Täna ma murdusin

See kuu on olnud väga tormiline ja muutuste rohke. Emotsioone on ka palju olnud. Nagu ikka õigele eestlasele kohane, siis olen need kõik alla surunud. Aga täna… Jah, täna lõid lained mu pea kohal kokku ja emotsioonid voolasid minust välja pisaratena…

Jah… Piinlik on seda tunnistada, aga ma nutan. Suur tüdruk juba (naine dokumendis olevate numbrite kohaselt), aga pisarad tulevad.

Ma olen kohutav oma emotsioonide taltsutaja.

Kui ma vihastun, siis ma oskan: (1) nutta, (2) end lõikuda, (3) teisi inimesi sõimata ja karjuda, (4) treeninguga end rahustada, nt joosta end ribadeks.

Number kahte ma enam ei tee. Tulgu või tina, aga enam ei tee.

Number kolme ei taha teha. Püüan hoiduda lähedaste haavamisest, aga vahel suudan ma vaikimisega rohkem haiget teha kui sõimamisega. Kuid minul on hiljem halvem enesetunne pärast sõimamist. Seega püüan hoiduda.

Number nelja ma täna teha ei saanud. Sest koht, kus ma murdusin oli linnas.

Seega püüdsin olla tugev. Aga lõpuks hakkasid pisarad voolama… Ema tõi mu koju. Me pole rääkinudki.

Ma ei oskagi oma käitumist seletada. Olukord polnudki nii hull, aga… Ma ei tea.

***

Mu ümber on nagu kaos ja mul on kadunud igasugune kontroll oma elu üle. Ja seda ma ju ei talu. Kontrolli puudumist ma ei talu. Ei talu olukordi, kus võim või valitsev mõju ei ole minu käes. Ma ei kontrolli olukorda. See on kohutav.

Miks asi nii kaugele läks? (Miks ma ohjad ära andsin?) Ma ei tea.

Ma mõtlesin, et saan hakkama, et ma suudan. Et mind on vaja mugavustsoonist välja kiskuda. Aga… Ma ei suutnud. Seda kõike oli minu jaoks väga palju.

***

Hetkel on vaja n-ö mahalaadimise aega. Tuleks paika panna uus strateegia ja kontroll enda kätte võtta. Tekkinud olukorda tuleks analüüsida ja leida see tuumprobleem, miks kõik nii kaugele läks.

Mulle tegelikult ei meeldi nutta. See on nii nõme, aga alternatiivsete võimaluste kõrval on see kõiga mõistlikum. Ebamõistlike valikute hulgas on nutmine see kõige vähem ebamõistlik.

***

Minu algne eesmärk oli see, et tulen siia Taani, teen selle äriplaani valmis ja siis hakkan keelt õppima ja tööd vaatama.

Jõudsin siia, siis nägin, et emal on abi vaja. Kuna tal on puhkus, siis püüdsin teda aidata nii palju kui võimalik, et ta saaks natukenegi puhata.

Siis mulle tundus, et prioriteet on ülemise korruse tuba valmis saada. Seadsin oma plaanid ümer ja hakkasin sellega tegelema. Mõtlesin, et äriplaaniga tegelen siis hiljem (kui ema tööl on) ja töö otsimine ja keeleõpe ka…

Nüüd jäsku tundub, et prioriteet on Minny tööle panemine. Kusjuures ema ütleb, et tema meelst võiksin ma kodus olla küll, aga mina ei tahtvat seda. (Kes teab paremini mida Minny tahab, kas ema või Minny ise?) Noh, ma oleksin võinud ju talle öelda, mida Minny arvab, aga ta oli oma väites nii kindel, et mul polnud selleks nagu võimalust. Hakkasin juba ise kahtlema enda tahtmistes, äkki ema teabki paremini, mida Minny tahab. :D

***

Minu jaoks on ebameeldivad rahvarohked kohad (poed, pargid, kesklinnad). Mitte alati, aga üldiselt on. Eriti pingeline on siis, kui ma ei oska keelt.

Ma nimelt kardan, et minuga tullakse rääkima. (Jah, mul tekkis ka lühis selle mõtte juures. Ma soovin, et mu prints (tahtsin kirjutada valge prints) :D … Et siis, minu prints valgel hobusel tuleks minu juurde ja hakkaks minuga rääkima. Aga ise kardan seda… Naiseaju ei pidavatki loogiline olema.) :D Aga, las see olla.

Igatahes… Minu jaoks on väga pingeline siin (Taanis) poes käimine. Ma ei saa aru. Ma kardan, et minuga tullakse rääkima ja ma kardan, et ma ei saa millestki aru ja siis tekib paanika ja ma unustan need kaks taani keelset sõna ka ära.

Seega ma lähen stressi enne poodi minekut. Need on minu jaoks vastikud elamused. Olen olnud tugev. Kusjuures mu ema käib poes peaaegu iga päev. (Ma ei suutnud Eestis ka nii tihti poes käia. Kuigi kesklinnas elades ma käisin enda kohta tihti poes (u 3-4 korda nädalas). Šokolaadi vajadus oli nii suur, seega ei suutnud end tagasi hoida.)

Nii.. minu olukorra juurde tagasi… Ema ütles, et tuleks mind siin (Taanis) arvele võtta ja töö-otsijana kirja panna ning räägib mingist keeltekoolist (miks mulle seda vaja on? Ma püüaks alguses omal jõul keelt õppida. Kas ta ei usu minu võimetesse? Ma vahel põrun, aga ma olen väga sihikindel. Nt eesti keele eksami tegin uuesti. Kahekümnelt punktilt 74-le. Täitsa iseseisvalt tegin otsuse ja ise harjutasin kirjandi kirjutamist (toona oli veel kirjand). Keegi ei sundinud mind. Ainult mina ise. Kõrgkooli õpingud olid minu otsus, ülikool… Mida ma pean tegema, et ema hakkaks minu võimetesse uskuma? USA presidendiks? Ma arvan, et siis ta ka arvab, et ta peab mind juhtima ja mõned otsused minu eest tegema, sest tema teab paremini… Ma tean, et emadele on sissekodeeritud laste pärast muretsemine ja nende elude korraldamine ning aitamine… Aga mõnikord unustan ma selle ära. Ei taha sellega leppida või ei oska.) :D

Tulen oma jutuga jälle tagasi… :D Tulin Taani, minu prioriteet oli äriplaan valmis teha jne. Siis prioriteet muutus, sain aru, et selleks on teise korruse tuba valmis teha ja nüüd järsku oli prioriteediks minu tööle panemine (kusjuures ma polnud selleks üldse valmis). Minu paanika osakond jooksis errorisse.

Alguses pidime linna minema (Taanis arvele võtmine (nagu Minny oleks mõni kasutatud sõiduk) :D ja töö-otsijana märkimine jne) eile (neljapäeval). Enne seda vist ka kolmapäeval…

Kolmapäeval olin ma pinges, sest pidin osalema milleski väga ebameeldivas (see arvele võtmise asi jne). Neljapäeval ka. Ma täpselt ei teadnud kuna me läheme, sest ema puhul ei tasu väga kellaajast rääkida. Pluss 30 minti on tavaline ja vahel läheb isegi tunde mööda, mõnikord isegi päevi.

Neljapäeval kell sai õhtusse ja emabeeldivust ei tulnud. Neljapäeva õhtul ema ütles, et reedel kindasti läheme. See tähendas mulle veel ühte pingelist ööd ja päeva. Ootan, kardan seda ebameeldivat olukorda.

Siis täna (reedel) tuli tema sõber siia. Keelest ma ju aru ei saanud. Arvasin, et nad teevad teise korruse tuba. Arvasin, et mulle seal tööd ei ole, et olen olnud väga tubli ja oma osa tööst ära teinud (aga siin majas ei lõppe töö kunagi)… Võtsin äriplaani faili lahti hakkasin seda kirjutama.

Järsku ema sõber läheb ära. Natukese aja pärast tuleb ema ja ütleb, et umbes 30 minuti pärast läheme linna (see ebameeldiv toiming tuleb, ma polnudki sellest pääsenud)… Ütlesin vaikse ja kurva jah… Kirjutasin 15 minutit äriplaani, sest teadsin, et ma saan end valmis 15 minutiga ja emal läheb nagunii kauem aega.

Lõpuks sain ma ikkagi enne teda valmis ja pidin taas seda ebameeldivust ootama. Õudne… Palju mugavam oleks surra silmapilkselt ja ootamatult. Mitte istuda ja oodata oma surmaotsust või surmaotsuse teoks saamist… Jah, minu jaoks oli see kõik nii õudne. (Kuigi mul pole silmapilkse suremise kogemust ega surmaotsuse ootamise kogemust, aga oma blogis julgem ma seda võrdlust kasutada.)

Siis tuli veel üks asi talle meelde. Tuli ühest “sega-suma-suvilast” läbi käia. (Sellest kodust võiks kirjutada terve story. Pole eetiline teise inimese kodust pilti üles panna ja ma lihtsalt ei oska seda vaatepilti sõnadesse panna. Ma pean veel mõtisklema selle üle. Ei, pilti ma üles ei pane. Mul natuke eetikatunnetust on, aga õige natuke.) :D

Seega minu surmaotsuse elluviimisega ikka venitati ja pinge kasvas. Ma muutusin järjest vaiksemaks ja apaatsemaks ning kurvemaks, vaiksemaks, tusasemaks.

***

Ühes asutuses (selles ühes asutuses me saimegi käia)… Võtsime numbri, ootasime oma järjekorda. Saime sinna. Ema rääkis taani keeles. Ma ei saanud aru, kuna oli tervitus. Ma ei julgenud kellelegi otsa vaadata. Nagu tumm-kurt, kes kuuleb (ajuvaba, aga ma tundsin end nii). Nad arutasid midagi, ema teeb ühe sammu tagasi. Liigun ka, siis ema peatub. Ma ka. Lõpuks ei julge enam midagi teha. Olen paanikas, kas ma peaksin ära minema, kas ma peaksin midagi ütlema. Mõtlesin, et kui mulle antaks üks soov, siis sooviksin ära kaduda, maa alla vajuda.

Sealt saime tulema. Nemad minuga tegeleda ei tahtnud, andsid teise telefoninumbri… Siis jäi see retk katki. Siis keeltekooli uks oli lukus. Seda asja ei saanud ka ajada. Töö-otsijana kirjapanemist ei teinud, sest mul pole kollast kaarti ja seda ei saa teha ilma selle kaardita (ID-kaart on hall, siin võib ID-kaardiga võid leivale määrida ja SCOLAR-kaardiga (mõtlen rahvusvahelist üliõpilaspiletit) ka, st mõttetud kaardid siin maal). :D

Ja lõpuks ema maandub kesklinna, sest seal olevat mingi üritus. Erinevatest maadest olid seal letid ja pakuti süüa (raha eest) ja riideid (Soome oli esindatud, Eesti mitte). Ma olin tardumas.

Nii palju võõraid keeli. Kes on kes? Kus ma olen? Mulle tundus, et ma jään kõigile ette. Nii ebamugav oli, nii suur hirm oli. Tahtsin minema joosta, aga ei teadnud, kus ma olen. Kuhu minna. Püüdsin püsida emal sabas, aga see on kohutav. Ta on üks neist, kes jääb lettide ette passima ja igat asja vaatama ning kui poleks minu kurja nägu, siis ta hakkaks seal küsima erinevaid asju ja proovima.

Saime ringi peale tehtud. Leidsin tuttavama nurga. Läksin sinna inimeste eest ära, aga see polnud ka eriti mugav koht. Siis tuli ema ka ära. Siis ta tahtis saiakest sööma minna, et see olevat tema traditsioon. Ta küsis, kas läheme. Ma vastasin, et “Jah, kui sa tahad, siis mine…” Pisar juba pressis silmast välja. Ta sai aru, et ma olen endast väljas ja me läksime autosse.

Aga enam ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

Ma tundsin end nii tropina. Et ma olen kõigil ees, et ma olen loll (keelt ei oska), emale tüliks (et ta pressib mind tööle). Et minult oodatakse 100 korda rohkem kui mu võimed on (ebaloogilisus, enne ma just kirjutasin, et ta ei usu mu võimetesse). :D

Ma olin seal autos nagu tõeline häbarik… Aga ei osanud ka kuidagi teisiti olla. Kõik oli sassis. Miskit oli väga valesti, aga ma ka ei saanud aru, et mis täpselt.

Ma olin ema peale vihane, aga samal ajal sain aru, et pole nagu põhjust olla, sest ma ise olin ju nõus tulema (arvasin, et saan hakkama, et suudan ka selle muutuse läbi teha)… Ma ei öelnud emale poole sõnagagi, et ma kardan rahvarohkeid kohti ja isegi poes käimine on minu jaoks ärritav ning pingutust nõudev. Et tunnen end tropina iga päev ja igas poes sisse astudes ning kassa juures ja minu tropitunde karikas on täis. Ma lihtsalt ei suuda end enam tropina tunda, ei taha enam tropp olla. Aga mitte tropp olemiseks vajaksin ma vaikseid hetki (terveid päevi, et keelt õppida).

***

Siin kirjutaks ühe ropusõna. Jätan selle tegemata, kuigi see kõlab mu peas hästi cool’ilt ja alguses tunduks ka kirjapildis, siis hiljem ei oleks seda lugeda üldsegi mitte nii cool… Igatahes…

…. (vaikus)…

Mul on nii raske rääkida oma tunnetest. Just OMA tunnetest. Teiste tunnetest on ok rääkida. Enda tunnetest nagu kellegi kolmanda isiku tunnetest (nt Minny tegi ja mõtles) on ka ok rääkida ja kirjutada. Aga OMA tunnetest (ma tundsin ja mõtlesin)… Noh, ma ei suuda. See kõik tuleb läbi pisarate… Ma ei tea miks.

Mul on endast nii hale. Ja kui mul parajasti pole endast hale, siis ma vihkan ennast ja põlastan ennast (selle nutmise pärast)… Kohutav.

Nii… “Ropsõna. Ma muutun nii (liiga) tundeliseks endast rääkides ja oma tegelikest tunnetest rääkides.”

Ma võin enda üle nalja teha. Võin enda üle naerda, aga ma ei suuda enda tunnetest rääkida… Täitsa kohutav.

Püüan ette kujutada, et kuidas ma ütlen emale, miks ma nutma hakkasin ja kui raske on minu jaoks poes käia ja mis tunded mind siin valdavad jne… Aga juba paljas mõte sellest ajab nutma. Ei tasu vist rääkima hakatagi. Mõtlen mingi nalja välja või ütlen, et olin peavalu kätte suremas… Või teen näo, et ei mäleta?

Ma ei suutnud oma elukaaslasele ka öelda, et ma teda armastan. Ütlesin seda ka läbi nalja. Ta arvas, vist et teen nalja. H-ga sama… Uskumatu, et oma tunnetest rääkimine (siiralt ja otse) nii keeruline on.

Nõustaja juurde minnes ma sain ühe lause öelda (vastata ta küsimusele, mida ma tunnen) ja kohe hakkasin nutma. Sama refleks on oma tunnetest siiralt rääkimisel. Hirmust nutma hakkamise ees, ma ei teegi seda.

Olen lugenud, et see läheb üle. Et psühholoogi juurde minnes nutetaksegi esimestel kordadel, aga hiljem saadakse üle. Et see on üks samm (esimene samm) oma probleemidega tegelemisel, enda tundma õppimisel.

Uskumatu, aga mul on see samm tegemata või poolik. (Olin nii kindel, et valdan end hästi.) :D

Sellistes olukordades tahan olla mees. Mulle tundub, et meestel on lihtsam. Täna ütlevad ühele, et armastavad teda ja homme kolmandale (või nädala pärast). Täna minnakse lahku ja homme ollakse peol juba uue naisega. Sisemiselt on nad võib-olla katki, aga nad ei hakka tönnama paljalt mõttest “mida mina tunnen…”, “mind ärritab…” jne.

Mehed tunduvad kuidagi tugevamad, nad suudavad olukorda kontrollida. Nad oskavad oma emotsioone paremini varjata. Mina hästi ei oska. Viha, kurbus ja hirm tulevad kohe välja ning valdavalt pisaratena.

Ma ei oska väljendada seda pettumust. Endas pettumust. Arvasin, et see pillimise etapp on juba läbi. Kas ma üldse saan suureks. (Vasturääkivus. Eelmises postituses ma just tahtsin olla nii naiivne ja noor jne…). Tegelikult tahaks olla lapselikult puhtalt rõõmus ja õnnelik. Kui natuke täiskasvanuks sain, siis pole need tunded enam nii puhtad. Rõõmu taga on kurbus, sest iga heaga kaasneb ka halb. Rõõmu varjutab ka kohustus (mis plõksib peas).

***

Minu suurim viga oli see, et ma ei rääkinud. Ma ei öelnud, kuidas ma end tunnen. Mida mina tahan… (Teen seda, mida ma ei taha, et teised teeksid.)

***

Ma ei taha mina olla. :D Ma tahan olla keegi teine. Kas saab isiksust vahetada?

Tegelt saab ikka:

http://www.theguardian.com/lifeandstyle/2011/sep/30/kim-noble-woman-with-100-personalities

Aga seda (haigust) ma ka ei taha… Nagu hästi välja pasitab, ma ise ka ei tea, mida ma tahan. Praegu ei tea. Püüan välja nuputada, siis esitan oma kolm soovi ja otsin ka selle “kuld kalakese” üles, kellele need soovid esitada. :D

Rubriigid: Blogi prügikast, Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 kommentaari postitusele Täna ma murdusin

  1. surnudhing kirjutab:

    Tere tulemast klubisse selle tunnetest rääkimise osaga.. :/

  2. Rloll kirjutab:

    Vittu küll, Minny. Sa oled heaolu ühiskonnas ja virised? Mis Sul viga on? Sul on ilus keha, Sa oled tark, ma ei saa öelda, et oled targim, aga Sa tead oma sitta, mille vastu huvi tunned. Jah, Sa oled imelik, aga kasuta seda ära, mõtle kui imelik olen mina ja minu ümber on väga palju…Suurettevõtteid.

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>