Minny ema ütles, et ole see, kes sa oled

Seega, ma olingi see, kes ma olen.

Kirjutasin Flirticu M-le sõnumi… Me oleme vaid ühe korra kohtunud ja pärast seda ta ütles, et me oleme erinevad, millest ma järeldan, et tal pole huvi minuga suhelda. Aga… Mul on vaja tõlkimisel abi ja temal on vajalikud teadmised olemas.

Sõnumi sisu oli järgnev: “Tere! Olen Eesnimi. Kohtusime 20. aprill. Jalutasime mere ääres. Kustutasin Flirticu konto ära, seega mul vaid sinu tel. number. Tahtsin küsida, kas sa aitaksid mul magistritöö kokkuvõtet tõlkida? Nt laupäeva õhtupoole, pühapäeval. Minu juures. FB on Eesnimi Perekonnanimi.”

Nüüd ma natuke põen, et kirjutasin ja et nii kirjutasin. Äkki jääb mulje, et tahan teda vägistada või midagi. :S Ma ei oska end kohe kuidagi väljendada. Ei tea ka kuidas mehed mõtlevad. Ma ütlen ju otse ja keerutamata ning räägin asjast. Üldiselt ei räägi ümber nurga ja ei tee vihjeid. Asi ongi täpselt nii nagu ütlen või olen asja võimendanud, aga kui ütlen “piim”, siis ma ei mõtle “kartulist”. :D (Sõnad on suvalised, ei ole mingit tagamõtet neil sõnadel. Aga kartuli ja lihaga praadi tahaks küll süüa.) :D

Kas ma suutsin oma soovi piisavalt selgelt väljendada?

Äkki olen liiga pealetükkiv?

Vastust ei tulnud. Äkki hakkas mind kartma.

EI. Ma olen hull naine, siin pole mingit kahtlust enam. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

14 kommentaari postitusele Minny ema ütles, et ole see, kes sa oled

  1. Rick T kirjutab:

    ma küll ei ole sotsiaalse suhtlemise ekspert, kuid pakun välja, et pisut võis M-i segadusse ajada punkt, et “minu juures”, on ju klishee, et “tule minu juurde muusikat kuulama”, kui mõttes mõlgub füüsiline lähedus :) Samuti, see kontakt on pisut vana – 20 aprill, et seda jätkata, ma kujutan ette, et sarnane areng olnuks okei nädala jookusl ja siis ka võinuks kokkusaamine olla pigem raamatukogus näiteks
    Kui pikk see summary on, mis ajaks seda vaja? Kas sul on võimalik tõlkimise eest pisut maksta? Ma tunnen paari inimest, kes võiksid seda teha. Ja kuna ma olen siit blogist ise saanud inspiratsiooni plaanis, mis tööd ma võiks teha ja nii, siis võiksin/saaksin ehk aidata sul leida tõlkija

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Kui M mu sõnumist valesti aru sai, siis kahjuks peab ta pettuma. Aga ma loodan, et ta ei saanud valesti aru. Igatahes. Ta lubas aidata mind (tõlkimisega).

      Kunagi ma kutsusin… või minult küsiti (klassivend ja tema sõber (minu eksmees)), et kas ta/nad (nad käisid koos ja eraldi) võib/võivad minu juurde teed jooma tulla. Ja sellega oli ka segadus, sest ma mõtlesingi teed jooma tulla. Olin nõus ja pakkusin teed.

      Hiljem juhtusin kuulma, kui nad rääkisid sellest ja siis pidid täpsustama, et teed jooma tähendaski teed jooma. Mul oli tol korral piparmündi teed pakkuda. (Seda nimetatakse vist naiivsuseks. St ma olen natuke naiivne. Lihtne tüdruk, mis teha.) :D

      Aga SUMMARY on esialgu kaks lehekülge. Hea oleks kui saaks 17. maiks, aga 20. maiks oleks ka ok. Ja natuke raha on, et maksta. (Esialgu loodan M-i peale, kui ta ikkagi ei aita, siis vaatan muid võimalusi.)

      Oled saanud inspiratsiooni, mis tööd teha. Seda on rõõm lugeda. Mis töö see siis selline on?

  2. Rick T kirjutab:

    see, et mul see spordireportaaz nii lobedalt tuli, süvendas mu mõtet, et peaksin proovima kirjutada mõne näidendi ja/või muntserdama end tekstikirjutajaks mõne telesaate juurde. Kui sul on kuju silme all, antud juhul siis sinu oma Minny ja on mingi emotsioon selle kujuga seoses, siis on tõesti lihtne kirjutada

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Mina olen igati suur ja keeruline kuju. Kas ma mahungi silme alla. (Ma olen üks raske juhus, nagu H ütles.) :D

      Ma olengi alati tahtnud kellegi muusa olla. Nüüd ma nagu natuke olin. :D

      Sul on, olid seoses minuga mingid emotsioonid?

  3. Rick T kirjutab:

    olen sinu poolt :) sest sa oled äge ja kuigi palju nagu minu moodi :)

    muide, kui sul peaks tekkima küsimus, kas sa oled kuigi palju minu moodi, siis siin on sulle testimisvõimalus – kas sulle emeldib see lugu, nii laul kui esitaja? See on see tšikk, kes mõne kuu eest laulis Taukari “kell kuus” eesti keeles. Just vaatasin seda videot, see on nagu best song ever! :) https://www.youtube.com/watch?v=wOnJK2cgi-8, laul originaalesitus pole ka halb

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Sinu kommentaar oli lühike, aga mul tekkid miljon mõtet. :D Püüan need kuidagi koondada.

      Mulle meeldib äge olla. Eriti tore ja meeldiv on kuulda/lugeda, et ma kellegi teise arust ka äge olen. Väga hea on teada, et see pole sunnitud kommentaar, vaid inimene on seda vabatahtlikult ise kirjutanud. Seega, ma usun, et sa mõtled seda ka tõsiselt ehk et ma oengi sinu arust äge. Jeiii :D (Minny hüppab nüüd lakke natuke.) :D

      Mina väga tahan sinu moodi olla. Seega see laul ja esineja meeldivad mulle, sest need meeldivad sulle. :D

      Miks ma sinu moodi tahan olla? Sa oled enesekindel (see tekst, et sul oli ja on kena välimus), sa suudad näha rohkem kui tekst pakub. Sa suudad näha läbi teksti minu emotsioone või tundeid. See on kohati hirmutav, aga samas meeldiv ja kadestusväärne. Ma arvan, et sa ei suuda seda mitte ainult minuga, vaid sa oledki väga empaatiline inimene. Seega, ma oletan, on sul võrdlemisi kerge inimestega suhelda, sest sa saad aru, mida nad tahavad ja mida nad sinult ootavad. Lisaks sellele oskad sa analüüsida ennast ja teisi. Kirjutada oskad (oma mõtteid selgelt väljendada)… Kuna sa oled juba enesekindel, siis ma ei jätka rohkem sinu kiitmist. :D

      Ma püüan nüüd unustada, et ma sulle meeldida tahan ja sinu modi olla tahan. Püüan olla objektiivne.
      Kirjutasid “tšikk”, ma arvasin, et avan video ja näen mukitud tibi. Aga minu üllatuseks oli neiu täiesti tavaline. Ilma meigita. Seda nimetatakse vist loomulikuks iluks. (Siit tekkis austus sinu vastu. Kirjutad, et see esineja sulle meeldib. Sa oled mees, aga sinu jaoks ei peagi neiu olema 100% meigitud ja moekalt riides, et sulle meeldida. Sulle meeldivad tavalised naised, neiud. – Minu mõttesüsteemis tekkis lühis. Pean kohandama oma arvamust “kogu” meessoo kohta. Vähemalt ühe erandi sinna sisse viima. :D )

      Neiu mulle täitsa meeldib. Ta on enesekindel, naudib seda, mida ta teeb. Hääl on ilus, oskab kitarri mängida. Riietub eristuvalt. Tal on oma stiil, mis talle sobib ja ta tundus sellega rahul olevat. On see, kes on ja on sellega väga rahul. Meenutas mulle mu täditütart.
      Selline stiili poolest boheemlaslik, aga samas stiilne ja ametlik-viisakas-kultuurne ning hindab mugavust.
      Tüdrukul on hästi ilus naeratus ja hambad on ilusti reas.
      Näojooned on ilusad. Seal ei ole midagi, mida peaks rõhutama või peitma. See vist ongi see loomulik ilu.

      Ja lugu. Kõlab nagu vene keel (see vist oli Valgevene laul). Vene keel on ilus keel ja minu arust on enamus venekeelseid laule ilusad. Olenemata, mis see laulu sisu on. (Ka Hispaania keel on selline, mida on ilus kuulata ja teeb laulud ilusaks.)
      See konkreetne laul meeldib. Tundub rütmiline ja ei ole ühe helikõrguse peal, vaid hõlmab heliredeli mitut astet (üle viie kindlasti)…

      Minu venekeelne “best song ever” on see: https://www.youtube.com/watch?v=djIAgcCnFmE
      Selle looni jõudsin ma R-i kaudu, aga ma loodan, et see pole vaid tema mõju. Nüüd ma kuulan seda laulu juba naudinguga ja ei mõtle temale. Kuulan sõnu ja püüan aru saada ning siis kaasa laulda.

      Ma ei tea, kas ma selle testi nüüd läbisin. Loodan, et läbisin. Ma küll tahaks olla natuke sinu moodi. ;)

  4. Rick T kirjutab:

    Well, tore lugeda enda kohta empaatiline, analüüsivõimeline, enesekindel ja ennast väljendada oskav.

    Selles „tööriistakastis“, kus hoian ideid enda kohta, on need asjad küll olemas, kuid kusagil kaugemas nurgas. Mul on olnud tunne, et minu parim võimalus on neid omadusi teeselda :) . Siiski, kuna töös, mida teen, neid omadusi vajan, ju nad mul olemas siis on.
    Minnyl puudub põhjus selliseid asju välja mõelda ning mina jällegi olen senise põhjal kujundanud välja seisukoha,et Minnyl on nutti, siis… tänud Minny neid asju niimoodi välja toomast! Mulle tegelikult täitsa meeldiks selline olla :) .

    Need kvaliteedid (nüüd ja edaspidi: x-asjad) on olnud minu minapilti nõrgalt integreeritud, kuid kuna neid on vaja sotsiaalses tsoonis, kus iseenesest ‘träfic’ on suur, võiks see integratsioon olla tugevam,et ma neid paremini kasutada saaksin. Mul on olnud raskusi enda väljenduse, tunnete jne rakendamisega sotsiaalses, isiklikus, intiimses tsoonis.

    Miks x-asjade tunnetus on olnud nõrgalt integreeritud, on ehk, et kuidagi turvalisem on need lükata endast kaugemale ja olla „ligipääsematu“. Need x-asjad on kui värav, kuidas teised inimesed saavad minuni jõuda ja mul lapsena kuidagi kadus see turvalisus, et on okei nende oma x-asjadega kontaktis olla, kuna see tekitas mõningates inimestes ebamugavust ja kuidagi nagu sulgusin endasse. Mis on muidugi kahetsusväärne, sest õigus olla empaatiline ja enesekindel on ju põhimõtteliselt inimõigus? Ja et inimesele endale meeldib selline olla, peaks ju olema ka loomulik.

    Mis puutub sellesse „Oblaka brodjagi“ loo sinu poolsesse lühianalüüsi, siis tore, et leidsid selle meeldiva olevat, kuigi mõtlesin esmalt, et saad selle „testi“ teha esmalt enda jaoks.
    Minny, ütlesid lisaks,et kuna sa tahad minu moodi olla, siis sulle meeldib ka see laul. Selline vaade on minu jaoks uudne, see on ehk seotud kuidagi vajadusega olla heaks kiidetud? Võib vast öelda, et just empaatia on naiselik,nagu igas inimeses on mees- ja naispool. Võib-olla need x-asju tuleb (lisaks tarmukale rakendamisele) ka õrnalt ja paindlikult hoida enda juures, tuli mul sellest mõte.

    A see lugu „London“ on hea flow`ga räpitud, respect. Ja nagu ma aru saan, Hellad Velled libisesid oma kaveris sellest vargsi mööda, seanahavedajad sellised

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Oma blogis olen ma anonüümne ja siin paiskan ma endast välja peaaegu kõik (loe: 90% oma mõtetest ja tunnetest), sageli ka mõtlematult. Kirjutasid: “saad selle “testi” teha esmalt enda jaoks” –> ma loen, st. minuni jõudis see järgnevalt: “Minny (jälle) sa räägid, avaldad, kirjutad liiga palju. Hoia end tagasi.” (“Too much information for me!”):D Ma muidugi ei tea, kas üldse ja kui, siis mis mõtte sa sinna ridade vahele panid. (See langeb jälle sinna, ma mõtlen üle kategooriasse.)

      See, et ma tahan sinu moodi olla. Mina näen ju sinu välist kesta ja antud juhul näen ma seda läbi selle, mida sa kirja paned. Seega, kui ma kirjutan, et tahan sinu moodi olla, siis tahan ma olla selline nagu sa kirjapildis mulle näid. Ja kui nüüd täpsemalt asjale läheneda, siis tahan ma endale (endas arendada) neid omadusi, mis mulle tundub (läbi selle, mida sa kirjutad), et sul on.

      Enesekindlus on minu jaoks kõige ihaldusväärsem omadus. Samas tundub see ka kõige kättesaamatum. :D Olen jälginud näiliselt enesekindlaid inimesi ja kui mul on olnud võimalus nende n-ö sisse näha, siis olen seda kasutanud. Selgitan…

      Üks venna sõber tundub tohutult enesekindel ja kuna ma arvasin, et ta on ülienesekindel, siis ma julgesin talle öelda halvasti ning isegi võimendusega halvasti. (Ütlesin seda ka kadedusest, et teda natukenegi maapeale tuua. Ta tegi minuga sama, kui ma näisin enesekindalana.) Kuid üks kord ta oli joonud ja ma olin kainekas, viisin teda koju, aga ta tahtis veel sõita ja siis me sõitsime ja lobisesime tunde (kella viieni). Ja ühel hetkel käis see klõps ära ja ta muutus. Tal oleks nagu kaitsemüür langenud ja ta tundus haavatav… Milles see väljendus? Ta rääkis asjadest, mis teda hirmutavad ja mida ta kardab. Ta küsis minu arvamust ja tema jaoks oli minu arvamus oluline. Ja ühel hetkel tuli jutuks… Ta küsis, et kas ta paistab enesekindlana. Ma ütlesin, et jah. Minu meelest on ta väga ülbe ja enesekindel. Kuid siis ta ütles, et ta ei ole seda tegelikult ja rääkis olukordadest, mis on teda häirinud jne… Ja siis ma mõtlesin, et ma olen talle ikka väga palju haiget teinud, teadmata, et ta tegelikult hoolib mu arvamusest või et talle mu sõnad karda lähevad… Muidugi hiljem ma vist ka… Minu skeptilisus… Natuke piinlik on… Ta ütles, et ma olen talle alati meeldinud ja ta armastab mind. Siis küsis, et kas ma usun seda. Ma ütlesin, et ei usu. (Ma mõtlesin, et äkki ta tundis vaid iha või ma näisin talle kättesaamatuna ja selle pärast need tunded või äkki polnudki mingeid tundeid vaid oli soov lihtsalt ühele teisele inimesele haiget teha ja see oleks olnud võimalik läbi minu… N-ö minu “kasutamise” läbi.) –> Selgus, et näiline enesekindel ei olnud see tegelik enesekindlus, see oli vaid näiline.

      Teine selline suurem ja üllatavam avastus oli H-ga. Ta tundus olevat täiega enesekindel. Tema jutust näis, et selle mehe enesekindlust ei muuda miski. Ja temaga ma käitusin ka hästi vabalt. Ja võimendasin oma sarkastilisust ega mõelnud, mida ütlen… Üks kord ma kommenteerisin, et karvase kapuutsi äärega joped on naiste joped. Valeeril oli selline jope ja ma kirjeldasin H-le oma põnevaid läbielamusi. :D Ja siis paar päeva hiljem H hakkas rääkima, et talveks on vaja uut jopet, et vanaga ei saa kohe kuidagi käia… Ja veel paar päeva hiljem nägin, et nagis seisab üks must jope ilma kapuutsita. Ja toolilt leidsin karvase äärega kapuutsi. :D Seda nähes hammustasin keelde, kuid oli juba hilja. Ma olin inimese enesekindlusele löögi andnud. Ma mõtlesin, et kuidas ma olukorda parandan, aga ma ei suutnudki seda välja mõelda.
      Aga aastaga ta kogus ennast. Enne kui ma ära tulin, siis ta juba käis oma karvase kapuutsiäärega jopega rõdul suitsetamas. Kapuuts oli peas. :D
      Seega, ka temale oli oluline, mida mina arvan. Aga ma ei teadnud seda.
      Ma arvan, et enesekindel inimene oleks võtnud oma jope välja ja demonstratiivselt näidanud, et tal on selline jope või hakanud enda seisukohti või jopet kiitma…

      Ma ei oskagi välja tuua, kui palju ma selliseid katseid olen teinud (arvan, et kümme või isegi rohkem). Aga kõik katsed on lõppenud sellega, et tegelikult on see enesekindlus vaid näiline. Et tegelikkusest seda ei esine. Ka need kõige ülbemad ja jõhkramad alfa-isased ei ole enesekindlad ja on tegelikult väga haavatavad. Nt. mu eksmees. Kui me kohtusime, siis ta oli see kamba-boss, kiilakas nahktagiga äge kutt. Ja kui me istusime kahekesi ja ta ütles, et ma olen märkamatult talle hinge pugenud ja et olen esimene inimene, kes temast tõeliselt hoolib… siis ma sulasin. Ma polnud valmis, ma ei osanud oodata, et sellisel kivist ägedal mehel võiksid olla tunded… Võib-olla olid need lihtsalt sõnad. “Pick-up-line” on sarnase tekstiga… Ma arvan, et siis, kui ta rääkis oma isast ja lapsepõlvest ning tunnetest, mis teda valdasis, et siis oli ta avatud ja aus. Enesekindlusest polnud haisugi. Igaljuhul sai taas kinnitust, et enesekindlus on vaid näiline, seda ei eksisteeri päriselt.

      Jyskis oli üks klient. Selline natuke ülekaaluline, aga hästi rõõmus roosa neiu. Tema tundus enesekidel, aga mul polnud võimalust teda rohkem tundma õppida. See on ainuke kord, kus info puudumise tõttu pean tunnistama, et enesekindlus võib päriselt eksisteerida. Seega ma siiski tüürin sinna enesekindluse poole.

      Empaatiavõime. Kohati tundub, et mul see on või vähemalt selle omaduse valmidus (autodel on lisaseadmte valmidus ehk juhtmed on juba veetud, tuleb vaid lisaseade soetada ja juhtmete külge ühendada). Kui ma suudan keskenduda 100% teisele inimesele, siis ma olen võimeline aru saama, kas ta on vihane, kurb jne… Aga see keskendumine on kohutavalt koormav ja tava olukordades ei suuda seda teha ja ma olen nii oma muredele keskendunud, et… Tavaliselt olen ma nagu tank. Sõidan üle teiste inimeste tunnetest. Vahel saan hiljem sellest aru, aga vahel ei saa üldse. –> See oli lihtsalt kommentaar. (Ei ole ridadevahelist teksti ega vist ka seost eelnevalt kirjutatud tekstiga.)

      “Oma tunnetest rääkimine”. Seda teemat sa otseselt ei maininud, aga see on natuke seotud selle empaatiavõimega. Maa kommenteeriksin seda ka. Kunagi ma ei saanud ise arugi, mis tunne mind valdab. Siis otsisin mingeid tunnete liste, et siis kui saan aru, et mingi ebameeldiv tunne mind valdab, siis võtsin oma listi ette ja püüdsin aru saada, et milline neist tunnetest. See list on poolik ja olen neid tunnete nimetusi erinevatest kohtadest kokku korjanud. Oma tunnete tuvastamise treening on mul ka poolik ja natuke soiku jäänud.

      Kui ma esimest korda nõustaja juurde läksin ja ta küsis, et kuidas sa end tunned. Ma teadsin, et ta küsib ja mõtleb ka seda tõsiselt (et see ei ole tervituse lisaklausel nagu perekonnaga vesteldes, kus tuleb öelda,”hästi”, “kõik on korras”, sest seda minult oodatakse ja muud vastused neile ei sobi).

      Ma ei osanud nõustajale midagi vastata. Ütlesin, et ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma saan/oskan öelda, vaid, kas tunne on hea või halb. Ütlesin, et tunne on väga halb ja koormav ning mulle ei meeldi see tunne.

      Nüüd pärast seda listi, kus ma tean mõda erinevat tunnet. Siis nüüd vahel kui ma saan aru, et mind valdab mingi halb tunne, siis püüan tuvastada, mis tundega tegu on. Püüan sellele tundele nime anda. Heade tunnete peale ma ei mõtle, siis ma lihtsalt naudin, aga võib-olla tuleks ka need tuvastada, siis äkki oskaksin neid ise ka esile kutsuda. (Tavaliselt on mu negatiivsed tunded olnud: armukadedus, hirm millegi ees, viha on üldtunne, selle puhul tuleks tuvastada, et mis täpselt selle viha taga on (tavaliselt on seal hirm, aga võib olla ka hoolivus)…) Mu tunnete spekter on ikka liiga kitsas. :D

      Aga tulles tagasi tunnetest rääkimise juurde. Siin blogis pole mingit probleemi. Kirjutan vabalt, keda armastan, kelle vastu tunnen kirge jne… Päriselus… :D Ma ütlesin H-le mitu korda, et ma teda armastan ja teda tahan… Just-just, aga kuidas ma seda tegin. H-ni see sõnum sellisel kujul ei jõudnud. Nimelt ma tegin seda läbi nalja. Nt. olin magamisriietes, läksin oma toa uksele, võtsin sensuaalse poosi ja ütlesin sensuaalse hääleha: “H, tule täna minu voodisse magama”. H kohkus (esimesel korral), näeris/edvistav naer, ütles: “Sa teed ju nalja?!” Ma ütlesin selle peale midagi ebamäärast, naersin ja nii see jäi sinna paika. Siis ütlesin ma talle mitmel korral (irooniaga) (kõlas nagu iroonia, aga tegilkul mõtlesin tõsiselt. Nt. “Kallis ma nii igatsesin sind.” “Nii kahju, et sa täna koju ei tule.” “Aaa, sa ei tule täna, ma siis ei oota sind enam ja lähen magama.” Väga tihti peidan ma oma tegelikuld tunded selle iroonia taha. Kusjuures, vahel olen ma niisama irooniline, seega mu tegelikke tundeid ei suudagi keegi tuvastada. :D

      Ma olen mõelnud, et kui ma kunagi alustan uut suhet, siis räägin oma tunnetest. Ütlen otse, et olen närvis ja et olen armukade jne… Aga tegelikult ei ole see nii lihtne kui paberil paistab. R-lt suudluse küsimine võttsi minult oma 100km. St sõitsime autoga ja mul kulus selle soovi välja paiskamiseks 100km. :D
      Oma tunnetest rääkisin ma R-le… See oli nii ammune asi (R ise ei mäletagi seda). Aga ma püüan selle kohmetu sõnastuse siin kajastada… “Ma arvan, et mul on… mmmm… noh… mingid nagu… mingit sorti tunded sinu vastu.” Ta küsib: “Mis tunded.” Ma vatsan: “Noh, nagu… migdagi.. nagu armastuse tunde moodi… Nagu…mmm.. nagu… Ma nagu armastaks sind… või nii…” :D Kas see kõlas sama selgelt nagu “Ma armastan sind!” :D Vist mitte.

      Mul pole olnud eriti võimalust oma tunnetest rääkimise oskust päris elus treenida. H-ga hakkas nagu looma. Aga ta aitas väga palju ise kaasa. Kui ma kartsin, midagi ja olin närviline, siis ta küsis, kas ma kardan… Ja edasi oli mul juba kergem, esmalt ma sain ise aru, et ma jah kardan, siis oli juba lihtne vastata “jah, ma kardan”. Siis mul tekkiski tunne, et ma olen võimeline oma tunnetest vabalt rääkima ja kujutasin ette ideaalset suhet, kus räägitakse otse, et “ma olen armukade”.. ja kõike seda ilma tülitsemata. :D (Aga see pole vist võimalik. Mingid tülid ikka tekivad ja on.)

      Kokkuvõttes. Inimene võib ju empaatiline olla ja tajuda teiste inimeste tundeid, aga tunnetest rääkimine on raske. Seda tuleb ikka võga palju treenida ja harjutada.

      Kuna ma panin sinu (olemuse, omaduste) kirjeldamisega natuke puusse, siis küsin, et mida sa (Rick T) endas hindad? Kui sa peaksid ennast kirjeldama, siis mis sõnu sa selleks kasutaksid?

  5. Rick T kirjutab:

    Mitte et nüüd mul poleks praegu tööd teha, aga mulle tundub praegu huvitavam vastata sellele postitusele
    “Saad teha testi enda jaoks”, mõtlesin, et sa Minny oled selline krapsakas iseseisev neiu, kel piisab sellest, mis ta ise endast arvab. Kui sa vastuses lisasid selle “kui sulle meeldib, siis meeldib mulle ka” kihi, siis mu meelest sa nagu avasid ennast pisut, mis nagu ütleb, et sa küll oled krapsakas iseseisev neiu, kuid pole seda KOGU AEG. Mis on sinust muidugi üsna vapper ja ilmselt aus.

    Minu arvates samuti ei saa mehed olla kogu aeg enesekindlad, nagu ka sinu kirjeldatud empiirilised uurimused tõestasid :) . Ma arvan, et mehed, kes saavad aru sellest, et enesekindlus on hea, see n-ö töötab ja et nemad suudavad seda evida, saavad aru ka sellest, et nad peavad pingutama, et seda omadust “üleval hoida”, sellele “lainele jõuda” ja seal “surfata”. Näiteks üks hea asi, mis hoiab seda üleval, on arusaam “tegutsemine on hea” ja selle praktiseerimine. Tõepoolest, kui hakkad oma mõtteid, plaane ellu viima, tekib hasart ja mõnus pinge ja pärast on hea tunne, vaat mis ära tehtud sai, olen ikka säga küll:) ja pow! hääl muutub noodi võrra madalamaks :) Näiteks mina viimasel ajal püüan sellist harjumust enda juures (paremaks) arendada.

    Sellest, kuidas enesekindlus ja kahtlus käsikäes töötavad, lugesin ühte head artiklit. Nimelt üks näitleja räägib, et laval peab olema näitleja enesekindel, uskuma, mida ta teeb, muidu ei saaks ta oma näitleja tööd teha, oma rolli hästi esitada. Samas annab ta endale aru, et enesekindlus on seotud egoga ja ego pole täiuslik “süsteem”. Nii püüab see näitleja oma tavaelus olla heas kontaktis oma tunnete ja kahtlustega, nii-öelda kuulab need ära ja vahest need kõhklused osutuvad reaalsusega hästi kooskõlas olevateks, sest, minu lisandus, ümbritsev maailm on liiga mitmekesine ja muutlik selleks, et sa jõuaksid oma ego pidevalt „upgreidida“ reaalsusega suht-koht „täiuslikult“ hakkamasaavaks. Siin on kahtlused head abimehed, sest nemad tegelevadki alternatiivsete võimalustega. Ja kui sa oled kontaktis kahtlustega, siis see kontaktisolek omakorda annabki sulle võimaluse „olla endas kindel“, sest sa tead, mis toimub. Muidugi tuleb osata säilitada tasakaal, sest kui kahtlusi on liiga palju, siis võiks tunduda „parim“ idee toas püsida.

    See, mis sa rääkisid oma tunnetest rääkimise kohta, siis, ma arvan, et siin on see koht, mida sul tasuks kindlasti arendada, sest see on väga mõnus, kui sa suudad reaalses elus sel tasandil niimoodi vabalt ja spontaanselt suhelda. Okei, ma ei tea seda nüüd ise ka PÄRIS TÄPSELT, aga SARNASEID kogemusi mul ikka on :) . Võib-olla tasuks sul proovida mingeid harjutusi, mis parandavad kontakti oma tunnetega. Ma ise olen proovinud TRE`d (trauma relies ecxersises), mis põhineb eeldusel, et inimesed on pakkinud valusad, ebameeldivad tunded pinges lihastesse ja sellises olukorras on neil raske oma tunnetega kontaktis olla. Kui need lihastesse pakitud pinged vabastatakse vastavate harjutustega, siis hakkab „tunnetest arusaamise süsteem“ paremini tööle, sest ta pole enam ülekoormatud „külmutatud, silma alt ära pandud“ tunnete „ballastiga“.

    Ja viimaks, sa pärid, et mida ma enda juures hindan. Ma ei hinda enda juures seda, et mind on karjast maha jäetud. Pettumus sellepärast on mul üsna suur. Ja nii ma olen kui kaameleon, kes püüab välja näha selline, et teised inimesed ei näeks seda, et mind on karjast maha jäetud, sest see on päris valus. Ja jõle imelik oleks küsida teiste inimeste käest, et kuhu nemad liiguvad ja äkki ma saaks nendega liituda või nemad minuga. Tundub, et neil on kõik olemas ja pealegi kunagi ma olin ikka super hea (vähemalt oma kujutluses endast), mil mul polnud vaja tulla ise „palli küsima“, kui kõik ainult mõtlesidki sellele, kuidas mulle saaks palli sööta – (metafoor tipuründaja elust jalgpallis). Nii et mina oma elu ebahuvitavuse üle küll kurta ei saa ;) (jah, see on emotikon: üks silm nutab, teine naerab)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Vaatasin ühte videot selle TRE kohta. Minu esimene reaktsioon oli “EI”, see on nii imelik. Samas, pärast video vaatamist lugesin su kommentaari uuesti üle ja nüüd hakkan asjast aru saama (mul on pikad juhtmed). :D

      Mina olen kohutvalt pinges. Selle magistritöö pärast. Ma ei saanud ise ka aru, et miks. Et mida ma kardan või… Ainus, millest ma aru sain, oli see, et iga väike krõps ajas mu turja püsti ja harja punaseks. Üle-eile õhtul läksin ma nii närvi, et ma kartsin, et löön oma kassi maha. (Mõistus ei jätnud mind ja ma teadsin, et ma ei taha seda teha ja seega hoidsin oma kassist eemale.) Ma sain aru, et asi on väga hull, aga ma ei osanud kuidagi oma pinget maandada. Jooksmine ka nagu ei aidanud nii nagu ma olin arvanud.

      Siis käisin ühe inimesega mere ääres jalutamas. Seal peaks õhku olema. Tavaliselt on olnud ka. Aga minul oli ikka selline lämbumise tunne. Ma püüdsin sügavalt hingata, aga ei saanud hakkama.

      Tahtsin jõuda selleni, et emotsionaalne pinge oli (seda ma teadsin) ja tundus, et ka füüsiline pinge. Hingasin pinnapealselt, sest lihased olid nii pinges, et ei lasknud kopsul paisuda. :D

      Öösiti ei saanud magada selle pinge tõttu… Ma sain aru, et asi on hull, aga mul polnud ühtki mõtet, kuidas olukorda parandada.

      Millestki oli nagu abi. Ma ei tea, kas eile (pikk jalutuskäik, meri, ühe inimese peale karjumine (mille pärast on mul piinlik))või täna. Täna ma magasin kaua ja mõtlesin, et ei tulegi voodist välja ja löön kõigele käega. :D

      Ma ei ole võtnud ühtegi rohtu. Ma ei ole täna eriti midagi teinud. Aga täna on nagu hoopis teine olukord. Mul on kõigest suva. Homme on eelkaitsmine, aga ma ei pabista. Ma ei pinguta isegi oma töö läbi lugemisega ja homseks valmistumisega.

      Ma ei mõtle, et mis on mu töös halvasti ja mida ma peaksin tegema. Ma mõtlen, et ma olen ühe variandi oma tööst valmis teinud ja õppejõule saatnud ning nüüd on tema asi tagasisidet anda. Mina olen rumal tudeng, kes on kirjutanud töö oma parima äranägemise järgi. Mina ei pea oma tööd kritiseerima. :D Ühesõnaga, ma lõpetasin protsessi kontrollimise ja tuginen nüüd täiesti teistele.

      Ma ei tea, kuidas ma seda tegin (saavutasin). Vahel ma suudan lasta asjadel lihtsalt minna (ilma kontrollimata, juhtimata).

      Ma ei tea, kas ma seda TRE asja proovin. Veel olen skeptiline selle suhtes… See TRE asi vist oleks ka aidanud hingamise puhul. Kopsulihsate lõdvestamise puhul.

      “Karjast maha jäämine”. Selles lõigus ma nägin ennast, st meie sarnasust. Ma muidugi ei tea, mida sa selle all mõtlesid. Aga minu “kasjast maha jäämine” sisaldab endas seda, et enamus kallsiõdedest on saanud ühe või mitu last, neil on mees ja neil on kodu, neil on olnud ametlik palk ja neil on pensionit oodata kusagilt…. Ja vähemalt piltide peal näivad olevat õnnelikud selles olukorras, kus nad on.

      Minul pole lapsi, meest, töötanud ma ka eriti ei ole, pilte ei tee (sest ma arvan, et ma ei näe nende peal õnnelik välja). Koduks on mul üürikas, mille eest (ma tunnen, et) pean võtlema.

      Täna just mõtlesin, et 35-aastaselt lapsevanemaks saada on vist natuke hilja. Aga varem ma ei näe nagu üldse võimalust last saada. (Pole aega ega raha, rääkimata mehest.) Korraks tekkis paanika.

      Aga siis ma mõtlesin, et ma ei peagi standardelu elama. Ma võin ju lapsed lapsendada ja kui ma lapsendan nt 3-aastase lapse, siis ma saan eneseteostuseks 3 aastat juurde, selle ajaga juba liigutaks väikseid künkaid. :D

      Ja kui lisada selle, et elu ise pakub vahel ootamatuid olukorra muutuseid, nt Tallinna kolimine ja TTÜ-s õppimine. (Kusjuures, mulle pole senimaani kohale jõudnud, et olen peaaegu kaks aastat Tallinnas elanud ja nüüd elan Kesklinnas ning kohad, mis kunagi tundusid mulle võõrad on nüüd nii koduseks muutunud. R tuli külla ja imestas, et ma liigun siin nagu vana kala. Ma imestasin, et ta ei teagi, kus asub Kaubamaja, Viru keskus, Solaris jne… Minu jaoks tundus see juba nii elementaarne.)
      Kunagi tundus Tallinn nii suur ja keeruline linn ja ma mõtlesin, et ma ei saa seda kunagi endale selgeks. Nüüd juba mõtlen, et olen võimeline NY-d vallutama küll. :D

      Ehk siis… Kes see ütles: “Olukord on lootusetu, kuid mitte võimatu.” Halb sõnastus ja kehv mälu, aga mõte selles, et olukord (pean ennast silmas) on lootusetu. Hetkel ma ei näe võimalust sellest väljatulekuks (mul pole ideid, kust ma endale normaalse mehe leian). Aga vahel on head lahendused nurga taga. Võimalused tekivad väga ootamatult ja imesid ka vahel juhtub. Seega ma ei saa maha matta ka võimalust, et leian endale mehe ja saan temaga lapsed ja teeme perekonda nii nagu standard ette näeb. :D

  6. Rick T kirjutab:

    see on huvitav, Minny kui sa ütled,et tunned, et oled ka karjast maha jäänud. mulle tundub, et viimastel päevadel olen natuke paremini aru saama hakanud, mis on minus sellise tunde tekitanud. Ja ka nägema, et sellisest hoiakust välja tulla võiks olla täitsa võimalik. natuke kahju on ka, sest oleksin arvanud, et see minu tunne on superainulaadne… Nüüd siis Minnyl ka :) *

    selline sisemine tundeseisund on muidugi hea platvorm ka sellele, et sul on raske tajuda end realistlikult ümbritseva maailma suhtes. Minu puhul on see olnud osaliselt nii, et ma olen arvanud, et olen raskelt tuus “jalgpallur”, nagu kasutasin metafoori eelmises kommentaaris. Realistlikum oleks asi ilmslet siis, kui ma leiaksin endale esmalt meeskonna ja lööksin reaalselt ka mõned väravad. Seda olen muidugi teinud, kuid need teod pole ulatanud mõjutama seda sügaval asunud osa minust

    (kui sul Minny peaks tekkima lähem huvi selle TRE vastu, võin soovitada oma tuttavat head instruktorit – nii need TRE-õpetajad end nimetavad, tal on oma kodulehekülg)

    * see tuletas mulle meelde Pinki laulu “Raise your glass”, mis jutustab erinevat sorti ebaõnne ja (ilmselt teenimatuid) raskusi kogenud inimestest, kellele julgustuseks ptleb Pink “me saame alati endale ise peo korraldada” :)
    https://www.youtube.com/watch?v=XjVNlG5cZyQ

    huvitav, kas keegi, kui ma osutaksin seda heldust ja laseksin end näha ilma kameeleoni maskita ja üritaks natuke ka teiste kohta tähele panna, tahaks minuga pidu korraldada :) ma lihtsalt kasutan siin kommentaariumis praegu võimalust valjult mõelda.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      See kommentaar on juba natuke keeruline. Mulle tundub, et see sisaldab väga palju ridadevahelist teksti, kuid ma ei suuda välja lugeda, mida sa oled tahtnud sinna ridadevahele kirjutada. (Või oled kirjutanud rohkem enda jaoks ja mina ei peagi aru saama.)

      Ainulaadne oled sa nagunii, aga mitte selle tunde poolest, vaid kogu kompott (su tunded, kogemused, minevik, suhtumine, välimus jne..) teeb su ainulaadseks. Praegu tunub see “pläma”, mulle endale. Ma ei tunne end erilisena ega ainulaadsena. Aga kui asjasse süveneda, siis ma arvan, et see väide peab paika (kõigi puhul, k.a mina).

      Täna käisin jooksmas ja siis mõtlesin oma ema peale. Kuigi ta ajab mind vahel närvi ja vahel tundub, et ta pole minuga rahul (et ma pole piisavalt ilus, armas, tark, seltsiv tütar), vahel sekkub ta liialt minu ellu. Aga ma siiski ei vahetaks oma ema negatiivseid omadusi millegi muu vastu. Kõik see kokku teebki temast minu ema, mitte kellegi teise ema ega võõra inimese. Ma olen püüdnud õppida tema vigu ja leppida tema vigadega. Ehk siis, kui ma tean, et on võimalus, et ta hakkab mu elu korraldama, siis jätan ma talle need asjad ütlemata, mis temas selle omaduse esile kutsuvad. Või ütlen sedaviisi, et need asjad ei avalduks. Või annan talle ülesandeks sellise teema, mille puhul mulle sobib, et ta seda korraldab. :D

      Multikas “Autod”, seal oli tegelane Matu (minu lemmik tegelane). Matu ütles, et ta ei taha, et tema mõlke silutakse, sest need on ta saanud koos oma parima sõbraga, need on mälestused, need on sõjaarmid… Kunksmoor ütles, et tema ei taha näha välja noor ja ilus, sest siis jääks ta ilma oma kogemustest ja tarkusest, kuid ilma viimasteta poleks ta enam see, kes ta on või tahaks olla (ta ei saaks enam inimesi aidata). Sellega ma tahan öelda, et inimene ei pea leppima rolliga, mida ühiskond talle peale sunnib (“olla ilus, noor, edukas jne..”).

      Seda Pinki lugu ma kuulan kui ma jooksen (mul on üle 300 loo, seega iga kord ei kuula ma seda lugu, aga kui lugude ring täis saab, siis kuulan. Mulle meeldib see lugu. Eriti on kõrvu jäänud see koht “ma olen liiga lahe, et koolis käia…”. :D

      Aga Pink’i ja Kristel Aslaiust loodud kuvandid on just sellised, mis käivad n-ö ühiskonna ootustele vastas suunas. Sellised tugevad karakterid, kes julgevad ise-endaks jääda. (Minu iidolid… aga neid iidoleid on mul palju…).

      Kuna mulle on antud elu, siis püüan ma seda võimalikult asjalikult kasutada, kulutada. Öeldakse, et inimene õpib terve elu. Nii see on. Mina treenin end selliseks julgeks ja ise-endaks. Nimelt ma tahaksin jõuda (vähemalt oma elutee lõpuks) punkti, kus ma julgen öelda ja mõelda oma arvamusi/mõtteid, julgen olla mina ise, isegi siis, kui kogu ühiskond on minu vastu või minu suhtes negatiivselt häälestatud.

      Minu blogist võib jääda mulje, et ma olen selle saavutanud. Aga tegelikult ei ole. Igapäevaselt on väga palju pisiasju, mille puhul ma hoian end tagasi, sest kardan teiste arvamust või reaktsiooni. Ma ise tuvastan need olukorrad ja need ajavad mind närvi. Mind ajab närvi, et olen kellestki mõjutatud. :D Aga kuna mul on veel elupäevi, siis on mul ka veel aega, et end treenida. :D

      Selle TRE instruktori koduleheküljega tutvuks küll. Siinkohal, mida ma ridadevahelt lugesin, märkasin… Esiteks, sa oled esitanud teise e-maili, kas see on õigem ja sinu tegelikkusele lähemal? Teiseks, sa pole kohe seda kodulehekülge avaldanud, seega ei saa ma sind süüdistada või sulle külge pookida, et tahad siin reklaami teha (mitte, et mul selle vastu midagi oleks, aga kui aus olla, siis selline asi teeks mind ettevaatlikumaks). Kui sa ei taha või ei pea õigeks avalikult seda kodulehte anda, siis kirjuta, et ma kirjutaks sulle, sellele e-mailile, mille oled avaldanud kommentaari kirjutades (ma näen seda). Siis ma kirjutan sulle (astun sulle n-ö sammu lähemale) ja siis saad mulle selle info edasi anda.

      See peo korraldamise tekst… Ma loodan, et ma ei solva sind oma otsekohesusega… Esimese asjana lugesin ma sellest välja, et sa tahad minuga kohtuda. (Olen vist väga enesekeskne inimene.) :D Aga jätan selle teema sinnapaika ja keskendun nendele sõnadele, mis sa sinna kirja oled pannud.

      Ma arvan, et kui sa oleksid selle enesekindla maski taga (viitan sellele, et pead end kenaks ja sellele, et sina otsustad, kellele sa end näitad ja kellele mitte ning kõigile ei näitagi, ainult sinu poolt väljavalitutele (suletud ring, VIP-d)), siis tahaksid paljud sinuga pidu korraldada. Kui sa võtad kameeleoni maski ära, siis… Siis minul on raske öelda/arvata, sest ma ei tea, mis selle maski alt välja tuleb. Aga ilma maskita oled sa haavatav, kas sa siis ise tahad teistega pidu korraldada?! Sa kirjutad, et mõtlesid siin kommentaariumis valjult… Ma natuke aitasin sulle mõtlemisega kaasa (ma mõtlen vastu valjult). :D

      Venna sõber ütles kunagi “Mõtleme koos”. Mulle nii meeldib see väljend. Minu meelst on mõtlemine raske tegevus ja mina vajan vahel ja tihti abi mõtlemisel. Aga sellega on ka keeruline, sest möelda tuleb nii nagu mina. Kui keegi mõtleb teisiti, siis peavad tal olema väga tugevad argumendid oma mõtte kinnitamiseks või siis peaks ta tugevalt rõhutama, et tegemist on vaid tema arvamusega, mis pole lõplik ja see on veel toores uitmõte… :D

  7. Rick T kirjutab:

    vahetasin jah meiliaadressi lau_._@mail.ee uue vastu selleks, et kui peaks tekkima plaan Minnyga väljaspool blogi suhleda, siis mul on see võimalik, kuna selle mail.ee aadressi logineid peaksin ma põhjalikumalt otsima hakkama, mida ma ei viitsi teha.
    See veebikülg on http://www.looelu.eu/
    Muud osa ma ei hakkak praegu kommenteerima, kuna ei pea õigeks end forsseerida, las see silmaringi avardumine, mis ma loodan enda juures praegu aset leidvat, toimuda oma tempos

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>