Tööd veel pole. Ma pole ka kuhugi kirjutanud veel. Trenn on jäänud soiku. Jooksmisest ei tasu rääkida, üle nädala pole jõudnud juba selleni. Keeleõppimine pole ka olnud nii edukas, kui lootsin.
Üsna muutusteta kõik.
Vanaema sai mu kirja kätte. Helistas mulle. Kiri oli paks (6 lehte) ja Taani poole peal oli seda kirja avatud. Kiri oli ka vett saanud. 
Romaanikirjutajad pole vist väga tavaline nähtus. Noh, need, kes kirjutavad füüsilisi kirju.
Ma ei oskagi midagi kirjutada. Pea on täitsa tühi.
Ei jõua enam kurta ka.
***
Veeuputusele saime panna piiri. Lõpuks jäi vesi ikka seisma. Tegemist oli ikkagi meie veega. Nüüd ootame töömeeste arvet. Noh, ei oota, aga kardame.
Meil oli siin maja ees “kirbuturg”. Siinkandis on see hästi levinud, et inimesed müüvad oma maja ees oma vanu asju. Meie väike linnake korraldas ürituse, kus ühel päeval terve linn oli muudetud “kirbuturuks”.
Aga osalejaod oli üsna vähe ja ostjaid ka. Me saime umbes 100 DKK-d. Ema ütles, et me läheme veel kuhugi müüma, aga ma ei tea.
Täna rääkis, et läheme mingisse lossi, aga ikkagi ei läinud. Ma tegin endale meigi ja panin ilusad riided selga ja laadisin fotoka aku ära…
***
Ma kohutavalt kardan inimestega suhelda. Ma ei tea miks ma kardan ja mida ma kardan. Olen enda peale nii vihane. Ma ei saagi keelt selgeks, kui ma nii jänku olen. Mul on mingi nõme refleks keerata pea ära, kui keegi mind vaatab või pöörata selg ja eirata inimest, kui mulle tundub, et keegi tuleb minu poole… Õudne. Ma ei taha selline olla.
Ma ei teagi, kuidas saada sellest vastikust refleksist ja hirmust üle.
Siis, kui ma ema uue perekonna peol käisin, siis oli seal üks tüdruk (minu vanune, kuu jagu noorem kui mina). Ta oli nii energiline ja julge, avatud, vaba, lõbus… Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et tahaks ka selline olla. Püüdsin aru saada, kuidas ta teistega suhtleb. Kuidas olla tema moodi.
Mina suuda olla nii vaba ja lõbus ainult väga tuttavas seltskonnas. Aga enne läheb ikka meeletult aega, enne kui seltskond tuttavaks saab. Aga see tüdruk oli võõrastega nii tore.
Olgugi, et ma keelt ei oska, aga ma võin ju inglise keeles rääkida. Puterdada midagigi. Aga mina jään vait ja vaatan suurte silmadega otsa või häbenen ja pööran pilgu oma varvastele.
Ma jäin mõtlema, et milline ma siis olen. Kas ma olen pigem see häbelik ja vaikne tüdruk või olen ma ikkagi see rõõmus ja hakkaja tüdruk.
Ma olen lapsest peale olnud võõristav. Olen võõrastest inimestest eemale hoidnud.
Ma ei tea, mida ma peaksin tegema, et julgem olla. Äkki tuleks lihtsalt üks päev minna ise üksi linna ja poodidesse. Ja siis hakata üksi raamatukogus käima.
Mul tekib paanika kui keegi minuga rääkima hakkab. Üsna harvad on need juhud, kus paanikat ei teki. Tavaliselt siis, kui suhtlemine on ootamatu, siis pole aega paanikaka, aga nii kui mul tekib mõtlemise aeg, nii tekib paanika ja ma ei suuda suhelda ja siis ma hakkan end häbenema ja tahaks minema joosta.
Kuidas tunda end vabal? Kuidas olla ja käituda vabalt?
Võib-olla kui ma jälgiks selliseid inimesi, äkki ma siis suudaks neid matkida ja hiljem vast kujuneks sellest harjumus.
Kuidas näitlejad oma lavahirmust üle saavad? Mida nad selleks teevad?
***
Viimasel ajal näen õudsaid unenägusid. Tunnen ebameeldivaid tunded unes. Või näen unes tundeid.
Ühes unenäos tundsin ma ennast hästi üksi. Olin suures linnas ja mul polnud mitte ühtegi tuttavat. Linn oli tundmatu ja mul polnud ka linnakaarti. Siis jalutasin mereäärde, seal oli lai puidust tee, mis sai järsku otsa edasi viisid väiksed plastikust laevad, sinna mahtus vaevalt tagumik ära, jalad pidid üle ääre olema. Nendelt väikestelt laevadelt tuli ühelt laevalt teise hüpata, et teisele poole saada, sellele laiale teele. Laevad olid punased. Vesi oli meeletult külm. Ma kartsin märjaks saada või vette kukkuda. Huvitav oli see, et kuigi hirm oli suur, siis tuldud teed tagasi ma ei läinud. Ikka edasi.
Teises unenöos saatis mu ema mind minema. Otsis mulle uputava ja musta korteri ja käskis mul sinna kolida. Kui ma ütlesin, et ma tahaksin pigem tema juures elada, siis tema ütles, et ma pirtsutan. See korter oli väga must. WC-l polnud ust, tuba oli läbikäidav. Naabriteks olid asotsiaalid. WC-potil polnud kaant ega äär ja vett ka polnud. Pesemise võimalust polnud, kööki polnud. Ma vihastusin ema peale ja läksin sealt minema ning ööbisin ühes põõsas. Seal tundus palju soojem ja puhtam ja mõnusam, kui selles korteris. Selles unenäos tundsin ma hirmu, et mind hüljatakse ja siis tundsin viha ja pettumust.
Ilmselgelt magan ma liiga kaua. Tuleb ikka end varem üles ajada. Nii ei saa.
***
Ei, ma ikka veel ei kahetse oma otsust. Aga tunnen end natuke läbikukkununa. Olen nagu seisma jäänud. Ei tegutse. Kipun end kookonisse mässima ja maguavustsooni kaduma.
Unistused kipuvad ka kokku kuivama ja automaatpiloot tahab vägisi peale minna.
Tuleks ikka ennast käsile võtta. Ei saa laskuda masendusse.
***
Mul oli üks õhtu kass kadunud. Siis ma taipasin, et spioon ei saa ma olla. Ma olen mõjutatav. See muretsemine on ikka kohutav. Tekib nagu viha, või noh, mure kipub sinna viha taha pugema. Ma oleksin halb ema, kui see jätkuks. Minu isa oli selline. Üks kord jõudsin hilja koju ja siis sain hullult sõimata. Mulle andis see sõnumi, et siia pole ma küll oodatud ja tahtsin välja tagasi minna, aga öö oli ja külm oli ning mul polnud kuhugi minna.
Ma ei tahaks olla nii mõjutatav. Kohe üldse ei tahaks.
***
Hakkan jälle mõtteut jama ajama. Mul ei ole elu.
Vaatan harjumusest Eesti uudiseid. Kummaline on neid lugeda. Ilmast lähen kohe üle (kuigi see on siin üsna sama). Eestis toimuv tundub nii kauge ja mitte minusse puutuv. Sõjad tunduvad ka nii kauged.
Tegelikult peaks vaatama hoopis Taani uudiseid ja harjutama Taani keelt või inglise keelt.