Naeratus rohelisele põõsale

Olen jube väsinud. Ei tea, kas see energiajook mõjub nii hullusti, et kaks päeva on n-ö jääknähud. :D

Igatahes. Liigun nagu aegluubis ja mõtlen ühte mõtet tundaega. :D Täna lugesin Delfi uudiseid. Ma polnud ammu jõudnud end “maailma” asjadega kurssi viia. Seega oli mul seal palju uut. Aga poleks vist pidanud, sest tuju läks kohe ära. Ega ju häid uudiseid pole või kui on, siis need ei tekita niimoodi huvi nagu halvad uudised.

Kui ma neid “kollase maiguga” uudiseid loen, siis tunnen end pahasti. Ma peaksin hoopis õppima. Magistritöö kohta infot koguma. Tallinna asja selgeks tegema. Nt. täna sain teada, et Tallinn on emiteerinud võlakirju. Nüüd tuleks selgeks teha, kuidas Eesti võlakirju emiteerida saab ja kui keeruline või raske see Eestis on (võrreldes USA-ga). Kui paljud kohalikud omavalitsused (KOV) seda võimalust kasutavad ja kuidas saab KOV-ide võlakirju osta…

Ma olen sellest magistritööst juba nii tüdinenud, aga natuke on veel vaja pingutada… Ma tahan asja valmis saada ja esitada. Kõige rohkem taha kooli lõpetada. :D

Igatahes. Peale selle, et need kahtlased uudised olid negatiivsed, tunnen ma ka süütunnet. Jah, nüüd tunnen süütunnet, et ma oma aega sedaviisi raiskan.

Magasin pärast jooksmas käimist 1-2 tundi. Mul on nii väike korter ja õhk ei liigu ka siin hästi. Seega pärast pesemas käimist tuleb aken lahti teha, et see niiskus toast välja läheks. (Köögi aken läheb märjaks). Tegin akna lahti ja viskasin “korraks” pikali, aga külm hakkas. Siis ajasin end püsti. Läksin akent kinni panema. Jalad olid nii nõrgad. Selline tunne, nagu oleksin maratoni jooksnud (tegelt pole ma kunagi maratoni jooksnud, seega ei tea, ma mis tunne see on). Jube uimane ja jõuetu tunne oli.

Rohkem ma magada ei söendanud, sest kartsin, et raiskan liialt oma aega. Aga näed. Kollaste uudiste lugemiseks mul aega on. :D (Olen enda peale väga kuri. Ma ei saanud selle aja kulutamise eest isegi mitte naudingut.)

***

Aga jooksmine…

Täna sadas vihma. Natuke paha oli joosta ja natuke külm oli ka. Pidin teisel pool teed jooksma, seega on nüüd rohkem valgusfoore ja ootamist on palju. Ma olin täna aeglane ka, sest ma ei jõudnud joosta… Ja need muud vabandused. Aga minu aeg oli 1 h ja 17 min (eelmised korrad olid 1 h ja 9 min ning 1 h ja 10 min)… Aga aeg pole tähtis, vaid enese liigutamine on oluline. Sisemine ahi tuleb vahel ikka kuumaks kütta, et jääkained ära põletada. :D

Minu lehvitav jalgrattur. Kindlasti lehvitab ja kindlasti lehvitab mulle. Täna tuli ta ka mulle vastu. Tal oli seljas heleroheline (neoon-roheline) vihmajope ja mustad kindad. Ma see kord pingsalt vaatasin ümbrust. Täna oli väga vähe inimesi, seega oli hea harjutada end n-ö ümbruskonna vastu huvi tundmisega. (Peale selle, et kõik prügikastid ja toolid tunduvad mulle inimesed… Nüüd ma tean, kus toolid asuvad, seega ma tean, et see pole inimene, aga jääb kahtlus, et äkki keegi istub seal toolil.)

Nägin ühte kogu. Tuvastasin, et see pole ei tool ega prügikast. Läksin hästi tee äärde, aga see kogu hoidis end ikka minu pool teed.  Vaatasin juba, et äkki põikan üldse teelt välja, et kas tee ääres ruumi on, et mitte sellele kogule ette jääda.

Aga kogu läks natuke tee keskele poole. Võisin enda rajal jooksu jätkata. Kogu tuli lähemale. Nägin, et tegu on jalgratturiga. Müts oli peas. Kiivrit ei olnud (eelmisel lehvitajal oli). Ma pole kindel, kas tegemist on sama lehvitajaga (palun mitte segi ajada liputajaga, sest seda ta polnud, kui oleks olnud, siis saaksin kindlalt väita, kas tegu on mehe või naisega).

Fikseerisin oma silmad temal ja vaatasin pingsalt teda. Ja kui ta oli lähemal, siis ta lehvitas. Neoon-rohelise jope taustal jääb mustas kindas käsi hästi silma. Ta ei hakanud midagi võtma ka, sest selles kõrguses polnud midagi võtta. See oli kindlalt lehvitus ja mulle.

Ma jõudsin naeratada. Aga ma ei tea, kas tema jõudis seda märgata. Ja mina olin oma pilgu sihtinud sellele lehvitavale käele, et olla kindel, kas näen õigesti. Seega selle isiku nägu ma ei näinud. Kui ta on teiste riietega, siis ma teda ära ei tunne. Isegi ratast ei vaadanud. Seega ei tuvasta ma teda ka ratta järgi. Tundemärgid on vaid see neoon-roheline jope ja mustad kindad. :D

Tuvastasin lehvituse ja selle, et see oli mulle. Nüüd põhjus. Selgus, et see pole flirtimine. Ühest kommentaarist selgus. Seega ma selle välistan. Välistan ka selle, et ta soovis minuga suhtlema hakata.

Jään selle juurde, et see oli lihtsalt tervitus tuttavale. Me oleme tuttavad, sest kohtume regulaarselt. :D Kusjuures tihemini kui ma oma perekonnaga või tuttavatega. :D Aga oma perekonnast ja tuttavatest tean ma natuke rohkem kui temast (minu neoon-roheline lehvitav rattur). :D

Jooksin oma sihtkohta ja keerasin otsa ümber. Siis hakkas vasak puus valu tegema. Juba teine jooks. Eelmisel korral, vist hakkas ka samas kohas see valu tegema ja kui jõudsin mäest alla jooksmisele, siis oli valu nii suur, et tõmbas jala alt ära. Nii valus oli, et ei saanud selle peale toetada. Ja siis ma jooksin longates. Haigele jalale toetudes vajusin alla poole, sest põlv andis järele (läks pehmeks)… Ja panin parema jala maha, sest see oli vähe kindlam jalg (ei teinud valu).

Ma arvan, et selle puusaga on midagi valesti. Äkki liiga ühekülgne trenn? Või tuleks natuke puhata jooksmisest? Või tuleks mõnda-aega midagi muud teha?… Ei tea. Äkki on ajutine asi ja kolmas kord ei tule. Sest viis kilomeetrit ühel ajal hüpata oleks liig ja vist võimatu. Ma peaksin koju siis roomama. :D Põrgu valu lööb puusa alles kodu juures. Siin rahvarohkes kohas ühel jalal hüpates joosta oleks kino. Teistel oleks kino ja mina saaksin kuulsaks (vigane (tervise-)sportlane). :D Aga ikkagi kuulsus. :D

Aga… Keerasin siis otsa ringi ja hakkasin tagasi jooksma. Valutasin jalga ja püüdsin head nägu teha. Ja siis näen midagi helerohelist. Natuke muru peal, aga mõtlesin, et äkki minu neoon-rattur ootab mind ja tahab minuga rääkida. Maalin oma näole meeldiva naeratuse…

Ja siis selgus, et tegu oli põõsaga. Seega… Ma lehvitama ei hakka, sest põõsastele lehvitav tüdruk eemaldatakse kiiresti ühiskonnast. Jään selle põõsastele naeratamise juurde. :D Kui keegi küsib, miks põõsastele naeratan, siis võin ju öelda, et kuulan head muusikat ja head mälestused tulid meelde ja siis see tõttu tuli naeratus mu suule. :D Fake lehvitamisest vist nii sujuvalt välja ei tule. :D

Aga tegelikult on tore, et tuttavatele nägudele lehvitatakse. Nii vara hommikul ja tihti kohtumine on nagu tutvus. Kuuga või kahe kuuga (ma olen seal kaks kuud jooksmas käinud, aga ma pole varem tähelepanu pööranud teistele) oleme saanud ikka väga lähedasteks. :D Kui ma oma käe välja sirutaks, siis saaksin ta rattalt maha tõmmata või lükata. :D (Ma ei tee seda.)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Naeratus rohelisele põõsale

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Ja siis selgus, et tegu oli põõsaga.
    ***
    Ah, see pani naeratama! Meie pere on silmahaigete suguvõsa. Nii minagi muidugi ja need põõsaste-inimeste-kändude jutud on nii tuttavad.Ema rääkis sageli, et vaatas noorena naabrite aeda, et kust nad küll nii palju hanesid said? Noh, pesu laperdas….:-))

  2. siam kirjutab:

    mina kommisin, et rattur ilmselt lehvitas koomale võtuks :) samas ma ei tea ju 100%, et ma lihtsalt pakkusin tõenäolist varianti, aga samas ma ei taha, et kriipsutad flirdivariandi maha :) lehvita ikka ja julgelt!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ei. Ma küll ei lehvita. Äkki kogemata lehvitan põõsale. Ma jään selle naeratamise juurde. Üks kord võin ka seda tagasi (järele) vaatamise asja teha… :D

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>