Täna nägin kohutavat und. Nägin, et vanaema juures käis ringi üks mees, kes peksis kõiki. Ta oli nagu naaber ja tahtis vanaemat maha lüüa, aga vanaema oli küla peal. Ma sain majast välja põgeneda, aga vanaisa jäi vist sisse. Ma otsisin paaniliselt autovõtit, et minema sõita.
Ma ei tea, miks ma telefoni ei otsinud, et abi kutsuda.
Ma ärkasin öösel ülesse ja olin hirmul. See on uskumatu, et üks tunne võib tekkida n-ö tühja koha pealt. Selle jaoks need filmid vist ongi. Kino müüb emotsioone, tundeid. Seal ka elad peategelastele nii kaasa, et hakkad nende tundeid juba ise tundma.
Tavaliselt müüakse viha tunnet ja hirmu tunnet ning romantilisi tundeid. Aga maksta nende eest… Romantilist tunnet pigem tunneks oma päris elus. Ekraanilt vaadates tekitab see kadedust ja mina tunnen end nii vana ja koleda ja saamatuna ja ebaõnnestununa, et ma pole endale meest leidnud… Filmid pole vist minu jaoks.
Aga see unenägu oli õudne.
Kui ma ärkasin ja sain aru, et olen oma ohutul madratsil ja kõik on korras, siis tundsin tohutut kergendust. Pärast halba und, püüan ma panna oma pea teisele poole, sest samasse kohta tagasi pannes, kardan, et see uni jätkub. 
Minu kiiks.
Aga see hirmu-tunne oli päris. See ei erinenud kuidagi sellest tundest, mis tekib päris elus ja päris olukordades.
Selline märul vanaema juures ei olnud esimest korda. Olen unes seda näinud vähemalt üks kord veel. Siis olid seal püssidega mehed ja ma leidsin ühe auto võtmed (seal oli autosid rohkem) ja siis hakkasin põgenema. Kihutasin käänulisel teel… Ja siis sai vist kütus otsa, siis hakkasin roomama ja põgenema metsas puude vahel… Püüdsin hästi ebaloogilises suunas liikuda, et mind ei osataks otsida.
Mõtlen, et miks ma selliseid unenägusid näen. Ma väga loodan, et nendel pole päris eluga mingit pistmist. Lihtsalt päeval ma terroriseerin ja piitsutan oma aju ning öösel siis aju annab mulle vastulöögi, näidates mulle sellist märulit, kus on minu jaoks lähedased inimesed peaosas.