Nõrganärvilised ärge vaadake

Mõtlesin, et avaldaks selle osa ka endast. :D Ei tule aktifotod.

Aga enne panen siia pildid, mis ma tegin eile õhtul koeraga jalutades. Väljas nii pime ei tundunud, aga foto tuli välja nii.

230820152240 230820152241 230820152242 230820152244 230820152245

Õpin oma telefoni kasutama. Meil ei ole ikka veel ideaalset klappi. Vahel teeb ta/see ilusaid pilte ja vahel mitte ning ma ei saa aru, kuidas teha nii, et ta koguaeg teeks ilusaid teravaid ja selgeid pilte.

***

Aga nüüd siis see teine teema.

Ma olen põgusalt maininud, et kunagi lõikusin ennast. Ma ei soovita seda mitte kellelegi. Armid jäävad kogueluks.

Ma võiksin siin ju enda tegu püüda õigustada (et mul oli raske, et see aitas nutmishoogu ja enesehaletsust lõpetada jne…). Aga minevik on möödas, kuid märgid sellest on igavesed.

Ma pole end lõikunud viimased 4-5 aastat. Olen saanud ilma hakkama. Ei plaani seda ka uuesti teha. Pigem läheksin jooksma või nutaksin end kusagil nurgas tühjaks.

Äkki paneks siinkohal pildid? Need armid on juba 6-9 aastat vanad.

240820152246 240820152247 240820152248 240820152249 240820152250

See ei ole äge ja see ei näita ka minu tugevust. (Ma küll ise vahel enda lohutuseks ütlen, et need on (elu-)sõja armid, aga…).

Need ei tee minust “karmi mutti” (kugi vahel saab neid kasutada inimeste hirmutamiseks), need teevad minust “segase inimese”.

Mul oli aastaid piinlik nende pärast. Ma käisin pikkade varrukatega pluusiga või oli jakk peal, et neid varjata. Suvel palavaga ei julgenud ka jakki maha võtta. Olgugi, et pidin higisse uppuma. Ma ei käinud ujumas…

Ise hakkan nendega leppima juba. Nüüd olen lühikese varruga pluusi kandnud. Viimased 3-4 aastat. Aga ma ei julge sellest avalikult rääkida. Üksikule inimesele nelja silma all vahel ikka. Aga avalikult ei julge. Avalikult poetan noka otsast, et kass tegi, avarii juhtus või midagi sellist.

Ma arvan, et see on mu isiklik asi ja ma ei pea teistele seda selgitama. Isegi siis mitte, kui neil on huvi, kui avalikkusel on huvi.

Ma arvasin ka, et see puudutab vaid mind ennast. Minu keha ja ise tegin. Aga ei…

Mu ema häbeneb neid. Kuigi mina olen valmis lühikeste käistega pluusiga käima, siis tema soovib, et avalikus kohas oleks mul pikkade käistega jakk peal. Ma ei osanud sellega arvestada.

Mul võttis aastaid aega, et ma julgeksin lühikese käisega pluusi kanda. Et ma unustaks need ja julgeksin end vabalt tunda ilma kätt varjamata. Ja nüüd… Nüüd olen natuke nagu vähikäiku teinud. Nüüd tuleb mul taas neid varjama hakata.

Teine võimalus on emaga rääkida ja püüda talle selgeks teha, et minevikku muuta ei saa ja see on üks osa minust ja mina olen sellega leppinud, et ta võiks ka püüda sellega leppida. Kui poleks olnud seda, siis ma poleks selline nagu ma preagu olen. Ma küll pole endaga 100% rahul, aga ma arvan, et olen ise-enda kõige parem variant. :D

Ma kasutan seda taktikat, et äkki aja jooksul ta harjub. Lihtsalt annan talle aega sellega leppida.

Ma unistan oma doktorist (kirurgist), aga samas… Tema saab ju kohe aru, millega tegu. Ta jookseks minu juurest minema. Ükski doktor ei tahaks sellise käega naist. :D Noh, aga unistada ju ikka võib. :D

Kui ma olen mõnele inimesele neid arme näidanud ja moka otsast paotanud oma lugu, siis esimene reaktsioon on see “sa oled hull”, “sa oled haige inimene”. Mitte keegi pole öelnud, et see on äge. Seega ärge seda kodus järele tehke. Kui on valikut, siis ma soovitan tegemata jätta.

Ägedaks teevad hoopis teised asjad. Nt jooksmine, trenni tegemine, oma huvidega tegelemine, õppimine, töötamine, heade sõpradega koos olemine, reisimine, unistamine… Aga mitte see (enese lõikumine).

See ei tekita isegi mitte kaastunnet teistes, vaid pigem tekitab see põlgust.

Kui ma seda tegin, siis mul oli endast suva. Ma lootsin, et ma õige pea suren. Ma teadsin, et lõikumisega ei sure… Vahel ajasin oma eksi närvi, et ta mind nii kõvasti lööks, et ma juhuslikult suren… Aga nii kõvasti ta mind ei löönud. Üks kord tahtis suure monitoriga mind visata, aga monitor oli seinas ja juhe peatas selle. Mul oli nii kahju…

Tookord ma üldse ei mõelnud sellele, et äkki üks kord tulevikus tekib mul eluisu. Et äkki kunagi tulevikus hakkan ma nägema endas mingit väärtust ja soovin endale tulevikku.

Miks ma sellest kirjutan? Ma ise ka ei tea. Mõtlesin, et äkki kusagil on selline häbelik vaikne ja endaga puntras tüdruk (nagu mina kunagi olin) ja äkki ta satub siia enne, kui tõstab žileti, et ennast sellega vigastada. Ja äkki ta viskab selle mõtte siis peast.

Ma oleksin juba rahul kui kasvõi üks käsi jääks rikkumata tänu minule.

Ma võiks prooviks anda oma käe. :D Oma armilise käe. Selles mõttes, et mitte arme juurde teha vaid vaadata, kas ja kuidas armiline käsi sobib. Kas tõesti pole see äge.

Tööle kandideerides tuleb ka need armid katta. Tuleb arvestada, et üks kord seda nähakse ja siis tulevad küsimused.

Vahel kõnnib minevik sinuga terve ülejäänud elu kaasas. Tuleb lihtsalt õppida sellega edasi elama. Vahel on raske, aga käed ja jalad töötavad ja pea ka natuke töötab, ma saan tegutseda. Nii kaua, kuni ma saan edasi liikuda, seni kaua ma liigun edasi. Ma ei näe mõtet ühe kohapeal istuda ja nutta ning kahetseda mingit mineviku tegu. Ma ei saa seda muuta ja ei saa seda kustutada.

Võin ju varjata. Aga see ei muuda olamatuks ju tehtut.

Minu üks luukere on kapist väljas. Aga ta tuli anonüümselt. :D Kui tugevaks naiseks kasvan, siis äkki tuleb ta ka avalikult ja äkki liitun mõne heategevusliku organisatsiooniga ja äkki saan ka reaalselt aidata selliseid õnnetuid lapsi-noori nagu mina kunagi olin.

Küll ma kirjutan ikka üllalt. :D Kas ma tegelikult ka selline olen? Kas ma tegelikult ka seda teeksin? Ei tea. Kuidas öeldaksegi: “Aeg annab arutust.” Vist oli nii.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Nõrganärvilised ärge vaadake

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Mulle väga-väga lähedasel inimesel on need lõiked palju suuremad,hirmsamad ja lausa õudsed…Nojah,ta on mees—-minu poeg.

  2. Rloll kirjutab:

    Vaata Minny, äge võrdubki hulluse ja lollusega. Hull Sa minuga kohtudes polnud, loll ka mitte, äge olid vaid siis kui miski minu juures Sulle ei meeldinud, mis kohati oli armas, kuna vist oled nüüd kaugemal, kui kõrval kortertmajas, siis vahel oli see seksikas. Üldiselt täitsa tavaline :P

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Minny vaatab. Mina vaatan. :D Lugesin ka, aga aru saada on keeruline.
      Loen välja, et kui ma sulle pahasti ütlesin või nähvasin, siis olin äge=hullus (=kohati armas) (samas hull ma pole ja loll ka mitte, sinu arvates).
      Küsimus: Miks ma siis äge olin, kui ma halvasti käitusin või ütlesin?

      Aga muulajal olin tavaline.
      Tundun sulle kohati armas, sest olen sinust kaugel (midagi igatsuse moodi?). Ok, loen seda, mida tahan lugeda. :D

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>