Eile rääkisin klassiõega H-st. No, tuli jutuks. Ta küsis, et “noo, miks H sind siis välja viskas”. Ma ütlesin, et ma arvan, et H leidis omale naise, et tõi naise majja ning ma jäin n-ö ette. Siis ta vist küsis, et kas me H-ga suhtleme ka. Ma ütlesin, et alguses H ikka helistas ja küsis, kuidas läheb ja üks kord teavitas mind, et Rimist saab tasuta sooduskaardi ja mul on Rimi lähedal. Hoolitsev, hea, et ma tal veel meeles olin…
Klassiõde vastas kohe: “Uuuu… Äkki H tahab sind ikkagi tagasi.” Jah, muidugi, H tahab mind kindlasti tagasi, sest ma olen ju nii tark, osav ja ilus… 
Siis läks jutt edasi. Ma mainisin, et süüa mulle teha ei meeldi, pigem parandan autot või teen remonti. Lisasin, et võib-olla selle pärast H mu välja viskaski. Klassiõde küsis, et kas ma koristasin. Pidin möönma, et ega seal ma väga ei koristanud. Oma nõud pesin alati puhtaks, aga tolmu pühkisin harva ja põrandat pühkisin veel harvem… H vist ikka ei taha mind tagasi. Samas pesu panin kuivama. (Huvitav oli see, et mul polnud mingit probleemi tema aluspükse kuivama panna. Ma ei tea, kas teda see häiris või mitte. Aga mul endal oleks olnud piinlik, kui ta oleks mu aluspesu kuivama pannud. Oma aluspesu püüdsin ma panna kuivama teiste asjade vahepeale, et need talle silma ei hakkaks. Kuidagi piinlik oli, kui ta näeb mu suure tagumiku katva pesu suurt numbrit (mõõtmeid) või rinnahoidja suurust. Siit ei tasu otsida loogikat. Nagu Jan Uuspõllu monos oligi “Naised on uskumatud. Loogika neid arutledes ei takista.” Ma ise ka vahel olen märganud, et ebaloogilised seosed on ka täitsa ok ja minu arust võivad need (ebaloogilised seosesd) ka päriselt esineda.)
Tegelikult tahtsin ma selleni jõuda, et täna nägin H-d unes. Uskumatu. Päeval mõtlesin temale mõned minutid ja õhtul ta tuleb minu unenäkku. Ta magas minu kõrval ja kallistas mind hästi kõvasti… See oli meeldiv, ma kohe ei tahtnudki üles ärgata.
Nägin ka teist und. Nägin, et olin kõigile öelnud, et sain magistritöö kaitsmise eest viie. Olin CV-id parandanud, lisanud magistriõpingute lõpu kuupäeva. Ja unes mõtlesin, et kuidas ma nii ennatlikult seda teha võin. Ma pole ju veel kaitsnud… Kujutate ette millise paanikaga ma hommikul ärkasin… “Kõik ootavad minult hinnet viis, aga ma pole veel kaitsnud. Pean harjutama (harjutama, harjutama) kaitsmist. Pean informatsiooni juurde otsima. Pean, pean, pean jne…” Ma sain juba selja sirgu ajada, kui ma taipasin, et see on läbi. Kaitsmine toimus ära. Punkt. Lõpetatud. (Mul on õppimise trauma, üleõppimise sümptomid.)
Täna hoian klassiõe last. Vähemalt lubasin hoida. Suudan end vast ümber lülitada.