Ma olen oma “manuaalsest” päevikust juba väga siia blogisse kolinud. Ei teagi, kas see on halb või hea. Kui see on minu heaolu arvestades halb, siis see on seda kunagi tulevikus. Aga kas mul üldse tulevikku ongi. Seega las minna. 
Muidugi ma ei tea, mida enamus lugejaid minult ootab või eeldab. Mulle üldse ei meeldi teistele pettumust valmistada, aga viimasel ajal ma juhuslikult teen seda koguaeg. Noh… Miks peaks see seekordki teisiti olema. Kes pettub, siis vabandan, et teie aega raiskasin. 
Eile olin lootusrikas, et leidsin endale esimese huvitava välismaalasest sõbra. Täna lugesin tema profiili hoolikalt lõpunu… Ei. Kokkuvõttes üks tüüpililistest (tüüpe on erinevaid) tutvumisportaali noormees. Tema iseloomustus on seks, seks, seks….
Tema profiil on huvitav. Algab nii põnevalt. Tundus nii minumoodi olevat ja tundus, et meil on sarnane maailma vaade, ellusuhtumine… Keskel muutus tekst juba selliseks tüüpilist ägedat seiklushimulist noort kirjeldavaks. Siis tuli juba selline PUA maiguline mesilaul, millesse ma suhtun üldiselt/enamasti kahtlustavalt (st ei usu, et kõik nii ilus ja roosa on). Nt ta mängib mingi ansambli koosseisus pilli (oskab mängida klaverit, viiulit, kitarri, trumme). Siis väidab, et tal on paar avaldamata klaverile kirjutatud muusikapala. Ta sisustab oma korterit ja muud sellist vahvat. Vahva on lugeda, aga ma üldse ei usu, et see tegelikult nii on.
Ma usun, et tegelikult on need oskused algtasemel ja kamba peale kokku. Kui on mingi dekoreeritav korter, siis on see, kas kamba peale üüritud või suure kamba peale soetatud.
Kuid profiili lõpp oli minu jaoks eriti masendav. Minu vaimustus temast kadus. Lõpus ta vihjab, et talle väga meeldib seksida ja et tema suudaks olla suhtes vaid tüdrukuga, kellele ka väga meeldib seksida. Tema on toitunud tervislikult ja teinud trenni ning kui ta ei saa oma oskuseid kellelegi näidata/tõestada, siis polevat sellel kõigel nagu mõtet olnud.
Mu inglise keel pole hea. Võib-olla ma sain valesti aru. Võib-olla ei ole olukord nii mustades toonides nagu ma seda praegu näen, aga ilus see olukord enam ka pole.
***
Nüüd ma siis mõtlengi, et teen teise blogi, kus hakkan oma inglise keelt harjutama. Vaevalt keegi teine aru saab, mida ma kirjutada olen tahtnud… Äkki harjutades muutub asi paremaks. Sõnavara suureneb ja muud sellist, äkki tuleb julgus. Et ma linnas ei pööraks selga ega roniks laua alla peitu, kui kuulen inglise keeles “vabandus, kas te saate aidata..”.
***
Enda hinnangul olen ma juba kolm küüd üksi elanud. Täitsa pikk aeg.
Täna katsetan esimest korda oma pliiti. Just nimelt alles täna, enne tegin ma süüa kiirveekeetjaga, kaerakliile kuum vesi peale ja õun sisse või lõunaks kiirnuudleid.
Pliit töötab. Püüan teha kanasuppi. Ma pole eriti lihatoite teinud. Kui vendadega Tartus elasin, siis polnud liha jaoks raha. Viinerit ostsin vahel. Hakklihaga tegin kastet või kapsahautist või ühepajatoitu.
Hetkel tunnen ma end täiesti vanatüdrukuna. Põhjani kibestunud ja üksi. Aga ma olen nii masenduses, et ma ei jõua enam selle pärast isegi mitte kurvastada.
Üksi on kummaline elada. See on mul ju esimene elukoht, kus ma ei jaga elamist mitte ühegi inimesega. Peaaegu 30 aastat olen elamist jaganud ja nüüd… Vahel ma isegi natuke kardan, et harjun liialt ära üksi elamisega. Võib-olla tuleb üks hetk taas kellegagi elamist jagada.
Oh-ei… Meest ma küll ei leia. Aga kui raha pole, siis tuleks kassist loobuda ja vaadata midagü ühikalaadset. Või kui USA-sse lähen, siis tuleb ju ka seal alustada nullist.
Aga ma olen elu jooksul mitu korda n-ö nullist alustanud. Küll ma hakkama saan. See nullist alustamine peaks mul juba selge olema.
Vahepala: mul ei ole pajakindaid. Enne ei osanudki sellest puudust tunda. H juures sobis väga hästi käterätik, eks nüüdki tule seda kasutada. Kanajalad podisevad ja vahutavad.
***
Läksin kaotsi oma mõttega. See üksi elamine. Kui ma oma šampooni, seebi, käteräti ja muud asjad vannituppa viisin ja need sinna jätsin, siis esimene nädal oli raske. Ma olin nii harjunud, et need asjad võtan ma pesema minnes kaasa. Aga nüüd võisin, ma pidin need asjad sinna jätma.
Täna kolisin oma arvutiga kööki, suppi valvama. Supp ei tohi maha minna, sest seda pliiti ei saa puhastada. Omanik toonitas, et ole hoolas, vaata, et söök üle ei keeks…
Tulin siis arvutiga kööki ja mõtlesin, et ma võingi oma arvuti siia jätta. Kui ma tahan, siis ma võin ka oma päeviku siia lauale vedelema jätta. Ma oleks nagu uue ruumi oma kodus leidnud.
Ma võin teha endale ilusa õhtusöögi, panna küünla põlema ja istuda siin koopas. Kujutan ette, et väljas on külm ja talv… See oleks mõnus. Kusjuures talvel on köögis kindlasti soojem, sest radikas on külje all ja aken on väike ning pärast supi keetmist on siin eriti soe ja niiske.
Ma olen peaaegu igal hommikul oma voodi kokku pannud ja riided ära koristanud. Justkui ootaksin kedagi külla. Köögis pesen oma nõud ära ja ma pole veel oma nõusid köögilauale jätnud. Olen pannud need kraanikaussi (kui pole viitsinud neid pesta).
Teoreetiliselt võin ma panna padjad maha ja näiteks koridoripõrandal süüa. Ma tean, et nii ei tehta, aga see on minu kodu. Siin ma võin kõike teha.
Ma võin teha tibi-õhtu. Panen ilusa kleidi selga, teen täismeigi ja panen kontsakingad jalga ja olen terve päev tibi… Ma võin jope visata koridori põrandale maha ja jättagi selle sinna. (Kuigi seda ma vist ei suuda. Üks kord bussis üks väike tüdruk (8-9 aastane) viskas kommikarbi maha ja mul oli seal bussis nii raske olla. Ma jõllitasin seda karpi. Imelik oleks tüdrukut korrale kutsuda, sest ma ei ole ega taha veel olla see nõme õiendav vanaema. Võinuksin ju ise selle üles võtta, aga võõra lapse järel koristamine polnud ka päris see, mida ma tahtsin. Samas, ega see ilus ei olnud ei minust ega temast, seda karpi sinna vedelema jätta.)
***
Täna on üldse selline enese haletsemise päev. Mulle meenuvad vead, mida ma olen teinud. Kole häbi on. Ma ei saa neid muuta. Kõik teevad vigu. Ma nagu pole mõnedest vidagest õppinud.
Täna mõtlen ka, et mida teised minust või minu tegudest arvavad.
Selline tunne on, et ma valmistan kõigile vaid pettumust, et ma ei meeldi kellelegi.
Viimasel ajal on olnud palju olukordi, kus on kõlanud:
- … kui sa oskaksid keeli, siis võtaksime su tööle… (ei oska, seega ma ei sobi)
- … enne olid sa palju toredam kui nüüd… (nüüd ei ole tore, seega ma ei sobi)
- … mulle meeldib su blogi, aga päriselus oled sa nii… (ma ei ole oma blogi, olen inimene, inimesena ei sobi)
- … kui sa mind suudleksid, kui sa mind kallistaksid, kui sa magaksid mu kõrval, siis ma suhtlen sinuga… (ma ei taha seda teha, seega ei suhtle ei sobi)
- … sa võiksid umbes mais välja kolida.. (H ütles… ei sobinud, aga miks, mis mul viga oli, miks keegi mind ei taha) (mossis nägu, eu nuta veel)
- … kuidas kaitsmine läks, mis hinde said… (kui ma head hinnet ei saanud, kas ma olen siis luuser. Ma ei öelnud emale, et viie sain. Jätsin mulje, et sain oluliselt kehvema hinde. Ma ei tea, miks ma nii tegin.)
Hetkel rohkem ei meenu.
Tuleks keegi ja ütleks: “Sa oled ülbe, järsk, ebaviisakas, karm, kole, paks, sarkastiline, õel… Aga sa meeldid mulle ikkagi. Mulle tohutult meeldib, et sa oled just täpselt selline nagu sa oled.” Seda vist öeldakse vaid suure raha eest ja kui preemiat annad, siis tehakse nägu, et ka mõeldakse nenid sõnu tõsiselt.
“Sa oled ülbe, järsk, ebaviisakas, karm, kole, paks, sarkastiline, õel… Aga sa meeldid mulle ikkagi.
Minu teada ma olen midagi taolist sulle ka öelnud, aga natuke teistmoodi.
Ju ei kõlanud see usutavalt. Sinu suust kuulen ma sageli väjendeid “sa oled..”, “sa peaks”, “sa pead”, “ma pean sulle ütlema, et see oli rumal otsus/tegu sinu poolt…”. Kui ma olen sinu jaoks ok täpselt sellisena nagu ma olen, siis ma ei peaks mitte midagi teisiti tegema. Kõlama on jäänud (sinu suust) negatiivsed laused minu kohta.
Nüüd natuke kirjutad küll, nagu oleksime 10 aastat abielus olnud ehk ma ei saa midagi aru. Võib-olla
Nüüd natuke kirjutad küll, nagu oleksime 10 aastat abielus olnud ehk ma ei saa midagi aru. Tegelikult mul on täitsa kahju, et olen sind kehvasti pidevalt kohelnud ega saa sellest isegi aru.
Ma ei ütleks, et kehvasti kohelnud. Lihtsalt meie iseloomud ei sobi. Me räägime väga erinevat keelt. Mina ei saa sinust ka aru, seda on juhtunud üsna mitmel korral.
Äkki peaksime siis inglise keeles suhtlema. Tuleks kasuks mõlemale
Mida iseloomude all mõtled?
Sinuga ei julge ma ühtegi inglise keelset sõna öelda, sest mu kõrvus kumiseb su lause: “Tead, tegelikult on su inglise keel kohutav (inglise keele oskus).” Ma ei hakka sinuga inglise keeles suhtlema (pigem olen siis vait).
Iseloom – (eki.ee) “inimese käitumises ja suhtumises ilmnevad põhilised, püsivamad psüühilised omadused, karakter”. Mulle on jäänud mulje, et sa oled negatiivne, hinnanguid andev, kui ma tunnistan oma eksimust või viga, siis sul on nagu vajadus võimendada mu kehva enesetunnet (vaimsel tasandil lööd maaslamajat (nt see võlateema, ma ütlen, et tegin rumala otsuse ja sa pead kohe pärast seda ütlema, et see oli rumal otsust sinu meelest)). Sulle meeldib targutada, arvad, et pead mu väiteid kahtluse alla seadma ja näitama mulle kui rumal ma olen (ma ei tea, kas sedaviisi paraneb sinu enesetunne “sain ära panna Minnyle”)… Ma ei jätka…
Minny väiteid mitte kahtluse alla seada on täitsa võimalik. Nt A suutis seda. Nõmmel on üks krokodilli kuju, ma ütlesin, et see on draakon ja A ütles, et see võib vabalt draakon olla (kuigi oli ilmselge, et tegu oli krokodilliga). Ta ei hakanud mulle ette heitma mu eksimust ja halba silmanägemist.
Ma saan/suudan sinuga suhelda üksnes siis, kui ma ise olen emotsionaalselt ok. Kui mulle ei lähe korda, see, et sa mu vigu mulle n-ö nina alla hõõrud või mind lolliks n-ö tembeldad. Aga kui ma olen ebakindel (nagu praegusel perioodil), siis ma ei julge sinuga üldse suhelda. Sinuga suheldes ma tunnen, et ma pean olema koguaeg valmis selleks, et kohe tuleb (vaimne) rünnak seljatagant. Ma ei julge ja ma ei suuda tunda end vabalt sinuga suheldes.
Kui sa ütled, et sa muudad ennast ja/või sa enam nii ei tee. Siis see pole lahendus. Mina seda ei taha. See ei toimi. Kui inimene peab end muutma teise inimesega suhtlemisel, siis see suhtlus on võlts. Mina ei taha võltsi suhtlust.
See on paratamatus, et meie iseloomud on erinevad. Samasugune paratamatus nagu see, et R-l ei olnud (ei ole) minu vastu tundeid. Üks kõik, kui väga tahaks seda muuta, seda ei saa muuta.