Ja kurdan jälle

Mu laud on mattumas paberikuhja alla. Lubasin (vaikselt) endale, et kui magistritöö kirjutamine läbi saab, siis teen korda. Siis lubasin, et kui äriplaani kirjutamine läbi saab, siis teen laua korda. Aga nüüd?

Ma pean cv inglise keelde tõlkima. Mul on vaja välja uurida mitme tunnised olid mu praktikad. Ma ei tea, miks ma seda edasi lükkan. Sorteeriksin oma dokumendid läbi, otsiksin info välja ja siis saaksin vähemalt need laua pealt ära viia.

Siis oleks vaja terve hunnik mingeid pabereid täita. Ema printis välja ja vennale ütles, et Minny täidab need ära. (Nii armas temast. Ma ei oska keelt. Üks plankett on inglise keeles, aga see eeldaks ka pikka arvuti taga istumist. Ma plaanisin muid asju teha…)

Siis oleks vaja veel vanad asjad ära teha. Need on mul kuu aega nimekirjas seisnud. Selline tegevuste kuhjumise efekt tekib ja see häirib mind.

Nüüd viriseksin ma natuke oma ema kallal ka. (Loodan, et ta ikkagi ei tea sellest blogist midagi.)

Ta väidab, et temal on kõik läbi mõeldud ja organiseeritud jne. Siis ütleb, et tal on nii palju pisiasju vaja teha, et suuri asju ta ei saagi tehtud. Ma ütlesin, et siis tuleks need pisi asjad paberile panna ja… Aga ta ei lasknud mul lõpetada, ta ütles, et neid on nii palju, et selleks kuluks palju aega. Ja see oleks mõttetu.

Aga minu jaoks on nii väga kaos elada.

“Minny tee seda. Minny seda oleks ka vaja teha.” Ma eeldan, et see “oleks vaja teha” = “Minny tee see ka ära”. (Üks kord ta jättis wc-poti kaane peale oma silmapliiatsi ja teritaja. Ütles, et see oli vihje, et Minny terita pliiats ära. Palusin tal järgmine kord jätta selge eesti keelne kiri, siis ma saaksin ka aru. Sellest sõnumist ei saanud ma üldse aru. Terve päev tõstsin seda pliiatsit eest ära, kui oli neid “seadmeid” vaja kasutada ning pärast panin tagasi… Aga see selleks.)

Ma ei plaani endale tegevusi selleks ajaks kui ta kodus on, sest iga hetk võib olla tal vaja abi oma pisiasjade tegemiseks. Aga mina ei saa nii. Ma olen snaiper-tüüpi inimene, võtan ühe asja sihikule ja tegutsen. Aga kui tuleb segaja vahele, siis on raske jälle järge leida.

Mina olen väga veendunud, et need pisisasjad saaks tehtud ja neid oleks palju vähem, kui oleks paika pandud kindel plaan või rutiin. Kui on nimekiri väikestest asjadest, siis saab võtta eesmärgiks, et iga päev tehtaks ära 2-3 väikest asja.

KUi oleksid selged protseduurid, siis oleks ka neid väikseid asju vähem. Nt ühtesid purke ta ei saa kasutada, sest need lõhnavat kõrvitsa järele. Need tuleks äädikaga pesta. Kui on teada, et neid purke on ka muuks otstarbeks vaja, siis saaks teha protseduuri, et kui kõrvitsa purk saab tühjaks, siis kohe pesta see äädikaga läbi, mitte panna kuhugi kõrgele kappi seisma ja kui vaja läheb, siis on kohe tekkinud üks pisike tegevus.

Või näiteks tomatite kastmine… Mu ema hommikud on nii kaootilised. Täitsa põnev on ette kujutada meid kahte. :D Mina olen oma rutiiniga ja tema oma kaosega (minu silmis kaosega). Igatahes… need tomatid. Kui on teada, et neid tuleks iga päev kasta ja hea oleks seda teha hommikul või õhtul. Siis võtta näiteks rutiin, et hommikul esimese asjana minna tomateid kastma. Ja keskenduda üksnes tomatite kastmisele. Mina tegin nii.

Aga tema… Ta võtab hommikul kohvi. Vahel ei võta ka päris hommikul. Siis läheb ta aeda. Hakkab tomateid kastma, siis avastab ta ühe nälkja, hakkab otsima nälkja lusikat ja ämbrit, jätab kastekannu vedelema. Siis meenub, et “oi, tomateid kastsin ju, aga kus see ämber on”. Hakkab ämbrit otsima ja jälle aja kulu.

Üks kord pesi ta oma tööriideid ja mulle ütles, et kohe tulen üles ja hakkame ajalehti seina panema. Ma vahetasin kohe riided ära ja läksin ülesse. Vaatasin, et teda ei tule. Siis hakkasin vajalikke asju otsima töö kohta sättima, et saaks kohe tööga alustada, kui ta tuleb. Küsisin, kus on tapeediliim. Ta hakkas seda otsima. (Ei, ta ei tegelenud oma tööriietega, vaid ta pesi nõusid ja tõmbas tolmuimejaga põranda üle.)

Selgus, et tapeediliim on hallitama läinud, tuli uus teha. Minu ülesandeks sai uus teha. Hakkasin siis tegema, järsku tuli tema ja hakkas õpetama, kuidas tuleks teha. Siis tuli tal sõber külla. Siis tegi ta kohvi. Ma läksin aega roosipõõsast korda tegema (ta plaanis seda ise teha, sest sõber teeb koguag märkuse, et roosipõõsas on hooldamata).

Lõpuks ema ütleb, et paneme tapeedi seina. Ma ütlen, et tegelegu enda tööriietega kõige pealt, sest homme on vaja juba tööle minna ju. Ta selle peale “ahjaa…. natuke läheb veel aega siis…”

Kuna ma olen snaipertüüpi inimene, siis ma tahaksin saada ülevaadet kogu tegevustest ja kohustustest jne… Aga… See on üsna võimatu. Ma aitan emal neid tulekahjusid kustutada, aga need ei lõppegi.

Ta räägib, et teisekorruse tuba tuleks valmis teha. Nüüd nagu see projekt on hakanud edenema. Nüüd ta juba räägib köögi remondist ja sahvri-ruumi soojustamisest ja uue trepi ehitamisest… Mu pea pidi plahvatama. Kulla inimene, vaatame kõige pealt ressursid üle. Paneme need soovid kirja ja püüame sinna taha panna kuupäevad (aasta numbrid) vastavuses meie ressurssidega. (Aga see on liiga ajakulukas.)

Ma ei mäleta enam kes seda ütles. Vist Raoul Üksvärav? “Ma ei saa inimestest aru. Neil on aega, et asju ümber teha ja parandada, aga neil ei ole aega, et tegevusi planeerida ja kohe (esimese korraga) asju õigesti teha.” Minul on siin sama mõistatus.

Mu ema ütleb, et tema ei saa nii elada nagu mina. Et planeerin, et hommikul kell 6 ülesse ja siis kohe jooksma. Temal võtab ärkamine aega.

Noh, ega minagi siin ei saa kell 6 ülesse. Kell heliseb küll, aga ma tean, et ema jõudis töölt koju kell 3-4 ja kui ma kell 6 kolistama hakkan, siis rikun tema und, aga ta peab õhtul taas tööle minema. Seega jätan ma (olen ma väga tihti jooksmata jätnud).

Tean, et kasutan seda vaid vabandusena. Ma natuke tegelen ka selle probleemiga. Kui ma üleval elaksin, siis vast see poleks probleem, aga kuna ma sinna ülesse kolin? (Ei julge prognoosida.)

Mõtlesin juba nii, et ronin aknast välja ja lähen jooksma. Aga siis on kaks probleemi, üks on see, et oleks vaja põis enne tühjaks väänata ja teine on see, et kui kass ärkab, siis ta hakkab kräunuma ja ajaks ema ülesse. Kolmas probleem on veel. Koer võib hakata haukuma, sest ta pole harjunud, et ma aknast käin…

Praegu on minu probleem see, et ma olen kadumas paberi kuhja alla ja tegevuste kuhja alla. Ja mul pole süsteemi. Mul võtab see ühelt tegevuselt teisele ümber seadistamine aega.

Mu ema ütleb, et tema on selline, kes teeb asju aeglaselt. Aga oleneb, kellega võrrelda. Vanaema (minu isa ema) rääkis ühe ammuse situatsiooni ajast, kui ta esimest korda mu ema kohtas. Vanaema ütles, et ema tegi “sips-sips-sips”. Minu arust see kirjeldab minu ema kõige paremini. “Natuke siit, oh, see tuleks ka teha, siis võetakse uus asi, see ka jne..” Päeva lõpuks on miljon lõpetamata pisikest asja. Ja võib-olla kaks lõpetatud asja.

Ema päris mõttetult ei tiirle. Kui panime plaate seina, siis ta ütles, et siia ei saa panna, siia tuleb tapeet panna, plaat jääks ette. Siia ei saa plaati panna, sest siin tuleb seina soojustada. Aga… Kui tal oleks paberi peal remont etapiti, siis teaksid ka teised ja oskaksid oma tegevusi planeerida. Mina saan seda infot kildudena. (Kuna ehitatakse sein, kuna tuleb elektrik kutsuda jne… Alguses ma püüdsin asja selgeks saada, aga nüüd olen ma loobunud ja asjale käeoga löönud.)

Ohh… mu ema poes käimine. See on minu jaoks nii arusaamatu. Ta läheb poodi. Ma annan talle toidunimekirja kaasa, sest ta ise ütles, et ma selle koostaks. Ja lõpuks. Paprikat, mida ma palusin, seda ei ostnud, kana ka mitte. Aga ta ostis dušši otsiku, uued töö jalanõud, puuvilju nädala jagu, leiba, sinki ja vist veel midagi. Soodus pakkumine oli. :D

(See emotikon, kus smile lööb käega omale otsa ette.) :D Jah, need asjad olid vajalikud. Aga… Mina teeksin ka nende kohta nimekirja. Ja selle alusel ostaksin. Peale selle teeksin ma prognoosi, kui palju kulub nt nõudepesu vahenit kuus/aastas (äkki osta aasta varu kohe). Kui tihti tehakse soodukaid, mis päeval kampaaniad hakkavad jne…

Pesupulbri süsteem mulle meeldib. Tal on suured karbid ja sildid peal, mis on värvilise pulber ja mis valge pesu pulber. See on küll supper. Mulle meeldib süsteem ja sildikesed. Ma tunnen end nende sildikeste ja süteemi keskel nii hästi.

Kunagi käisime ühes tehases ekskursioonil. Seal oli 5S või 6S süsteemi rakendatud. Seal olid sildikesed ja igal asjal oma koht…. Minu jaoks oli see nagu taevas viibimine. Paradiis, ma ütlen. See oli juba üsna ammu, aga ma olen sellest ikka veel vaimustuses. See oli lihtsalt nii supper.

Aga… Kirun siin oma ema. Ega minagi ei saa oma asju jonksu. Kui ma ikka nii sütemaatiline ja korra armastaja olen (nagu ma siin väidan end olevat), siis ei tohiks ju mul olla mingi probleem oma asjad jonksu ajada). :D

Mu tuba on kohutav. See on ema tuba tegelikult ja pooled asjad on ema omad. Ja siis ma püüan siia asjade vehele omi asju ka panna. Ühes nurgas on mustapesu korv (selle ma võiksin ju kohe pesuruumi viia. Ei, seal ta kaoks ära. Las olla siin.) Siis kahed kodused riided (soe ilm ja külm ilm), siis remondi tegemise riided (neid on juba vastik selga panna, liimi ja värvi ja tolmu täis. Väiksin vahetada, aga mõtlen, et üks kord veel kasutan, siis panen pessu.) ja trenni riided ka.

Tegelikult on see põnev. Elada koos enda vastandiga. Aga kohanemine võtab aega. Ma ei suuda endale rutiini luua. Olen juba väga mitu korda üritanud, aga pole õnnestunud. Ikka komistan tema tulekahjusid kustutama. :D

Kui ma tulekahjude kustutamisest osa ei võtaks, siis tekiks mul tunne, et ma olen täiesti puuk. Ei aita teda üldse, tema vaid rahmeldab. Seega ma püüan ikka abiks olla ja püüan olla suurema aktiivsusega kui tema, sest mina tööl ei käi, seega energiat peaks mul rohkem olema ja aega ka.

Sukeldun oma kaosesse ja püüan siia süsteemi luua. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>