Suhtlemine on liiga keeruline (teibin oma keele suulakke)

Näide 1. Üks kursaõde kirjutas, et ta tahaks minu magistritööd lugeda. Muidugi ta küsis, kuidas mul kaitsmine läks. Eeldasin, et teda huvitab, mis hinde ma sain. Kirjutasin oma hinde ja küsisin temalt sama, aga ma küsisin otse, sest tema kaitsmist ma käisin vaatamas. Ta kirjutas oma hinde. Siis ma mõtlesin, et peaksin midagi viisakat nüüd kirjutama. Kirjutasin, et ta on väga tubli ja tema töö ning kaitsmine olid head. Vastus hilines ja algas “heh”-ga. Ma ei tea, mis emotsiooni see väljendab. Mulle kargas päehe, et meil hea = 3, väga hea = 4 ja suurepärane = 5. Parandasin ennast (kirjutasin, et ma ei mõelnud hinnet, vaid seda, et töö ja kaitsmine olid suurepärased). Mulle tundus, et sain selle apsaka parandatud.

Näide 2. Sain täna oma klassiõega kokku. Tal oli vaja, et keegi last hoiaks 15 minutit, seni kuni ta laseb endale püsimeigi kulmud teha. Ma hoidsin hea meelega tema last. Klassiõde ütles: “Sa oled peenemaks jäänud.” Minny: “Eee… ei ole, sama paks kui muidu, aga lihast ja vormi on natuke tulnud.” Aga see oli see koht, kus ma oleks pidanud ütlema: “Tänan! Sa näed supper välja nagu ajakirja kaanelt välja hüpanud modell.”

Näide 3. Kohtun noormehega, kes on väidetavalt dokumendi alusel minust (tunduvalt) vanem. Esimene kohtumine. Varasemalt suhtlesime kirjateel. Ta kasutas oma kaitseks (taganemisteena) lauset: “See võib jääda viimaseks kirjaks minu poolt.” Muidugi ei jäänud ja mul oli selle üle väga heameel, et ei jäänud. Aga ma tegin selle üle nalja, esimesel kohtumisel. Ta ütles, et kirjutab veel, et olen huvitav inimene. Ja ma ütlesin: “Sa ju väitsid, et see kiri jääb viimaseks.” See vist ei olnud õige koht ja õige inimene sellisteks nokkivateks naljadeks. (Endast vanemaid inimesi ei või tögada, sest niiviisi riivatakse nende egot.) Noormehe huvi minu vastu kadus… Kas just selle tõttu või millegi muu tõttu. Mina arvan, et selle tõttu. Kusjuures tegelikult tahtsin ma hoopis öelda, et mul on tema kirjade üle väga hea meel. Ma olen ülirõõmus, et ta otsustas siiki mulle veel kirjutada pärast esimest kirja.

Näide 4. Täna bussi sisenedes üks vanem mees hakkab takistama inimesi bussi sisenemast, et teha mulle teed. Teeb sellise graatsilise käeliigutuse ja osutab bussi uksele… Ma naeratan (oleksin võinud tänada). Siis mees ütleb kõva häälega: “On alles noormehed, trügivad bussi ja ei pane tähelegi sellist kaunist neidu.” Ma naeratasin, kerge piinlikkus tekkis, sest ma arvan, et tänapäeval on bussiuksel kõik sisenejad võrdsed (v.a emad väikeste lastega). Kuid noormeestele võis jääda mulje, et ma naeran nende üle. (See on nii kohutav, et ma mõtlen, mida teised võivad tunda või mõelda. Ma ju ei oska kunagi päris täpselt tabada ega aimata, mida nad tunnevad või mõtlevad. Seega mõttetu üritus.)

Näide 5. Klassiõde küsib, kas sööme väljas või ta sööb kodus. Ma ütlen, et mul on ükskõik. Läksime poodi. Laps hakkas lasteriideid uudistama. Ma automaatselt hakkasin lapsega tegelema ja püüdsin aimata, mida ta küsib ja seletasin. Üks hetk oli klassiõde kadunud. Ta sai vajaliku toidukraami ostetud, aga ma olin lapsega liikunud riiuli teise otsa. Ta leidis meid sealt. Siis läks ta maksma, ütles, et sööb kodus. See oli vist see koht, kus ma pidin ütlema “tore oli näha, nägemist”. Aga ma mõtlesin, et saadan ta autoni, et lapse ja toidukraamiga on keeruline. Mulle tundus, et klassiõde läks närvi. Ma ei tea, mis teda närvi ajas. Arvasin, et äkki mina. Et ma poleks tohtnud lapsega nii palju tegelema. Aga ma ei oska. Amet on selline. Kui Jyskis töötasin, siis kippusin ka teistes poodides asju riiulitel sättima ja tagumisi tooteid etepoole tõmbama…

Vahejuhtum: Täna ühes bussis üks noormees oli purjus ja rääkis kõva häälega (tundus, et oli naisega riid, mingi lahkumineku draama). Siis lõpetas ta kõne ja karjus: “T*ra, kas teil seal ees on raske aknaid avada. Siis taga pole üldse õhku, siin võib ära lämbuda.” Siis sõimas ja vandus ta veel. Hääletoon oli kuri. Enne seda üks vanamees ütles ühele vananaisele: “Kurat, kobi eest.” Tekkis sõnavahetus… Nii palju ebameeldivaid asju. Ma tajusin seda pinget ja viha. Ma ei suutnud seal bussis enam olla. Tundsin end väikse jänkuna. Mõtlesin, et olen suur ja tugev, et nüüd õpin veel karatee võtteid ja küll siis ma sellistele alles ütlema hakkan… Aga ei hakka ju. Jooksen nagu prussakas minema.

Jänku olen ma küll. Vahel teen ma suuri tegusid. Aga need on natuke nagu meeletuse seisundis. Need ei ole minu loomulik käitumine.

Meeletuse seisund – lülitan oma mõtted ja hirmud välja. Õhtuti on seda lihtsam teha ja väsinuna. Vahel sean eesmärgiks lihtsalt olla no matter what. Superstaari saate katsetel käies ma ka seadsin eesmärgiks seal olla. Mitmel korral tahtsin põgeneda, aga eesmärk oli kasvõi kivikujuna seista, aga minema ei lähe. Teen läbi kõik need protseduurid ja liigun nii kaugele kui saan… Nagu “kahuriliha” sõjas. Tagasi ei saa minna (omad lasevad maha), seega saab minna vaid edasi ja tappa nii palju vaenlasi kui võimalik.

Mul pole õrna aimugi kuna ma jõuan sellesse etappi, kus ma julgen mõtlematagi minna tõsta pikali kukkunud liiklusmärgi üles või minna nutva lapse juurde ja küsida, mis juhtus või astuda vahele, kui kellelegi ülekohut tehakse… Kas ma üldse selleni jõuan? Olen nii jänku.

Kui mul mees oli, siis ma suhtlesin tema vahendusel. Ütlesin alguses talle ja kui ta arvas, et seda sobib avaldada, siis ütles välja. Muidu ma olin tasa… Nüüd tuleb mul otse suhelda ja see on nii kohutavalt keeruline.

Üks kord olime eksiga ühel (tema) töö üritusel. Siis üks mees ütles, et pärast tüdrukuid on hea vetsus käia, siis on prill-laud soe. Ja mina olin kuulnud ühte selle kohast nalja ja arvasin, et see sobib hästi sinna. Ütlesin, et pärast meeste käimist on ka prill-laud soe. Nemad vaatasid mind küsiva pilguga. Seletasin, et pissi-soe, et eks korraldas ükskord meie juures istumise ja siis selline intsident juhtus (mitte minuga). Selle peale öeldi, et nad arvasid, et mu mees on rõve, aga tegelikult olevat mina seda rohkem, et mina olevat oma jutuga oma mehe ära rikkunud… Mul oli kole piinlik ja edaspidi enam ei püüdnud inimestega suhelda.

Ma peaksin oma keele suulakke kinni teipima ja kirjavahetust võin pidada vaid ise-endaga või oma psühhiaatriga. :D

See on kohutav kui halb suhtleja ma olen. Aga ometi tekib vahel suur soov kellegagi suhelda ja maailma asju arutada.

Ma nüüd ei teagi, kas ma jätkan inimeste traumeerimist või lõpetaks heaga selle jama ära ning hakkaks tumma mängima…

H-ga oli selles mõttes hea, et tema ikka püüdis mind treenida ja kasvatada. Seletas, kuidas suheldakse ja kuidas oleks viisakas küsimusele vastata jne… Aga enam mul pole suhtlus-treenerit. Nii raske on leida inimest, kes suudab näha minu kohutavate lausete taha. Suudab näha seal suhtlemise võhikut, mitte ülbet mõnitajat ja hinnangute jagajat.

Ma ei hakka rääkimagi, kui tihti ma olen teinud selliseid ämbreid. Ütlen suure suuga, näiteks et Mersu-omanikud on omasoo-iharad, sest normaalne sellist autot ei ostaks ja siis vaatan, et seltskonnas on üks noormees Mersu omanik ja mulle meenub, et tund aega tagasi ta just kiitis kui äge Mersu tal on. Lihtsalt minu tähelepanematus. Sellist olukorda pole olnud, aga tähelepanematusest olen öelnud asju, mida poleks pidanud ütlema. Teinekord tuleks suu kinni hoida, sest välja öeldes oleks kahju suurem kui kasu. Miks teha oma mõtlematusest kellelegi haiget.

Rubriigid: Blogi prügikast, Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>