Täna oli üks halb päev

1. Sain kirja, et ma ei saagi sinna audiitor-teenust pakkuvasse ettevõttesse tööle. Nüüd tuleb hakata tööd otsima. Suure tõenäosusega tuleb teeninduse valdkonnas mõnda aega töötada.

Hetkel olen täiesti tujust ära. Olen nii paljudele rääkinud, et lähen tööle. :D Ei oleks pidanud. Aga nii kaua sellist asja saladuses hoida, on keeruline.

2. Ma pean oma magistritööd kaitsma ka. Loen oma esitatud tööd ja leia vigu. Ma pole päris lõpuni veel lugenud, sest olen enda peale nii vihane, et tahaksin vihast plahvatada.

Kaitsmisel tuleb hästi paksult jumestuskreemi peale panna, et punastav nägu ei paistaks välja.

***

Aga midagi läks hästi kah. Me pidime magistritöö esitama kolmes eksemplaris, üks kõvas köites ja kaks spiraalköites.

Kursusetöö pidin ma esitama ainult kõvas köites. Seal prinditi ja köideti töö ühes kohas ja järjekorda ka polnud. Aga siin Tallinnas… Sellega oli ka terve seiklus… Aga selle suure sagimisega kaotasin ma oma mälupulga ära. (Unustasin sinna, kus ma töö välja printisin.)

Eile käisin seal, aga nad olid varem lõpetanud ja ma ei saanud oma mälupulka küsida. Mõtlesin, et kas lähen täna või lepin sellega, et mälupulk on kadunud. Ilm oli ilus, otsustasin minna.

Küsisin, et kas ma olen sinna oma mälupulga unustanud. Hästi tore neiu annab mulle karbi mälupulkadega ja küsib, et kas mõni neist äkki. Mitte ükski polnu minu “LAUNCH”. Küsin veel, et kas kusagil mujal ei ole mälupulki. Ta vaatab sinna kohta, kus oli mälupulkadega karp. Ja seal oligi minu oma. Sain vähemalt mälupulga tagasi.

Nende paljude foobiate hulgas (mis mul on) on ka asjade kaotamise ja kuupäevade unustamise foobia. Ma kontrollin end pidevalt, kas olen ukse sulgenud, kas olen võtmed kaasa võtnud. Kui raamatukogust lahkun, siis vaatan oma koha veel üle, et ega ma sinna midagi unustanud ei ole. Kõik tähtpäevad panen telefoni märkmikusse.

Seega oli see mälupulga kaotamine (unustamine) mulle suur šokk. Ma ei suutnud uskuda, et ma selline tuisupea olen. Et kuidas see sai minuga juhtuda. Pärast seda hakkasin ma veel rohkem end kontrollima.

Aga mul on hea meel, et ma selle kätte sain. Nüüd on minu komplekt koos. Iga asi on oma kohapeal. :D Pluss see, et ma julgesin minna ja inimestega suhelda. Väga tubli olin.

***

Järgmine lähim eesmärk on kool lõpetada ja magistritöö kaitsta. Püüan sellele keskenduda.

Aga mis edasi? Vaatan siin Tallinnas tööd. Aga äkki on juba aeg Eestist minema minna?

***

Täna käisin ka mere ääres. Seal on hea olla. Lihtsalt kuulata laine mühinat ja mõelda. Jälgin inimesi ja nii palju igasuguseid lugusid tekib peas.

Õnnelikud perekonnad, üksikud vanainimesed koos oma lemmikuga (minu tulevik) :D . Trofeenaised oma beebidega keha trimmimas, et positsiooni mitte kaotada, sest välimus on kõik, mis neil mehele pakkuda on. Ja siis mina praegu – üksik neiu nukralt istumas ja merd vaatamas ja ei pane end ümbritsevat üldse tähele, mõtleb mis edasi saab…

***

Jah. Olen liiga negatiivne (enda kohta). Mu rutiin on paigast ära. Ei viitsi kell 5 ärgata. Varsti juba nädal aega olen ärganud kell 8 või 8:30. (Suur häbi-häbi endale.)

Aga ma panin oma madratsi risti (varasema paigutusega võrreldes). Tundub, et magan hästi. Kuid unenäod on emaga seotud. Loeb mulle moraali. Kõige osas… :D See on huvitav, sest üldiselt tema on üks neist inimestest, kes minu tegemisi hukka ei mõista. Ta teeb vihjeid ja püüab mind suunata, aga ta ei ütle mulle, et olin loll või laisk või miks ma rohkem ei pingutanud. Ta just ütleb, et ma olen nii tubli olnud ja suure töö ära teinud.

***

Nüüd tuleb emale kirjutada, et ma ikkagi ei saanud tööd ja olen töötu. Njah. Kui ennast töötuna arvele võtta, siis pean ma vist Tartusse minema, sest olen sinna sissekirjutatud.

Ema on pettunud. Njah… Olen pere mustlammas, aga keegi peab ju ka seda olema.

***

Kui magistritööd printisin ja köitsin, siis sain kokku ühe kursaõega. Ta oli meie priimus. Hästi noor ja tubli. Ta hakkas juba natuke n-ö ülbeks minema, et kõik on lihtne ja tema hinded on viied…

Tahtsin jõuda selleni, et ta hinded on küll natuke paremad kui minu omad, aga ta oli nii pinges, et ma olen oma kehvemate hinnetega rahul, sest sellist pinget ma küll ei tahaks. Ma olen selline pabistaja ja paanitseja, aga tema oli rohkem. :D Võrdlen jälle.

Printimisega oli keeruline ja raamatukogus tehti asi ka veelgi keerulisemaks, aga õnneks ma suutsin külma närvi nii palju säilitada, et sain info-killu, et üks võimalus on veel (mida raamatukogus ei öeldud ja köitekojas ka mitte). Igatahes. See neiu jooksis raamatukokku, kuulis kui keeruline see on, siis läks köitekotta tagasi ja püüdis seal printida, aga köitekojas väga ei tahetud printida, nad pigem tegelesid köitmisega ja printimine oli rohkem omal vastutusel (tasu eest).

See neiu küsis, et kas mul juhendajaga on aeg kokku lepitud, et temalt allkirja saada. Ma olin imestunud ja küsisin, et kas see peaks olemas olema tööd esitades. Ta ütles, et ta ei tea, aga nemad kõik on seda teinud. Ja siis tuli see tüüpiline paanitseja “õli tulle viskamine”. Aga mida sa siis teed? Kuidas sa selle allkirja saad?

Aga ma olin nagu rahu ise. Ütlesin, et eks ma pean siis oma juhendaja üles otsima kusagilt. Ma mõtlesin, et nad on kõik ühel korrusel, et juhendaja saab möödaminnes allkirja panna. Ma ei hakanud selle pärast pabistama.

Üsna tihti jääb minu olemusest mulje, et ma ei pabista üldse. Üks kord minult küsiti enne eksamit, et kas ma kardan ka eksamit. Ütlesin, et ikka ja siis öeldi, et see ei paista üldse välja, et ma näin nii rahulik.

Ma olen selline inimene, kes šoki-seisundis muutub aeglaseks. Võib-olla mõte liigub kiiresti, aga käed ja jalad liiguvad aeglaselt. Üks kord sõitis üks BMW jalgpalliväljakul minu suunas. Õpetaja karjus, et ma tema juurde jookseks (see eeldas risti üle jalgpalli platsi jooksmist). Ma läksin jalgpallivärava varju. Jah, see väravapost poleks mind kaitsnud, aga seal oli mingigi lootus, et sinna see auto ei sõida ja et post lükkab auto natuke teises suunas. Nii suure hoo pealt on igal sentimeetril igal kraadil oluline osa.

Igatahes. Ma jäin seisma nagu post ja siis jalutasin selle väravaposti juurde. Ja siis sõitiski see auto risti üle väljaku. Pärast õpetaja ütles, et hea, et ma teda ei kuulanud ja sinna jäin. Sest muidu oleksin ma auto alla jäänud… Noh, ei tea, kas see auto mulle otsa oleks sõitnud.

Pärast seda ma kartsin neid BMW rõngas-tulesid. See hirmus pilt tuli silme ette, et auto sõidab minu suunas. :D Õnneks on see kere-tüüp nüüd nii vana, et neid näeb linnas harva. Ja pärast seda oli juriidiliselt minu oma üks selline rõngas-silme BMW. Seega hirm vähenes.

***

Mõtlesin, et kui palju annab tekstile juurde pilt (välimus, näoilmed, riided). Kuulsin: “Sinu blogist jääb mulje, et sa…”. Aga mulle tundus, et ma ei ole selline ja pole püüdnud ka end sellisena blogis näidata.

Siis hakkasin mõtlema, et mis mulje minust jääb, siin blogis. Kui palju see erineb tegelikust minast.

Teeks katse, et ma esitan teksti oma blogis ja siis kannan sama teksti ette. Samale inimesele, aga ta ei tea, et mina olen sama inimene ja siis see inimene kirjeldab, et mis mulje talle jäi. :D (See oli uit-mõte. Usun, et selle katse juures on nii palju subjektiivsust, et tulemus pole usaldusväärne.)

Täna mõtlesin, et välimus ja riietus on olulised. Nt. kui ajukirurgiast räägiks kott-pükstega suure nokamütsiga ja rulaga (noor-)mees, siis ei tunduks see tekst usaldusväärne. Ta peaks oluliselt rohkem pingutama, et teda kuulatakse. Aga kui seda räägib valges kitlis või mustas ülikonnas mees (suurte prillidega), siis oleks see usutav…

Ühiskonna eelarvamusi vist kergelt ei muuda. Selle võrdõiguslikkusega seda püütakse teha, aga see, mis on sajandite jooksul inimeste mällu sööbinud ja ema-piimaga edasi antud, seda vist mõnekümne aastaga ei muuda.

Seetõttu ongi oluline, et need teistsugused inimesed. Need, kes ei ole n-ö standard-inimesed, et nemad õpiksid selgeks näitlemise, võtaksid endale erinevaid rolle. Ja siis õhtul võtavad maski maha.

Üks klassiõde rääkis, et üks noor õpetaja oli rock-muusikaga peol tantsinud ja näppu visanud. Klassi eest tundus õpetaja hästi tagasihoidlik ja vaikne. Kandis gooti-stiilis rõivaid… See on näide rollide võtmisest.

Ma pean ka rohkem harjutama seda. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>