Tühjus

Täna oli mul magistritöö kaitsmine. Tänan kõiki pöidlahoidjaid.

Sain hindeks “suurepärane” (hinne 5). Seega kool on lõpetatud.

Võiks olla õnnelik, aga ma pole.

Seda hinnet kuuldes olin ma nagu šokis. Kõik olid siiralt õnnelikud oma hinnete üle, aga mina olin… Ma ei teagi. Ise tundsin, et olin segaduses. Mõtlesin koguaeg, et see pole ju tõsi.

Ma oleksin enda tööd palju karmimalt hinnanud. Kaitsmisel oli ka küsimusi, millele ma ei osanud hästi vastata ja tegin vigu.

Kool on läbi. Mis edasi?

***

Suur töö on tehtud, suurepärane tulemus saavutatud cum laude‘t ei tule, aga tubli olin ikkagi.

Miks ma pole õnnelik? Äkki ma ei tahtnud seda?

Tavaliselt on inimesed pärast suurt pingutust ja saavutust õnnelikud, uhked enda üle. Teised hakkasid tuttavatele helistama ja sädistasid ning rääkisid lõpupeost ja muust sellisest.

Ma olin nagu tuim tükk. Minus polnud mingit emotsiooni. Püüdsin naeratada, aga arvan, et ka see ei tulnud mul välja.

Hüvastijätud ja lõpetamised jms muudavad mu ebakindlaks ning kohmetuks.

Ma tõsiselt mõtlen, kas üldse lähen lõpetamisele või mitte.

***

Alguses oli plaanis minna kohvikusse ja tellida endale midagi head. Teha pidu n-ö ise endale. Oli soov ka jagada kellegagi oma lõpetamise uudist, aga sellist inimest polnud. Siis muutusin kurvaks. Tundsin kui üksik ma ikka olen.

Ootamatult helistas kursaõde ja küsis, kuidas läks ja soovis õnne ja ütles, et tuleb mu lõpetamisele. Hommikul saatis ta armsa sõnumi ja soovis mulle edu kaitsmisel.

R-l oli meeles mu kaitsmine. Saatis FB-s sõnumi ja küsis, kuidas mul läks.

Üks teine kursaõde soovis edu kaitsmisel.

Klassiõde tahab kokku saada ja ütles, et ma talle kindlasti teataksin, kuidas mul kaitsmine läks.

Miks nad minust hoolivad? Isegi hea tahtmise juures ei suudaks mina nii tähelepanelik ja hooliv olla. Ma ei tuleks selle pealegi, et saata kellelegi sõnum ja soovida talle head kaitsmist ning siis õhtul veel helistada ja küsida, kuidas läks.

Ma pole harjunud sellega, et minust hoolitakse. Ma ei oska kohe kuidagi olla ega toimida.

Olen harjunud, et minu ümber on pidevalt mingi draama ja ma pean enda eest ise seisma ning ennast kaitsma. Kui keegi näitab minu suhtes üles hoolivust või tahab mind kaitsta, siis ma ägestun. Selline asi ei ühti minu süsteemiga. Mu aju jookseb errorisse. “Et mis mõttes keegi võõras minust hoolib. Miks ta seda teeb? See pole võimalik?…”

Mul on parem taluda halbasid olukordi. Kui minu suhtes ollakse ülekohtused ja vaenulikud. Siis ma tunnen end kindlamalt… Aga hoolimisega ei tule ma toime.

Mäletan, et kunagi vaatasime täditütrega ühte filmi mingist karust. Karu oli vangistuses ja teda piinati. Täditütar nuttis, aga mina olin tuim. Ta veel küsis, et miks ma ei nuta.

Kui karu lasti loodusesse ja kõik lõppes hästi, siis tuli minul pisar silma.

Titanicu filmis oli ka. Kui Jack suri, siis see ei tekitanud minus mingeid emotsioone, aga kui inimesed päästeti ja nad maale said, siis tekkisid mul pisarad.

Miski on minuga täitsa valesti. Ma võiksin enda eripäraga leppida, aga ma ise kohe kuidagi ei saa aru, mis on minus valesti. Mis täpselt on see, mis eristab mind nii võrd palju ühiskonnast (üldsusest).

***

Siia sobib see video. Ma olen ka sattunud valesse keskkonda. Loodan, et ma lõpuks leian selle keskkonna, kus mind võetakse omaks, kus ma ei tekita enam teistel pettumust.

“Me ei meeldi neile. Miks?”… Ma mõtlen ka, et ma ei meeldi ühiskonnale, aga miks… Mõnele inimesele ma meeldin, nt R või kursaõed (need kaks). Või oli see vaid viisakus? :)

***

Küll ma ka kunagi leian selle koha “kuhu ma kuulun”. :) Praegu on raske seda leida, sest ma ei tea ise ka, kes või mis ma olen.

Ühe tuttava laps ütles, et ma olen tulnukas. :D Hakka või ise ka seda uskuma. :D

Rubriigid: Minny muusika-nurk, Projekt: Kursusetöö 2012/13; Magistritöö 2014/15. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 kommentaari postitusele Tühjus

  1. Avatar minny minny kirjutab:

    “Déjà vu”
    http://blogi.ee/minny/2013/02/22/tana-sain-diplomi-katte/

    Miks see nii on, et pärast saavutust ei tunne end õnnelikuna? Peep Vain kirjutas oma raamatus, et siis oled valel teel. Kui sa ei ole oma saavutuste üle uhke ega õnnelik, siis sa tegelikult ei taha seda. Vaid oled seda teinud valedel põhjustel, nt ühiskond, perekond on seda sinult oodanud/eeldanud…

    Aga mida ma siis tahan?

    Kolm aastat põhjalikku eneseanalüüsi ja tulemus on null. Olen samas punktis, kus kolm aastat tagasi. :D

    Ma olin õnnelik, kui TTÜ-sse sisse sain. Ma olin õnnelik, kui ma Tallinna kolisin. Mäletan veel seda palavat suvepäeva, mil ma jalutasin kõrvaklapid peas ja kuulasin Põhja-Tallinna ansambli lugu “(Me) Tallinn”. :D Ekslesin seal Balti jaama juures. Püüdsin sealt TTÜ juurde jalutada. Käes oli mul suur atlas. :D Vaatasin graafiteid seinal ja auke seinas. Kõik tundus nii uus ja põnev… (Siis oli lootus ja usk, et kõik läheb nüüd paremaks.)

    Kristiine juures (Sõpruse puiestee tänaval TTÜ poole) kõndides mäletan, et vaatasin neid trolle suu ammuli ja kuulasin seda heli, mida need sarved teevad. Nii äge… Fantastiline elamus. (Nüüd on see kõik nii tavaline. “Kas teil Tartus polegi trolle? Mismoodi poole?”) :D

    See oli nii mõnus ja uhke tunne. Mis nüüd siis juhtus? Sain kätte ja enam ei taha?

  2. M. kirjutab:

    Kõigepealt ma ikka pean ka kiitma, et väga väga muljet avaldav tulemus (vähemalt minu jaoks) Palju õnne:)

    Mis aga seda emotsiooni või selle puudumist puudutab siis mind tabas kummalisel kombel sama olukord. Ootasin kaitsmist väga. Lihtsalt sellepärast, et saaks seda kergendus tunnet tunda – üks suur asi tehtud; miski, mis viimased kuud on eriti raskelt turjal istunud, on möödas; nüüd on jälle aega kõige muuga tegeleda jne…
    Aga miskipärast seda tunnet ei tekkinud. Ja ma olin kaitsmisele järgnevatel päevadel päris õnnetu kohe, sest kuidagi… ma ei tea… imelik oli, midagi oli nagu puudu vms (ja ei, kaitsmine läks hästi, tulemusega olen rahul, nii et selles ei saanud asi olla). Kaalusin samuti seda varianti, et võib-olla on hirm tuleviku ees (mis ma nüüd siis tegema hakkan?) nii suur, et ei lase koolilõpetamist nautida. Samas, tegin kooli kõrvalt tööd ja nüüd saan kogu oma aja töötamisele pühendada, nii et milles probleem siis? Kolmas variant, mille ma just praegu välja mõtlesin, on selline: äkki lihtsalt oli see magistritööga seotu lõpuks nii koormav, et ma pole varem midagi sellist kogenud ja erinevalt väiksematest katsumustest, millele tavaliselt suur vabanemistunne järgneb, läheb nii suurte asjade puhul ikkagi rohkem aega, et kohale jõuaks, millega just hakkama on saadud?
    Igatahes väga kurnav oli kõigile “noh, kuidas läks?” küsimustele säravalt ja positiivselt vastata: “Hästi! Jaa, nii hea, lõpuks on KÕIK läbi. Jee!” jne, kui endal oli tegelikult soov lihtsalt mitmeks päevaks teki alla peitu kolida:)

    Mis aga seda Peep Vainu tsitaati puudutab, siis 28 aastaselt ma ei julge enam nii mõelda, et ma olen valel teel:D Pagan küll, millal see õige tee siis ükskord tuleb? Samas, sügaval sisimas ikka kerkib aeg-ajalt soov kuhugile põgeneda. Minna kuskile eksootilisele saarele ja elada seal lihtsalt elu näiteks. Aga siis tuleb reaalsus tagasi ja keskendun jälle tööle, sest elamiseks on (meie kliimas) raha vaja…ja tuleb välja, et Peebul ongi õigus – kõik valedel põhjustel (ei tööta mitte suurest armastusest töö vastu, vaid sellepärast, et nii on kindlam, mugavam ja nii lihtsalt tehakse).

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tänan!

      Hea, et keegigi samamoodi tunneb nagu mina. Siis ma tean, et ma pole üksi, et mind ei peaks selliste tunnete pärast ühiskonnast eemaldama. :D

      See mõte, et võib-olla läheb aega, et see kõik kohale jõuaks, see tundub täitsa sobivat.

  3. Rick T kirjutab:

    Palju õnne magistriks saamise puhul!

Leave a Reply to M. Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>