Täna pahteldasin ülemisel korrusel. Kass oli minuga. Siis tuli ema ja tema sõber. Sõber hakkas plaate õigesse mõõtu lõikama. Oli suur müra. Kass peitis end põranda alla (seina äärest om põrand õles võetud ja sealt ta poebki põranda alla.
Kutsusin kassi, aga ta ei tule. Siis meelitasin toiduga. Tuli korraks nähtavale, mõtlesin, et ta tahab natuke ringi vaadata, aga tema läks oma koopasse tagasi ja enam näole ei anna. Ma tahaksin varem magama minna, aga tema ei tule.
Olen juba oma hääle ära karjunud. Ta on hullem tujutseja kui mina, uskumatu!
Mul sai kõrini. Natuke vaatan netis ringi ja kirjutan blogi, siis vaatan, mis teen.
***
Jah, see äriplaan. Tuleks tegutseda. Failid on lahti, märkmed on ees, aga midagi on puudu. Arvan, et motivatsioon ja distsipliin. Kus neid jagatakse? Läheks võtaks koti täie, talv on tulekul ja seega on mõlemat vaja.
***
Jääb mulje, et ema tahab meeleheitlikult mind tööle surada. Käib ja toob erinevaid pakkumisi ja enam teda ei huvita, kas töö on lähedal või kaugel… Mulle selline surve ei meeldi. Ma tahan (vähemalt alguses, st need esimesed sammud) teha ise. Vaatab, mis saab.
Emaga rääkisime lapsepõlvest. Ta ütles, et oli kõige jonnakam laps (ta oli pesamuna). Ise ta ei tundnud, et ta jonnakas oli, aga õed rääkisid, et tema jonnis pidevalt.
Minu arust polnud meist keegi jonnakas (mina ega mu vennad). 
Ema ütles, et mina olevat olnud kõige kangekaelsem. See on vist omadus, mis iseloomustab mind kõige rohkem. Kui keegi peaks mind iseloomustama ja ta võib kasutada vaid ühte sõna, siis kasutaks ta kindlasti “kangekaelsus” ja kui võib kasutada kahte sõna, siis oleks “kangekaelsus ruudus”.
Ma istun ja ikka veel ei suuda imestada, et kuidas ma nii välk otsuse tegin, et Eestist Taani kolida ning, kuidas ma selle nii kiiresti teoks tegin. Minu jaoks on see nii uskumatu, aga ometi on see tõsi.
Siin olles tundub, et see ongi koguaeg nii olnud. Olen juba harjunud selle uue toa ja korraga.
Kipun jälle mugavustsooni pugema. (Poen äriplaani kirjutamise taha.)
Enne ei hakka aktivselt keelt õppima kui äriplaan on valmis. Enne ei hakka aktiivselt tööd otsima, kui keel on natuke selge ja enne seda äriplaan valmis. Jne… Võib-olla tuleks lihtsalt minna ja kandideerida. Võtta see risk ja olla ning teha.
Ma tunnen, et ma pole selleks valmis, aga kas keegi kunagi üldse on valmis mugavustsoonist välja astuma? Ikka ju leitakse põhjuseid, miks seda teha ei saa. Äkki ongi vaja mind natuke kangutada ja ma peaksin natuke kaasa aitama. Viskuma n-ö elu-merelainetesse? Ma ei tea, vaatab veel.
***
Äriplaani fail on lahti. Kas ma saan vähemalt mõne reagi sinna kirjutada. Siis oleks homme parem edasi minna.
***
Plaanin homme jooksma minna. Ma ei tea, mis sellest saab. Viimasel ajal lähen magama 24-ajal ja ärkan kella 8-9 ajal. Olen kohutav lohe. On piinlik, aga ei tunne. Tegelikult juba natuke tunnen piinlikkust.
Ma leian nii palju vabandusi, miks ma ei saa hommikul jooksma minna ja miks ma väärin pikemat und.
***
Emale pomisesin, et minu jaoks on söömist palju. Ma pole harjunud nii palju sööma. Ütlesin, et mina sõin kolm korda päevas. Hommikul puder, päeval suurem söök ja õhtusöögi sõin kell 17-ajal ning söögiks oli siis leivaviil või midagi kerget.
See vist pahandas emat. Ta ütles, et ta täna ei ostnud õhtuks süüa. Ostis kodujuustu rohkem ja leiba. Noh-jah. Minny on rahul, aga kas Minny ema ka kõhu täis saab?
Minny juba domineerib ja seab elu enda järgi. Juba trambitakse Minny ema jalge alla, kes seisab Minny ema õiguste eest? Mitte keegi vist…
Ma olen ikka kohutav inimene. Ma üldse ei imesta, miks ma meest ei saa. Pole enam sellist tugevat Kalevi Poega, kes suudaks Minnyt taltsutada.
Aga ema ise tahtis lastega rohkem koos olla. Nüüd see kõige hullem ja äbarikum tuli. Varsti vist hakkab ta igatsema omaette elamist. Mõistab, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad täituda.
Alguses oli ema hästi rõõmus. “Oh, tütreke on siin ja aitab mind.” Nüüd püüab ta head nägu teha. Püüab tugev olla.
Kui aus olla, siis pole ma veel märganud, et talle ei sobi see, et ma siin olen. Tundub, et talle on see veel ok, aga ma võiksin tööl käia. Enda juurde ta mind ei võta. Aga tema töökoht on palju lähemal, kui need töökohad, mida ta mulle pakub.
Ma ei taha oma elamist. Ma tahan tema juures elada ja oma kulusid kokku hoida.
Pean uurima seda bussiliiklust ja õppima natuke Taanimaad tundma…
***
Aga see äriplaan. Ja see neetud kass. Äkki on kurdiks jäänud?
Õues ta küll võpatab iga väiksema krõpsu peale ja nüüd ei tee kuulmagi.
See väike saatan hakkab juba minu kangekaelsust murdma. Ma hakkan murduma. Muretsen ja see paistab juba välja. Käin ja palun, et kiisuke tule nüüd koju sööma ja minu padja peale magama.
***
Ahjaaa… Täna proovisin hularõngast. Ei tulnud välja. (Emal on palju treening asju, aga need seisavad kasutult, sest need on liiga tugevad.)
Aga selle rõngaga ei tulnud mul ükski tiir välja. Äkki ema näitab ette, kuidas seda kasutatakse.
Tagumik tuleb nii tööle panna, et ühe puusaliigutusega suudab tuharad ühe seina äärest teiseni nihutada. Tahan öelda, et puus peab nii suure ampliduudiga tiirutama, et kannikatega võin seina paitada (lihvida).
***
Muuseas. Täna tegin lihvimise tööd. Lihvisin oma pahteldatud seina. Täitsa tore. Tegelikult ma võiks vabalt ka ehitusel töötada, saan hakkama. Ja minu arust tuleb mul see töö väga hästi välja.
Ema ei julge mu tööd kommenteerida ja ema sõber räägib vaid taani keelt (temast ei saa ma aru). Kui ta midagi räägib, siis naeratan ma leebelt. Teen suuri silmi ja kui juhtus olema küsimus, siis kõlab sellele malbe vaikiv vastus. (Ei saa aru.)
Soovin sulle edu ja õnne tööleidmisel!
Kui sinu ema käib ja toob erinevaid pakkumisi ja enam teda ei huvita, kas töö on lähedal või kaugel, siis ta vist eeldab, et leiad võimalikult kiiresti töö ja ei ela tema kulul.
“Enda juurde ta mind ei võta. Aga tema töökoht on palju lähemal, kui need töökohad, mida ta mulle pakub.” Võib-olla ema töökohas pole hetkel sobivaid vakantseid ametikohti. Kui kaugel on need töökohad, mida ema pakub sulle?
Üks koht on u 40 km kaugusel (autoga u 30-40 min ja bussidega natuke üle 8 tunni üks ots). Seda ei sõida jalgrattaga ka iga päev (40-40 km).
Teine koht on 145 km kaugusel (üks ots). Autoga 2 tundi sõitu, ühistranspordiga 11 tundi. Siinkandis ühistranspordile loota ei saa (vaatan google mapist).
Sinna linna, kus tema töökoht on, sinna on ühistranspordiga 46 min., 9 min autoga ja u 7 km (selle maa võiks ka rattaga võita (v.a talvel)).
Ema ei taha, et ma lihttööd teeksin, ta tahab mulle ikka paremat töökohta saada, aga siin kandis pole. Ma tahan just lihttööd teha. Ma ei taha autot endale, võtaksin selle viimases hädas ja alles siis, kui ma ise olen suutnud midagi teenida ja minu tulu on kindel. Niisama, kulusid praegu suurendada oleks minu meelest väga vale.
Praegu ei suuda ma eriti üldse mõelda, sest olen kohustuste alla mattumas. Ema asjad, mis ta tahab kolme päevaga kõik ära teha ja minu asjad (äriplaan ja lepingute lõpetamised). Tööle ei suuda mõeldagi.
Aga püüan sellest sasipuntrast välja rabeleda. Üks samm korraga.
Ema tahtmine pole väga oluline, sest ma saan alati oma tahtmise. Pean teda natuke veel töötlema. Ma korraks teen kõvemat häält ja juba ta allub mulle.
Tegelt nii hull pole, aga ta teab, et minuga pole mõtet vaielda, olen selleks liiga kangekaelne. Ta pigem laseb mul proovida ja salamisi loodab, et ma ise loobun (nt lihttöö tegemisest). Usun, et ta kardab, et ma jäängi lihttöö peale, aga mul paberid taskus, et paremat tööd teha. Ta pole vist aru saanud, et ma elan plaani järgi. 
Et see lihttöö on mu plaani üks osa ja see on ajutine ning selle töö tegemise lõpetamise punkt on ka ähmaselt plaanis, aga on olemas.
Mu ema väidab, et tema töö on mulle liiga raske. Aga siin remonti tehes on ema mitu korda öelnud, et mul jõudu on. Üks kord ütles, et mul on kätes palju jõudu. Seega võib-olla on mul nüüd lihtsam emat ära veenda, et natuke võiskin ma lihtööd teha küll.