Taani? Aga äkki Norrasse?

Ütlesin täna isale, et kolin ema juurde. Ma ei saanud enam jahuda, sest ta hakkas mu töö-otsimise kohta küsima, aga valetada ma ei oska ja reaalselt ma enam ei tee (Eestis) tööle saamiseks midagi.

Isa reaktsioon oli… ettearvamatu. See on hea, et välismaale kolid, Taanis on heaoluriik, see on väga hea, et sinna lähed. “Oh, siis ma saan sulle ju külla tulla.” Ma ei julgenud midagi öelda, sest kas ema tahab teda sinna. Pean hakkama vahendajaks. Üks tahab oma tütart näha, aga teine ei taha selle ühega kohtuda. Saab olema põnev. :D

Siis hakkas isa rääkima, et äkki ma ikka koliks Norra, et tema naise tütar ostis sinna maja ja neil oleks vaja last hoida, küll nad mulle ühe toa leiavad oma majas. Ma ütlesin, et ma ei taha, mulle sobib väga see, et ma kolin ema juurde.

Siis ta ütles, et Taanis see koht, kus mu ema elab, et see pole hea koht, et üks teine koht on parem. Ta täpsent nime ei mäleta, aga rongiga sõitis sealt mööda (loodus oli ilus). :D Hakkan ilusaid looduspilte säästama ja selle eest ostan endale leiva, maksan elamise eest ja kolin NY-sse?! (Tervameelitsen.)

Mulle tundus, et ma olen muutunud. Ma julgesin isale öelda, et need mõtted mulle ei sobinud. Ja kui ta rääkis mulle külla tulemisest (ema juurde), siis ma ei läinud paanikasse. Eks ole näha. Ma ei hakka ette muretsema. Kui probleem käes, eks ma siis tegelen sellega. Teen ja ütlen nii hästi kui oskan.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>