Niisama (lapse aruga täiskasvanud naise) lalin

Sattusin sellise artikli peale: http://elu24.postimees.ee/3270669/muusikalised-eelistused-naitavad-seda-kuidas-inimene-motleb

Artikli lõpus on n-ö valik. Mulle pigem meeldib see Metallica, seega ma justkui olen süsteemiarmastaja (seda ma olen).

Emotsioone ma lugeda ei oska, teise mõtteid ka. See on täiesti kohutav. Aga olen see, kes olen, püüan leppida oma eripäradega. :D

Kunagi alustasin ka nimekirja muusikaga, mis mulle meeldib… Oh, mul on palju poolikuid nimekirju ja tabeleid ja analüüse. :D Kuigi mulle poolikud asjad ei meeldi.

***

Natuke teist juttu ka.

Sain oma arvutis WLAN interneti tööle. Jeyy… Aga ega siin aega ei ole. Teen natuke tööluusi.

Järgneb sama sisu nagu ennegi, aga teise nurga alt… Mulle pole veel kohale jõudnud, millega ma hakkama olen saanud (see kolimine). Sellele mõtlemine tundub nii “muinasjutt”. Kuidas saab otsustada sellise suure asja nagu teise riiki kolimise nii kiiresti ja siis see teostada mõnede päevadega. Pakkisin oma kaks aastat elu kokku ja tulin Taani.

Seda keelt ei oska ma üldse. Tähti ka ei tea. Siin on palju mulle võõraid tähti. Töö pole ka päris kindel. Ema mind igale poole ei luba ja öö-tööga ma ei tea, kas saan hakkama.

Mul on juba väike paanika. Hakkab kohale jõudma, kuhu ma end mässinud olen. Hirm, et ma ei saa hakkama.

Aga ma ei anna ikka veel alla.

Sukeldun sellesse äriplaani. Tahan selle kaelast ära saada, siis keskendun ema kodule ja oma elu üles ehitamisele. :D

Täna juhtus seoses äriplaaniga selline piinlik lugu, et sain valmis likviidsusprognoosi, kasumiprognoosi, aga bilanss ei klapi. Olen juba mitu tundi seda bilanssi vahtinud “nagu kits kuulutust”, aga ei saa seda “saadanast” klappima. Väikest viisi hakkan juba närvi minema. Ma prognoosisin, et arvud tabelitsesse ja prognoosid on “tiben-toben” valmis. Aga kus sa sellega.

PS. Käskisin emal enda juukseid lõigata. Nüüd on mul õlgadeni juuksed. Ema ei julgenud ega tahtnud. Aga siis ma tegin kurja häält ja käskisin. Ütlesin, et “new life needs new look“. :D Sain, mida tahtsin. Olen rahul, võib-olla lasen veel natuke lõigata. Mõtlen veel.

Aga tervitused minu blogi lugejatele (nendele, kes on veel alles jäänud ja kannatlikult uut postitust oodanud). Ma püüan igale poole jõuda (natukenegi). Vast jõuan siia nüüd tihemini.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Niisama (lapse aruga täiskasvanud naise) lalin

  1. Madli kirjutab:

    Minny, ma olen alati tahtnud küsida, et kas sa kahetsed ka midagi? Mulle tundub, et me oleme paljus sarnased – surume end kõigest läbi ja jääme oma kindlatele põhimõtete juurde. Aga viimasel ajal mulle tundub, et kõik on olnud vale – mu elukutse, see et ma õigest inimesest õigel ajal kinni ei hoidnud, mu elukoht… Kas sul ei ole sellist tunnet, et oma põikpäisuse tõttu sa oled teinud valesid valikuid?

    Mitte, et ma arvan, et sa peaksid midagi kahetsema või su elul midagi viga oleks. Tahaks lihtsalt teada kas mõni minu tüüpi põikpäine ka midagi kahetseb nii nagu mina. (jagatud kahetsus on poole väiksem)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Põikpäeiselt väidan, et ei kahetse. :D

      Ma ei tea, kas seda kahetsemiseks nimetada saab. Vahel ma mõtlen, et mis oleks olnud siis, kui ma oleksin teinud teisiti. Aga kui ma selliseid mõtteid mõtlema hakkan, siis jõuan ma ikka sellesse punkti, et kui ma paneksin end samasse olukorda, samade mõtete, teadmiste, tunnete ja infoga, siis teeksin ma ju sama otsuse.
      Kui ma paneksin end mineviku olukorda tagasi uute teadmistega ja võimalusega midagi muuta, siis ma jääksingi sinna ühte mineviku punkti ning jääksingi seda ühte punkti muutma, sest alati saab teha paremini.

      Seega ma mtlen, et minaviku muuta ei saa (olen isegi tänulik, et ei saa). Kui miski ei meeldi, siis keskendun sellele, kuidas see endale meeldivaks muuta, kuidas olukorda paremaks muuta. Ehk siis, pigem mõtlen tulevikule.

      (Kui Taani tulin, siis ema ostis rongipiletid, mida muuta ei saanud. Aga siis üks rong hilines ja tekkis segadus ning meie rong sõitis meie nina alt ära. Ema avastas viimasel hetkel, jooksime oma kodinatega rongi ukse juurde, vilistati (natuke piinlik oli). :D Rong pani uksed kinni ja sõitis minema. Ema raha lendas vastu taevast… Ema oli nutma hakkamas ja korrutas, et ta on rumal jne… Ma võtsin tal õlgadest kinni ja ütlesin, et ta viskas selle mõtte peast välja, seda me muuta enam ei saa. Rong on läinud, see on minevik. Saatsin ta kassasse uusi pileteid ostma ja ütlesin, et mina tahan koju saada ja mul kõigest muust suva. (Kass oli juba üli hirmul ja segaduses.) Ema täitis mu käsku, ostis uued piletid ja rohkem sellest minema sõitnud rongist ei rääkinud. Hiljem mainis, et see teadmine läks talle üsna palju maksma. St see teadmine, et tabloo näitab ronge, mis on hetkel ees, isegi siis, kui graafikud on sassis ja rongid hilinevad jne…)

      Kui ma olen oma elu purki jooksnud (otsuse tegemisel pole olnud piisavalt infot või olen tenud palju vale arvestusi) (nagu hetkel tundub), siis ma mõtlen, et pärast vihma või pärast tormi tuleb ikka päike välja. Asi läheb paremaks.

      R ütles hästi: “ju nii pidigi minema”. Alguses mulle see ei meeldinud, justkui meie elud on kuhugi kirja pandud (loe: saatus) ja meie oleme nagu nööri-nukud, millega mängitakse. Mina mõtlen nii, et meie elud (loe: juhtumised meie elus) on nagu puu. Alguses on tüvi, üks suund, meie saame vähe muuta, oleme beebid, teised teevad meie eest valikuid. Aga siis tulevad mõned jämedad oksad, seal teeme juba meie oma valiku (nt. haridustee jätkamine, tööleasumine, välismaa), pärast valiku tegemist on n-ö saatus kuni järgmise oksakohani, kus teeme meie oma valiku. Ja nüüd mulle meeldib see “ju nii pidigi minema. Ju see on millekski hea. Ju seda on millekski vaja… jne…”

      Kui kahetsus on midagi sellist, et “tahan väga ajas tagasi minna ja seda muuta, teha teisiti, teha teise otsuse”, siis ma enam ei kahetse. Selle asemel mõtlen, et kui ma saaksin asjas tagasi minna, siis elaksingi ma seal ajast tagasi ja mis elu see minekus elamine ikka on.
      Kui on raske, siis mõtlen, et küll läheb kergemaks, iga muutus on raske (tekib trots ja väsimus), aga kõik läheb üle.

  2. surnudhing kirjutab:

    Tervitused vastu! :)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>