu välja (ma ei oska ette kujutada põhjust). Täna koristasin, kuigi aega ei ole, siis avastasin end ühel hetkel vannitoa seina pesemas. (Koristamise juures on kõige ebameeldivam see kraanikausside ja vanni küürimine. Muu on täitsa ok tegevus.)
Hommikul sõnum tuli. Arvan, et olin näost valge ja hoidsin hinge kinni. Põrnitsesin telefoni ja siis avasin sõnumi. Vaatasin, et sõnum on L-lt. Hmmm, mida ta siis kirjutab? Küsiski Skypet ja küsis, mis teen… Tore.
Aga siis tuli veel sõnumeid ja küsimusi. Seda hakkasin ma juba kartma. Kartsin, et kleebib end mulle külge ja pärast ei saa ma temast lahti. Hakkasin juba ette kujutama, et nüüd hakkab mu telefon ööd ja päevad helisema ning piiksuma. Ma pean miljonile kutsele “ei” ütlema. Ma ka ei jõua koguaeg see pidur olla.
Kuid ei läinud nii (õnneks). Telefon vaikib ja saan rahulikult oma tööd kirjutada.
***
Ei tea, kas poole päevaga saab kokkuvõtte, sissejuhatuse ja abstrakti ja eestikeelse Summary valmis?! Ja üks alapeatükk ka… See kõlab nii, et ei saa.
Ei tea, kas keegi on veel nii sama kaugel magistritöö valmis-saamisest… Mulle küll tundub, et ma olen ainuke… See, kes lohiseb rongi taga rööbastel.
Enne lõunat mulle tundus, et ma olen geniaalne, et mu töö on vaimustav. Ma usun, et ma olin nii õhku täis, et mu jalad ei puudutanud üldse põrandat. Kirjutasin alapeatükki numbriga 3.1. Siis pärast lõunat jõudsin ma alapetükini 3.2, seda ma arvasin, et ma ei pea muutma. Aga tekst oli nii kohutav. Ma sain aru, et tekst on halb, aga mul ei olnud paremat ka välja pakkuda. Ja 3.3-ga on sama lugu. Nüüd õhtul paar mõtet tuli, aga see eeldab info otsimist ja lisa viitamist ja vormistamist… Ma ei taha… Jätsin esialgu nii. Püüan mingi asja valmis saada, et see, siis eelkaitsmisele saata.
Arvan, et ma suudan olla produktiivsem, kui mul on mingi variant juba valmis. Siis on see kindlustunne, et on valmis, tuleb vaid lihvida… Muidugi sellega on ka omaette teema.
Ma olin juba rakendusliku osa valmis kirjutanud, kui juhendajalt tuli tagasiside. Üks mudel oli valesti rakendatud ja teisel mudelil olin ise vea teinud ning kolmandat mudelilt mõjutas see, et algandmete sisestamisel olin ühe apsaka teinud. (Selliste pisi vigade leidmisel tekib hirm, et kui palju neid veel on… Ikka loodab ja püüan end lohutada, et rohkem pole ja väga hea, et juba selle leidsin, et nüüd saan selle ainukese vea ära parandada)…
Igatahes… Excelis pole probleemi viga parandada. Panin andmed ja valemid nii sisse, et saa mass-tegevusega asja parandada. Aga… Mul olid valmis ju ka lisad ja töö tekst ja töö tabelid. Kui algandmetes muudatuse tegin, siis muutusid andmed kolmes mudelis ja kui võtta töö tabelid, siis… Mul vist kulus terve päev, et parandada neid lisasid. Kopeerida kõike ei saa, sest siis läheks tabelite vormistus sassi. Siis sisestasin käsistsi neid numberid, aga tuli leida õige tabel ja seealt õige veerg ja rida… Excelis on periood vasakult paremale vananem (2013, 2012, 2011 jne), aga töös püüan ma kasutada 2011, 2012, 2013 järjestust. Excelisse sisestasin andmed finantsaruannetest ja seal on uuemad andmed vasakul, sest need on nagu tähtsamad ja saab kohe korjega seostada. Aga kui kõrvuti on mitme aasta andmed, siis mina olen harjunud vaatama, nägema vanemaid andmeid vasakul ja värskemaid andmeid paremal. Siis saan silmaga kiiresti ülevaate arvudest…
Igatahes… Kuna perioodid olid n-ö risti, siis oli nende lisade ja tabelite ja töö teksti paranadamine ikka päris hull töö. Kusjuures ma pole üldse kindel, et õigesti sai. Ma ei tahtnud pähjalikumat kontrolli teha, sest ma sain numbritest juba üledoosi.
Samas mõtlesin, et kui ma tuvastan vea praegu, siis on mul aega seda paranadada. Aga kui viga on oluline ja tuleb välja alles enne kaitsmist, siis… Ohh.. siis on 700 eurine arve ja peatäis nutmist… Aga see mõttekäik ei veenand mind neisse numbritesse rohkem süvenema.
Tööd kirjutades ma ikka püüdsin neid arve jälgida ja mõelda, kas see on loogiline väärtus jne… Mõne vea tuvastasin sedamoodi…
Üks mudel, mis mulle väga meeldib, ei meeldi mu juhendajale. Ta leidis mitu küsitavust sealt. Ma vaatasin üle ja mulle tundus, et ma olin ikka kõigest õigesti aru saanud, aga… Kui ma ikkagi ei saanud… Ei, ma ei taha sellele mõelda… (Siis tuleb jälle lisasid muuta ja hunnik teksti ja järeldusi… Ei, ei… aitab juba sellest…)
Alapeatükkides mulle tundus, et ma kirjeldan lihtsalt tabelis olevaid arve. See ei sobi. Mulle ei sobi. Igav oli lugeda. Tuleks analüüsida hoopis põhjuseid, miks see arv on selline nagu see on… Ohhh… Esialgu jääb nii.
See mudel, mis mulle väga meeldib… Alguses tundus, et see töötab. Nüüd vaatan, et ei tööta see ka. Kolmest mudelist mitte ükski ei toimi. Olen taas võtnud endale ikka paraja portsu. Aga kui ma sellega hakkama saan, siis olen ma kangelane. Vähemalt võiksin seda enda jaoks olla.
Ma lohutan end sellega, et iga parandamisega (parendamisega) muutub mu töö paremaks. Seega tuleks rohkem parandada ja teksti üle lugeda. Hetkel ma kulutan aega, et ekraani vaadata ja ühele sõnale paremaid vorme mõelda. Tegelikult tuleks lihtsalt asi või mõte paberile panna ja siis seda hiljem täiustada. (Ma kardan, et hiljem pole aega ja siis ma püüangi mõtte kohe õigesse vormi panna.)
***
Tegelikult ma mõtlesin, et kirjutan oma tööst, et siis hakkavad mõtted tulema. Tekib taas see motivatsioon, mis mul enne lõunat oli… Aga silm tahab kinni vajuda. Mul on see liiter energiajooki veel joomata.
Ma ei tahaks lasta end magama enne, kui mul see puudu olev alapeatükk valmis on. Kuid mulle tundub, et mu aju on juba nii pehme ja tarretiseks muutunud, et siit ei pigista küll enam midagi välja.
Otsisin oma märked selle puudu oleva alapeatüki kohta välja (kusjuures pealkirja pean ma ka veel leidma, välja nuputama.) Nendest märkmetest pole kasu. Vaatan neid ja teen neid maha, et nii ei saa kasutada jne…
Mida kauem ma oma tööga venitan, seda vähem aega on juhendajal seda kontrollida. Ma ei taha talle “käru keerata”. Äkki ta üldse loobub mu juhendamisets… Mis ma siis teen…
Check-spellerit mul nagunii ei ole, seega saan ma vigu kontrollida alles esmaspäeval. Homme (pühapäev) on mul veel aega kirjutada. Aga nii palju on vaja veel kirjutada. Suudan olla produktiivne ja loov enne lõunat. Pärast lõunat olen ludri…
***
Tegelikult tuleks olla lihtsalt positiivne ja mõelda, et saan homme kõik valmis ja töö on suurepärane…
Ma võin ju nii öelda või kirjutada, aga ma kohe kuidagi ise ei usu seda.
Kuidas ma panen end uskuma, et ma suudan teiste inimeste mõtteid lugeda, kui ma tean, et see pole võimalik… Kuidas panna end uskuma (siiralt ja päris tegelikult ka uskuma) võimatut… See on raske…
Aga ma ikka veel ei anna alla. Raskused on selleks, et neid ületada…
Kuid ma otsustasin, et lähen magama. Siit ei tule ühtegi alapeatükki. Äkki ma suudan unes selle valmis kirjutada ja see kõik jääb mulle meelde ka. Siis saaksin ma hommikul selle kohe kirja panna. :D
Oh jeebus. Ma lihtsalt vaatan ja loen ja olen tänulik, et mul reaalainete peale aju pole ja seega ma ei saa õppida selliseid keerulisi erialasid, mis taolist keerukat lõputööd nõuavad. Aga sa oled tubli ja saad hakkama.
Siiski, ma loodan, et ma nüüd kuidagi su ebakindlust ei süvenda, aga kas sul on mingi võimalus ka näiteks augustis kaitsta, juhul kui tõesti valmis ei jõua?
Minu teada ei ole. Kusjuures minu meelest on täitsa ebaõiglane või ülekohtune, et teiste ainete puhul oli järeleksam võimalik (seda võimalust polnud mul vaja kordagi kasutada) ja teised ained andsid vähem EAP-sid. Ja nüüd selline suur ja mahukas töö tuleb hästi valmis teha n-ö ühe-ropsuga.
Tegelikult võiks magistritööde kaitsmine üldse juulis või augustis olla. Siis oleks juhendajatel ka aega töid vaadata ja nõu anda ja kirjutajal oleks rohkem aega kirjutada. (Kuigi kirjutaja puhul (k.a. mina) arvan, et lisaaeg ei muuda midagi. Kirjutamine lükkuks ikka sinna viimasele minutile. Enne on lihtsalt selline tunne, et aega veel on…)
USA-s pidavat nii olema, et seal suvel ülikoolid ei “puhka”. Suve kuudel toimuvad täiendõpped. Majad pidavat aastaläbi n-ö elama, rahvast täis olema. Meil siin suvel puhatakse ja õppejõud ei tegele ka juhendamisega. See on eeldus, mitte kontrollitud fakt.