Mõtlesin, et nende lehtede alla saan ma ka postitusi teha, aga tundub, et ei saa. Noh-jah.
Igatahes. Täna tegin endale taani keele väljendite jaks vihiku ja sõnade jaoks. Sõnu on 44 tükki (s.h 11 numbrit). Tegin väikse eesmärgi, et õpin iga päev vähemalt ühe sõna.
Tänase seisuga olen ma Taanis olnud 34 päeva, seega 34 sõna peaks selged olema. Olen graafikus.
Väljendeid on ka. Hetkel on neid 15.
Vanaemale kirjutasin ka pika kirja (kuus lehekülge), Times New Roman, 12 p ja ilma reavahedeta (v.a mõtte vahetused, sinna panin kolm tärni). Ma loodan, et ema pani selle posti. Eks kuuleb, kas vanaema saab kirja kätte.
***
Ahjaa… Ma köin nüüd harvem siin ja üldse netis. Ma ei olegi rääkinud, et ema keldrisse jookseb vesi. Arvatavasti on veetoru lõhkenud, enne veemõõdikut.
Arutsin, et see on mul kuuest järjestikusest kodust viies, kus on veeavarii. Ühes kodus vist oli ka, aga ma ei mäleta, sest siis ma tarbisin vähe vett. Pesin end ja juukseid kord nädalas ja pesu pesin veelgi harvem, seega veekadumine ei häirinud.
Tallinna kesklinna kodus oli väike vee apsakas. Vannitoa kardina olin hooletult sättinud. Aga ülejäänud neljas kodus olid suured veeuputused. Ehk siis kuuest kuus või kuuest viis või kuuest kodust neljas on olnud veeäpardus. See on juhus või on mul mingi needus peal? 
Kui tihti juhtub tavalisel inimesel keskmiselt veeäpardusi? Kui teha statistikat, siis tuleks vist võrdlusbaasi võtta inimesed, kes kolivad u kord iga kahe aasta tagant. Mul on umbes nii olnud.
Mulle endale tunudb see juba kahtlane.
Kui ma siin ka tuvastasin selle veeuputuse, siis käis küll korraks mõte peast läbi, et miks? Kas tõesti peangi sellega harjuma? Kas tõesti järjest igas kodus hakkabki nii olema?
Oleks ma siis mingi vee-inimene. Joon küll palju vett, aga ujumas ei käi üldse. Kunagi mulle väga meeldis ujuda, aga nüüd on hirm end pool-paljalt näidata (koos näoga), nii suur, et enam ujumas ei käi. Vot ei käi ja kõik.
Aga jah, selline seik oli ka vahepeal.
Siis sai Aalborgi loomaaias käidud. Mulle väga meeldis. Nägin tiigrit ja isalõvi. Isalõvi mõirgas, see oli väga jube. Kaelkirjakuid nägin ka ja pingviinde… Tore oli.
Siis võtsime mind arvele. Andsime paberid sisse, et ma saaksin endale mingi koodi. Vist välismaalase isikukood. Kaks kolm nädalat pean seda ootama.
Tööd pole ma veel aktiivselt õppima hakanud. Kohustuste nimekiri on ka koondamata ja läbivaatamata. CV taani keelde tõlkimata.
Aga tänase päevaga olen rahul. Ikkagi 44 taanikeelset sõna ja 15 taanikeelset väljendit. Kui need homme ka meeles on, siis on hästi. Homme õpin uued väljendid ja püüan luua süsteemi, kust ja kuidas ma sõnu ning väljendeid vaatan.
Täna keskendusin kirjutamisele (hääldust väga ei vaadanud). Hoian paberi ja pastaka enda lähedal, siis saan vajadusel kirjutada, mida ma öelda tahan.
Ma ei pööranud tähelepanu ka grammatikale, selles mõttes, et käänamist ja muud sellist. Arvan, et küll jõuab. Alguseks piisab sellestki, et ma tean mingeid sõnu. Püüan olla ikka positiivne.