Summary sai tõlgitud

Ma tunnen ennast natuke kohutava inimesena. M käis eile külas ja tõlkis mu summary ära. Kella 18:30-20:00 umbes. Ma pakkusin talle vaid küpisist. (Ärge palun öelda, et “küpsis” tähendab meeste keeles “seksi” või et see lause on seksuaalne sisuga. – Kui nii ütlete/väidate, siis ma ei julge enam üldse oma suud lahti teha, sest mine sa tea, mida mehed arvama võivad hakata.)

Rimi šokolaadi küpsised olid. Teed pakkusin ka, aga seda ta ei tahtnud. Küpsist pärast sõi, sest ma nii kiitsin neid. Ja ütlesin, et hea ongi, et ta ei taha, siis jääb mulle rohkem.

Mina olen ikka arvanud, et mehed armastavad silmadega. Mõtlesin, et teen end ilusaks ja panen kobedamad riided selga, et siis M tõlgib mu töö ära. Muidu hakkab äkki kahtlema.

Kasutasin siis silma-lainerit ka, lisaks veel jumestuskreem ja ripsmetušš. Puudu oli veel lauvärv, aga seda ma ei hakanud peale panema. Selga panin ühe oma lemmik pluusi, suure kaelusega ja hästi kehaligi, tressikas peale (aga lukk eest lahti) ning jalas olid mu kõige kobedamad teksased (nagu siis, kui temaga esimest korda kohtusin).

M helistas, et on kohal. Läksin alla… Ma olin vist liiga üle pingutanud. Ta vaatas mind… ma ei oska seda sõnadesse panna. Ta ei tundud mind ära. Ta pilk oli nagu kivistunud, nagu teibitud mu külge. Ta ei öelnud mitte ühtegi sõna. Ma hakkasin juba katlema, et tegu on vale inimesega. Vaatasin põhjalikumalt. Ei, see on ikka M.

Siis kutsusin ta sisse. Ma ei kujuta ette, kui kaua me seal trepil seisime ja üks-ühte vaatasime. Ma olen kole aeglase loomuga ja need viisakusväljendid ei tule mul nii lihtsalt. Seega läks juba aega, et ma suudaksin välja öelda: “Palun tule edasi.” :D

Praktilise inimesena, asusin ma kohe asja kallale. “Tere, siin on mu kass, see on mu korter, siin saab istuda. Siin on väljaprindituna see summary, vaata üle. Kuidas me tõlgime, kas sa oled harjunud rohkem arvutiga töötama, kas ma kirjutan ja sa ütled või kirjutad ise…?” Ta ei saanud nagu midagi öelda.

Sellist asja nagu small talk, seda ei olnud. :D Ma ei tahtnud tema aega raisata ja seetõttu püüdsin omalt poolt teha kõik, et asi saaks kiiresti tehtud.

Nüüd mõtlen, et ma olen väga-väga ebaviisaks inimene. Ma nagu kasutasin teda ära. “Nagu”, sest tegelikult ma suhtleks temaga niisama ka, aga tema ütles, et me oleme erinevad ja jäi mulje, et tema minuga kontakti ei otsi.

Ma küsisin, et kas ta läheb laupäeval Tartusse vanemate juurde ja kus ta vanemad täpsemalt asuvad… Aga ta ei tahtnud rääkida. Tööst ta ka nagu ei tahtnud rääkida.

Siis ma mõtlesin, et ei sega teda. Otsisin välja oma paberid ja hakkasin neid lugema. Ta vahepeal sirutas jalga, siis vestlesime ja edasi oli vaikus. Mul pole TV-d ja muusikat ka polnud. Ei hakanud talle pakkuma võimalust arvutist muusikat kuulata, sest mulle tundus juba, et olen liiga “ema”, et pakun küpsist, et lausa käin peale, et ta küpsist võtaks ja siis ütlesin, et tooli kõrgust võib muuta… Totaalne, ematsemine… hoolitsemine, ülehoolitsemine. Mind ajab selline asi närvi, kui mulle tehakse. Aga ma olin natuke pabimas ja seetõttu ei suutnud ma olla loomulik. (Loomulik mina on ebaviisakas ja enesekeskne…) :D

Tal helises telefon. Läks Rock Cafesse, mingi bändide esinemine oli. Tundus, et sõbrad olid juba kohal ja ootasid teda, aga tema ikkagi tuli mind aitama. Ma isegi ei mäletanud, kas ma teda tänasin, saatsin talle SMS ka, et tänan teda.

Tervitus kalli ja nägemise kalli oli ka. Ta pani oma käed nii õrnalt mulle ümber. Ei tea, kas ta kartis mind katki teha või oli tal ebamugav. (H kartis mind katki teha. H ütles, et ma olevat nii pisike/väike.)

Ma püüdsin käituda hästi vabalt. Ma olingi. Aga mulle tundus, et see muudab teda veelgi ebakindlamaks. Ma sõbrunen kuidagi väga järsku ja ootamatult.

Kuigi mul oli raske tema nime meelde jätta. Ja ta töötab analüütikuna, kuid ma arvasin, et statistikuna… Noh, tegelikult oli ta mulle võõras (veel)… Aga ma tundsin temaga end vabalt. Nagu vana tuttavaga. See vist ehmatas ta ära.

Räägitakse, et eesti meestele on vaja alkoholi, et saada julgust, et neiule läheneda. Aga mulle tundub, et mehed vajavad alkoholi ka selleks, et vastupidada Minny hüperaktiivsuse ja südikuse ja ettearvamatuse ja kohati pealetükkivusega… :D

See olukord M-ga oli väga sarnane selle olukorraga, mis oli R-ga. R kleepis end vastu auto ust, nii kaugele minust kui sai. M keskendus arvutile ja tõlkimisele ning püüdis minuga nii vähe kui võimalik kontakteeruda, suhelda. Ma tõesti tundsin, et hirmutasin ta ära. Ma hoidsin end hästi tagasi. Ma tegelikult tahtsin laua sahtlist ühte paberit, aga ma ei hanud seda võtma, sest kartsin, et ta arvab, et ma tahan talle sülle ronida või … ma ei tea mida veel. Tegelesin muude asjadega.

Seoses R-ga. Kui me esimest korda kohtusime. Ta oli just ostnud uue auto (väidetavalt). Olime juba tunde lobisenud (viisakusest vist ei käskinud mul lahkuda, ma ise ei taibanud lahkuda), siis hakkas ta vaatama auto akna-sirmide taha. Ja siis kui ta minu ees oleva sirmi alla lükkas, siis laistis sealt taskust üks asi.

R ka kohe aru ei saanud, et mis asi see on ja võttis selle siis välja. Siis läks ta näost natuke punaseks. Mina olen väga pika mõtlemise ja taibuga. Ma arvasin, et see on näts ja küsisjn, et kas see on ka hea maasika näts (pakend oli punane).

R kohmetus… “Ei, see ei ole näts.” Ma küsin, et mis see siis on. R vastab: “See on kondoom.” Ma tundsin end juba nii mugavalt ja tema kohmetus andis mulle nagu julgust juurde. Ma küsisin siis kohe otse: “Kas sedaviisi sa tahad minult küsida, et kas me seksime täna?” R-i nägu. :D Ma ei oska seda sõnadesse panna… Ta hakkas kohe vabandama: “Ei, ei… Ma ei teadnudki, et see siin on. Ära nüüd nii küll mõtle, see pole nii…” Siis mul hakkas temast kahju ja pakkusin välja, et äkki ta sõbrad tegid nalja. Tema arvas, et sõbard ei teinud nalja, et see on eelmisest omanikust jäänud ja näitas mulle, et see on seal juba kaua olnud, et randid olid sirmi sisse jäänud.

Aga siis ta nägi, et ma võtan seda asja vabalt. Ja ta rahunes ka maha… Viskasime koos selle üle nälja ja lõpuks tegi ta paki lahti ja tutvustas mulle, mis asi see on… Ei. Me ei kasutanud seda ja seksi ka ei tulnud. Lihtsalt jutt oli siivutu (kell oli juba hiline.)

Igatahes… Ma mõtlesin, et äkki M mõtles ka, et minu sõnum oli kutse seksile ja võttis kondoomid kaasa. Ma kujutasin juba ette, et kui need peaksid kogemata maha kukkuma, et mida ma siis ütlen. (Oleksin öelnud, et miuga sul neid küll täna vaja ei lähe, sest me ei seksi)… Sellist asja ei olnud.

Ma ei tea, mida tema mõelda võis. Või mida ta lootis või ootas. Aga reaalselt tuli ta siia, istus arvuti taha ja tõlkis mu töö ära. Siis küsis, kus asub Rock Cafe. Ja kadus. (Ma oleksin temaga veel natuke juttu rääkinud, aga ma ei saa ju inimest vägisi kinni hoida. Eriti, kui ta veel niigi mind kardab.)

Ta ütles: “Ma ei tea, mida sa nüüd edasi teed, aga ma lähen…”. See polnud nagu küsimus. Ma ei osanud midagi selle peale kosta. Äkki ta tahtis mind peole kutsuda? Ma ei saanud küll midagi aru.

Ei. Minuga tuleb rääkida otse. Mina ütlen küll otse ja kui ei ütle, siis on see minu probleem, mitte teise inimese oma.

Mul on ainult M-i telefoninumber. Ja mulle jäi mulje, et tema minuga ühendust ei võta. Aga sedaviisi on mul paha tunne, et tema mind aitas ja siis kadus ära. Ja ma suhtleks temaga veel, õpiks inimest tundma… Et siis kuu või kahe pärast kutsun ta uuesti välja. :D Äkki ta ei taha, aga viisakusest tuleb… Suhtlemine on raske.

Samas, kui tal huvi on, siis võtaks ta ju ise minuga kontakti. Mingi põhjuse ikka leiaks. Ja kui tal huvi pole ja see häirib teda, et me erinevad oleme, siis poleks ka õige, et mina teda piiran. Ma saaksin ka ilma temata elada.

Ma ei ole normaalne. Aga kui ma püüan olla normaalne, siis näin ma stabiilsem välja. Aga kui ma olen mina ise, siis ma nagu terroriseeriks inimesi ja eriti just meie nõrgemat sugu ehk meessugu. :D

Ma tunnen, et ma muudan oma naiivsuse ja otsekohasuse ja mõtmelatusega mehed kohemtuks ja ebakindlaks.

Üks Valeeri, kunagi ütles… Aaa, kes see Valeeri on? See Valeeri, kellega ma kohtusin hommikul kella 4-5 ajal Šolnoki bussipeatuses (äkki kaks aastat tagasi. Olin siis Tartusse minemas. Tema saatis mind Balti jaama). Ta oli väga enesekindel noormees (minust noorem ja sündinud 13. kuupäeval ja reedesel päeval, näitas mulle ka oma dokumenti, sest ma olin skeptiline). :D Aga pärast mõningast vestlust ta muutus ebakindalks ja kui ma küsisin, et kuhu tema enesekindlus nüüd kadus, et miks ta ebakindlaks muutus, ta ütles, et mina muutsin ta selliseks. Äkki oli see niisama sõnakõlks, aga ma ise vahel tunnen, et muudan teisi ebakindlaks (aga see on täiesti kogemata).

Valeeri väitis, et tema tegeleb nahaäriga, et võib mulle ka nahkmantli muretseda. Ma pidasin seda niisama suurustamiseks ja keeldusin. Ta usaldas mulle oma jope, mille taskus oli tema rahakott ja telefon. Ja kui ma tegin märkuse, et kas ta ei karda, et ma varastan temalt selle ära. Siis tema vastas, et see oleks hea, sest tema telefon oleks minu käes ja ta saaks minuga veel kokku. Aga mulle meeldis tema vastus ja julgus ning see, et ta mind usaldas, kuigi ma püüdsin seda usaldust kahtluse alla seada. (Ma talle oma kontakti ei andnud.)

Valeeri väitis, et ta on palju reisinu ja olevat Hiinas või Jaapanis (ma ei mäleta kummas) mõndaaega elanud ja töötanud. Mõned kuud. Ma küsisin, et kas ta ka keelt oskab. Ta ütles, et numbrid õppis ta selgeks. Siis palusin ma tal ühest kümneni lugeda tooles keels (minu meelest oli hiina keel). Poiss luges ka, aga üheksa juures hakkas kahtlema. Ütles, et pole ammu keelt kasutanud ja on juba ununema hakanud.

Ma ise tundsin end nii kavalana. Mina testisin, et kas ta räägib tõtt või pluhvib. Ma ise ei tea hiina keelt, seega ma kindlsut ei saanud, aga tema südikus mulle meeldis. Isegi kui ta valetas, siis tegi ta seda väga osavalt ja oli ettevalmistunud. Juba see väärib kiitust. :D :P

Rubriigid: Määratlemata, Projekt: Kursusetöö 2012/13; Magistritöö 2014/15. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Summary sai tõlgitud

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Nende M-i juttude peale tuleb mul meelde töökaaslane,kes umbes sarnast M-i “taga ajas”…:-))Kui see”M” enam telefonile ei vastanud,andis töökaaslane käsu teisel töökaaslasel kleepida Kloogal (sest seal arvas ta “M”-i elavat) postidele kuulutusi: “Kui sa, M. ,ei leia mind,(nimi), üles või oled kaotanud minu numbri, siis helista (number).”
    Õnneks teine töökaaslane keeldus.

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>