Pidu “on my own”

Eile oli mul hästi suur koogi isu. Nii suur isu, et läksin halvast ilmast hoolimata välja ja tõin omale koogi ära. Ja korraldasin endale väikse tähistamise õhtu.

260620151668 260620151667

Mulle oleks meeldinud seda kellegagi jagada, aga ei teadnud, kes sooviks minuga tol hetkel seda kooki jagada. Seega sõin ise. :D

Poes kohtusin ma taas selle õppejõuga, kellega ma kohtusin mere ääres (vist pärast magistritöö eelkaitsmist). Mulle tundus, et poes kohtusime kolmas kord, aga kui see oli kolmas kord, siis ma ei mäleta tesit kohtumist.

Esimene kord pööras ta pilgu kohe ära kui ma vaatasin (märkasin).

Eile olin ma täies meigitud. Siis ma olen ilus. Aga mina keerasin pilgu ära. Kuidagi ebamugav on olla tuttava inimese kõrval, aga samas pole ka nii tuttavad, et teretaks või midagi. Tundsin end kohmetuna. Tundus, et tema ka, sest mind nähes ta läks poe teise otsa. Ma tahtsin jäätist osta, suurt ühe liitrist jäätist, aga need olid ära tõstetud kuhugi mujale. Selles poe osas, kus ma olin, neid polnud ja sinna poole, kus õppejõud oli, sinna ei julgenud ma minna. :D Seega läksin ära. Jäätis jäi ostmata. (Figuur on selle eest tänulik.)

***

Kursaõde tahab külla tulla pühapäeval. Seega tuleb täna kindlasti koristada. Ma mõtlesin, et olen mats nagu ikka. Ostan küpsist ja pakun musta teed. Pühapäeval või esmaspäeval hakkan asju pakkima. Mul ei ole vaja siia asju, sööki kuhjata. Tundub, et kursaõel on mingi karm dieet, ta on kõvasti alla võtnud. Enne ta ei söönuk kooke, arvatavasti ei söök nüüd ka. Ühel nädalal kaks kuurt kooki on mulle ka palju. Pealegi lähen ma nädalaks vanaema juurde. Seal tuleb 2 kg vabalt. (Loodan, et mind ikka lastakse ülekilodega lennukile.) :D

See küllatulek on natuke koormav, aga ma arvan, et kui see kätte jõuab, siis on see tore. inimesed on tegelikult toredad ja nendega vestlemine ka. :)

***

Eile tahtsin, et keegi mulle helistaks. Eile õhtul (täna varajasel hommikul kell 1-2 ajal) helistas venna sõber. Nad olid väljas ja jõid. Ta soovis mulle head lõpetamist ja siis natuke vestlesime, aga siis läks ta tekst nii pudruks, et ma ei saanud sellest enam aru.

Siis helistas vend ka. Vend seletas, kus nad on ja mida M mulle rääkis. :D

***

Eile tundsin end taas üksikuna. Mõtlesin, et miks inimesed minu ümber ära kaovad. Teen midagi valesti, aga ma ei saa ka täpselt aru, mida ma valesti teen. Vahel mõtlen, et ju need on valed inimesed. Õiged inimesed ju ei kaoks ära. Ei tea.

***

Täna ma jooksmas ei käinud. Eile läksin kell 21 magama. Ma olin nii väsinud.

Täna hommikul tekkis väike paanika ka. Aega on nii vähe ja ma pean kõik asjad ära kolima ja sorteerima. Mis siis saab kui ma eksin? Kui võtan kaasa liiga palju asju ja ei lasta lennukile? Või kui jätan olulised asjada maha? Äkki unustan kuupäeva? Äkki korteriomanik läheb närvi ja hakkab “jonnima”, “kiusu ajama” ja ei lase lepingut lõpetada. Hakkab mind sõimama. Kuidas ma end kaitsen? Kui ta hakkab mingeid ulmenõudmisi esitama, mis ma siis teen?

Otsustasin, et võtan ühe sammu korraga. Täna on koristamise päev ja see äriplaaniga tuleks ka edukas olla. Homme on kursaõe küllatulek. Siis on loomaaed (ei kürsaõe küllatulek ei ole loomaaed, pärast kursaõe küllatulekut lähen Tallinna Loomaaeda teveks päevaks). Kolimiseks valmistumine ja asjade pakkimine ning inventuur on kusagil vahepeal. Korteriomanikuga vestlus on kõige viimane asi Eesti pinnal (enne ära lendu). Sellel vestlusel on ajapiirang. Üks kord saab see läbi. On see siis, mis on. Ja kui korteriomanik on ebamõistlik, siis teen nii nagu ise tahan. Nt ütlen, et nüüd on mul tema suhtes usaldus kadunud ja lõpetan lepingu päeva pealt…

***

Magistritöö on tehtud, aga ma elan jätkuvalt paberi hunnikus. Mul on kaks kuhja: ühes on äriplaaniga seonduv ja teises kolimine ning lennureis. Üks päev kirjutasin äriplaani, siis ema helistas ja hakkas kolimisest rääkima, siis pidin end kiiresti ümber seadistima. esimene reaktsioon oli, et ma plahvatan. Mul on nii palju asju ja kohustusi.

Aga raskused on selleks, et neid ületada. :D Püüan vähem muretseda ja olla rohkem nagu… filmis, monoetenduse, sketši-show‘s… Jah, see viimane. Olen laval, olen näidendis osaline, aga mul pole õrna aimugi, mida teised teevad. Stsenaariumit pole. Vaatan põnevusega, mis toimuma hakkab ja siis püüan kohanduda sellesse olukorda. Hoidun paanikast, mõtlen, et see on kõigest näidend ja peaasi, et oleks põnev, naljakas ja huvitav. :D

***

Kell on juba sealmaal, et kas püüan alustada äriplaaniga või hakkas usinalt koristama… Ma ei teagi. Väljas on ka hetkel ilus. Läheks hoopis jalutama või teeks seda hiljem. Samas tuleks sellest loobuda, kui ma oma asju valmis ei saa. Ehk siis, enne tuleks olulised asjad ära teha ja siis alles jalutama minna.

Väike hirm on jälle õppejõuga kohtuda. Ma arvasin, et ta elab Viimsis. Aga kui ta selles poes on, siis ta elab mulle lähemal, seega on kohtumise tõenäosus palju suurema.

Ma ei tea, miks ma kardan. Õppejõus on meessoost, väga ilus (nagu ajakirja kaanelt välja lõigatud), ta võib olla minust isegi noorem. Ta on doktorantuuris (või on doktorikraad olemas?). Igaljuhul on ta tark. Need aktsiad ja SKP, inflatsiooni jne seosed on tal nii selged, et võib unepealt nendest rääkida.

Ma olen temast vaimustuses. Aga ta tundub mulle nii kauge ja kättesaamatu. Nagu Brad Pitt. Ma kujutan ette, et sellel õppejõul on pruut/naine olemas ja kui tal pole, siis asi on selles, et ta pole viitsunud sellest naiste hordist valida. Igal aastal järest nooremad tudengineiud ja lühemad seelikud…

Midagi sellist, et “temasugune mees ei vaataks minusuguse poolegi mitte”. Ja seda isegi mitte lihtsalt vestluskaaslasena. Kuigi vahel tekib tunne, et mehed ei ostigi lihtsalt vestluskaaslast, vaid ikka ainult seda ühte asja või suhet.

Kui ma natukenegi tunneks, et mul oleks sellele õppejõule midagi pakkuda või et ta on natukenegi huvitatud minuga vestlusest, siis ma ei kõhkleks ka ja kutsuksin ta välja. Aga ma natuke kõhklen ja seetõttu pole ma seda teinud. Pole temaga rääkinudki mitte.

A2-ga oli umbes sama asi. Tal oli Flirticus bike pilt ja siis tal veel üks seksikas pilt. Ma mäletan küll tema esimest kirja. Aga ma ei vastanud, sest ma arvasin, et ta on kirjutanud mitmele ja enamus jookseb tema peale tormi. Minusugusel vanal inimesel pole mõtetki üritada. Ja nagunii otsib see mees endale naist üheks ööks, mina see olla ei taha. Seega ei vastanud. Aga siis ta kirjutas uuesti. Kirjutas “kukuu”. Mitu päeva või nädalat hiljem. Siis mul tekkis väike lootus, et ta on mind märganud, mitte niisama teksti õhku visanud (suvalisse kasti paar rida kirjutanud ja juhuslikult on see kast olnud tekst-box mulle).

Seega… Kui noormees on liiga ilus, siis mina väldin teda. Et minu tähelepanu saada, siis tuleb olla see keskmine. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Pidu “on my own”

  1. Õhtujuht kirjutab:

    Edu ja pinguta ikka edasi

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>