Olen täitsa väsinud

Olen kohustuste koorma alla mattumas. Jälle on suur segadus. Kui hakkan oma asju korda saama, siis tuleb jälle mingi sos-olukord ja kõik on sassis.

Täna pole ma taani keele sõnu harjutanud ja uut sõna pole ma ka õppinud. (Minu arvutuste kohaselt peaksin oma sünnipäeval teadma 101 taanikeelset sõna).

Trennist ei tasu rääkidagi. Hakkasin iga päev tegema kätekõverdusi. Korraga jõuan vaid viis teha, seega teen 3×5. Aga täna jäi jälle vahele. Siis tahtsin ema kõhulihaste harjutuse seadmega lihaseid treenida 5 min (väike eesmärk oli seda teha iga päev 5 min kokku, korraga jõuan max 1,5-2 min). Aga pole midagi teinud ja kell on juba üsna palju.

Täna tuleb veel koerale süüa anda ja temaha jalutama minna.

Siis on vaja ülevaadata kohustuste nimekiri laual. Vaikselt tuleks hakata ka seda vähendama. St asju tegema.

Ma ei saa aru, mida ma valesti teen. Aeg muudkui jookseb, aga mina kontrolli ei saa.

***

Meil see vee jama. Selgus, et peidetud torud pole kindlustatud (kindlustuses on ka selline rida olemas, oleks pidanud sinna risti tegema). Siis selgus, et kõik, mis on meie maa peal on meie oma. See pole oluline, et veemõõdik on taadeldud ja majas sees.

Tekib kummaline olukord. Toru on meie oma, aga vesi seal sees on vee-asutuse oma.

Meie ei saa seda vett kinni keerata, sest selle vee kinnikeeramise kraani valdab veeasutus. Aga torud on meie omad.

Ma ütlesin emale, et kui torud on meie omad, siis paneme ühe toru enne taadeldud veemõõdikut jooksma. Saame vee-asutuse veega nt aeda kasta või midagi. Meie maapeal, meie toru, ise teame, kui mitu jätkamise kohta teeme ja kuidas seda juhime.

Kahju, et vesi on külm, muidu saaksime ju ka põranda soojenduse teha. :D

Aga nalja kõrval on asi väga kriitiline. Ema sõber pidi oma sõbrast advokaadiga rääkima, et äkki saab, kuidagi selle asja korda. Eks näis. Loodan parimat. Panen oma kaitseinglile küünla põlema ja saadan talle tervitusi. :D

Kuna vesi jookseb kahest kohast põrandale (keldrisse), siis koguneb sinna palju vett. Seega pan kolm korda päevas pumpa tööle panema, et sealt vett vähemaks saada. Pump töötab u 30 min (ühe korraga).

See vee kogus on suur. Leke on tohutu. Põrandad vajuvad (mitte minutite ega tundidega, aga nädalaga on millimeetrites muutust näha). Tundub, et ühest kohast vundament ka. Siis tekib juba see hirm, et äkki muutub see maja varsti elamiskõlmatuks, siis pole ju mõtet seda ülemist tuba püüda teha. Seal oleks mul lihvimist (mida ma täna ei jaksa teha), soojustamist (aga seda ma vist ei või üksi teha)…

Ema on haige. Eelmisel nädalal ühel päeval ta tööle ei läinud. Siis ostis ta uued tööpüksid ja hakkas neid parajaks tegema, aga järsku hakati talle igaltpoolt helistama ja halbu uudiseid ütlema. Aeg kadus… Kuna emal oli kiire ja ema tööl-käimine on prioriteet (mina veel tööl ei käi), siis püüdsin teda aidata nii palju kui sain. Tegin talle tööle võkud kaasa. Tegin talle kohvi, soendasin süüa. Siis tegin supi (meie nädala söök, aga see tuleb mul varsti külmikuse pakkida).

Muidugi sorteerisin pliiatsid, pastakad ja markerid ära. See võttis ka aega, aga ega see palju juurde ei andnud. Üks karbike vähem laua peal ja mõned kasutud pastakad on ära visatud.

Praegu tuleks lihtsalt tegutseda ja hommikul tuleks vara ärgata… Aga ma kuidagi ei jaksa. Ei saa end kuidagi joonele.

Toidutegemisega tekib nii palju musti nõusid. Eriti kui teha nii nagu ema ütleb. Seega ma pesin nõusid ja vaaritasin süüa, siis vahepeal panin pumba käima. (Meenus, et peaksin pliidi ära puhastama, sest mitut asja tehes, kees supp üle.)

CV tõlkimine ja potentsiaalsetesse töökohtadesse kirjutamine… Ohhh.. kuna ma seda veel jõuan.

Ma tunnen end nii kasutuna ja saamatuna. Ma mattun ema kaose alla. :D

Üks kord sorteerisin ema sahtleid. Ühte sahtlisse panin sallid (neid on tal paju), teise sahtlisse kõik muu (püksirihmad, kindad, müts ja peapaelad). Ja siis võtan sahtli lahti ja vaatan, et kaks salli on pugenud kinnaste peale. Parandasin vea ära. Sallid istugu ikka oma sahtlis.

Tegin tal käterätikute sahtli ka korda. Täna läksin köögirätikut võtma. Vaatan, et tolmulapid on roninud käterättide sahtlisse (tolmulappe on ka nii palju, et neile on omaette sahtel). Küsisin emalt, et jama nende käterätisahtliga on, miks tolmulappide moodi asjad on köögirättide peal. Ema jooksis kohe vaatama, ütles, et niimoodi see segadus tal tekibki. Parandasin vea.

Ma pean teda pisteliselt kontrollima.

Leidsin mingi vana küünelaki ja väikse kulunud kulmupliiatsi, ema ütles, et ma paneks selle ühte sahtlisse (ma soovitasin need ära visata). Hakkasin siis neid sinna sahtlisse viima, vaatan, et see sahtel ongi tal üks neist paljudest koguja-sahtlitest (st selline sahtle, kuhu hakkavad igasugused asjad kogunema).

Püüan rahuneda ja kuidagi hakata oma elu organiseerima. :D

***

Mind ei ärrita ema eripära, aga seda on nii kummaline vaadata. Läheb ühte asja tegema, siis poole pealt võtab teise asja, siis kolmanda ja siis neljanda… Üks kord vaatasin, et pesu tuleks kuivama panna. Läksin ja panin ise, sest ma tean, et kui tema oleks seda tegema läinud, siis pesuresti võttes oleks ta kohanud ühte tolmurulli, siis oleks ta jooksnud tolmuimeja järele, kuna juba selle välja võttis, siis oleks ta võtnud köögipäranda ka üle, aga kui juba, siis võiks ju nõud ka ära pesta (jätab tolmuimeja kööki, hakkab nõusid pesema), siis haarab tolmuimeja (“oot, koera ase tuleks ka juba üksiti kloppida ja tuulduma panna)… jne.. jne… Ja päeva lõpuks võib-olla saab pesu kuivama.

Mina… Mina vaatan, et pesu tuleks kuivama panna. Lähen võtan pesuresti. Kui näen tolmurulli, siis (a) lasen tal olla, las leiab endale sõbra, siis koristan nad koos ära, (b) võtan selle näppu ja panen prügikasti ning siis panen pesu kuivama. Kõik… Järgmine toiming.

Kuna ma ise finantsiliselt kasulik ei ole, raha majja ei töö, siis püüan emat aidata ja siis satun ma ise sellesse tegevuste labürinti. Minny, kas sa saad seda teha, seda oleks vaja ka siis juba üksiti teha, Minny vaata, kas see on tehtud, Minny mul oleks iin natuke abi vaja. Ooot, korraks võiks sealt läbi hüpata (see korraks pole kunagi korraks, aga ma pole seda ikka veel ära õppinbud). :D

Emal on hoopis teise pikkusega ajaühikud. Ta räägin küll tund ja pool tundi ja viis minutit, aga need ei ole need, mida minu kell näitab. Need on hoopis pikemad.

Ja söögitegemise müütühikud on tal ka isesugused… Nt… pane sinna “natuke” soola. Ma küsin kohe: “Mitu grammi või detsiliitrit soola siis?” “Noh, parajalt võiks olla,” ütleb tema. :D Ma alguses püüdsin nendest möötühikutest aru saada, aga enam ei viitsi. Nüüd tõlgendan “natuke” = Minny sõrmeotsa täis või väikse lusika täis jne… Olen püüdnud leida ise tõlgendused ema mõõtühikutele. :D

***

Vaatasin oma telefonil kogunenud märkmeid. Pean nüüd Eesti mobiili numbri kinni panema ja arved üle vaatama ja mõnedes pankades elukohad muutma… Ma ei jõua… Noo, ma ei jõua. Ei taha… Mul on kõrini… Mos-mos…

***

Aga.. ma leidsin ühe hea artikli jälle.

http://naine24.postimees.ee/3296443/motted-mis-ei-lase-sul-mugavustsoonist-valja-astuda

  1. «Tegelikult ma ei pea seda tegema.»
  2. «Ma alustan sellega homme.»
  3. «Praegu pole kõige parem hetk.»
  4. «Ma alustan siis, kui mul on rohkem …»
  5. «Kui mul ainult oleks …, siis ma oleks kindlasti edukam.»
  6. «Ma pole selle tegemiseks piisavalt hea.»
  7. «See on viimane kord, kui ma asju edasi lükkan!»
  8. «Täna ma lõbutsen, aga homme keskendun oma eesmärkidele.»
  9. «Ma ei oska!»

Need on need laused, mida peaks vältima. Viimase asemel ütles mu kunagina mataõps, et tuleks öelda hoopis “Ma VEEL ei oska, aga varsti oskan.” “Ma VEEL ei tea, aga varsti juba tean.”

***

Hammas mul enam ei valuta, eile ka ei valutanud, aga selg valutab täna. Piinavalt valutab.

Ema ütleb, et valuvaigistit tuleb võtta, aga ma ei taha. Nt hamba puhul, kui ma valu ei tunne, siis võib põletik sisse lüüa. Aga kui tunnen, siis pesen korralikult ja olen hoolikas.

Seljavaluga on see, et olen selga pingutanud. Et rühti õigeks saada, tuleks pigem mõelda selja venitamisele või selja harjutustele. Aga mitte valuvaigisti peale.

Eile õhtu valutasid kõhulihased (ülemised). Ema ütles, et valuvaigistit tuleks võtta, et lihas lõdvaks laseks. See tundus nii vale lüke. Magada, venitada, puhata tuleks, mitte valuvaigistit võtta. Või kannatada nagu tõeline kangelane. :D

***

Jäin jälle siia liiga kauaks. Reaalsusest ära. Tuleks sinna jamasse tagasi pöörduda ja probleeme lahendama hakata, siis on lootust, et ronin välja. :D Muidu oleks liiga naiivne (isegi minusuguse naiiviku kohta liiga naiivne) loota, et jama saab läbi. :D

Minny läks tegutsema. Alguses püüab pliidi puhtaks saada ja siis vaatab edasi, mida jõuab veel teha.

 

Rubriigid: Määratlemata, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Olen täitsa väsinud

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    ” Siis selgus, et kõik, mis on meie maa peal on meie oma. See pole oluline, et veemõõdik on taadeldud ja majas sees.”

    Noh, Eestis on see samamoodi.Olen elanud sellises olukorras Tallinnas Pääskülas.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Eks mul tuleb siis leppida, et nii asjad käivda. Ma olen majandanud paneelmajades. Seal on olnud ühistu ja sellise torujupida on tegelenud nemad. Mina olen vastutanud vaid selle osa eest, mis hakkab veemõõtjast.

  2. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Sattusin ühe oma päevades näpuga järge ajava inimese päevikule.Häiritud närvisüsteemi (psüühikalised)vajadused,arvan ma. Aga siiski põnev,et inimene on nii punktuaalne,selgust vajav jne.
    http://vaikus-on.blogspot.com/2015/05/anonuumsed-markmikuhullud.html

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>