Seda ja teist

Mõtlen, kas kirjutada siia või kuhigi mujale.

Emaga arutasin ühte ettevõttesse kandideerimise asja ja siis tuli teemaks LEAN protsess. Tean, millises aines me seda kästlesime, aga täpselt ei teadnud, mida see endast kujutas. (Uurisin internetist järgi. Nüüd tean.)

Siis mõtlesin, et küll oleks vahva, kui ma saaksin osaleda või näha selliste protsesside juhtimist või toimimist. Kõik need Just-In-Time, 6 sigmat, LEAN ja muud sellist.

Sellest edasi mõtlesin, et sipelgad peaksid ju üsna LEAN protsessis töötama. Äkki jälgiks nende tegemisi? Paa pealt hästi ei näe. Kunagi oli Tartus sipelga-pesa näitus. Seal oli pesa klaasi sees, siis pidavat nägema ka pesa sees toimuvat. Aga mina ei läinud. Mõtlesin, et kes see siis raha eest sipelgaid käib vaatamas. (Üks mees, kes selle korraldas oli vaimustuses ja ma ei saanud aru miks. Nüüd saan aru.)

***

Siis vaatan kadestusega neid professionaalseid jooksjaid ja neid wannabe-sid. Neid, kes on nakatunaud jooksupisikuga ja on saamas jooksmise üledoosi.

Noh-jah. Ma vaata nende kehasid. Ainult luud ja lihased. Tuleb tunnistada, et ilus on vaadata, aga ma pole nõus sellise keha eest nii palju higi ja aega “raiskama”. Olen nõus olema natuke vormikas… Aga see selleks.

Nüüd jäid mulle ette need õed Luiged. Terve nende elu on olnud jooks. Nad on rahul sellega, mida nad teevad ja nad teevad seda hästi. Nende puhul ma ei mõtle, et paari aasta pärast on nad paksud ja väsinud.

Minu mõistuse seisukohast pingutavad nad üle. Natuke liiga palju trenni. Kui teha vaatlus ja võtta stopperiga aega, kui palju nende päevast kulub jooksmise asjandusega tegelemiseks, siis peaaegu 100%. Aga sportlaste puhul on see ok.

Mõtle läheb Erika Salumäele, kes sportis enda tervise ära… Ja siit edasi läheb mõte sellele, et ühed rikuvad oma tervist, et teised saaksid seda “elamust”, “hasarti”, “silmailu”… Kui mõtleme Vana-Rooma peale, kus orjad saadeti areenile “elamust” pakkuma ja üks-ühega võitlema, siis tundub see julm ja inimeste piinamine. Aga sportalsed? Mis siin teisiti on? Noh-jah, sportlased tahavad seda teha ja vahel naudivad seda. Aga kust me teame, et orjad seda teha ei tahtnud. Eks neil kaasnes ka võiduga hüvesid ja need hüved olid kindlasti nii magusad, et oldi valmis eluga riskima…

Aga las see teema ka jääb.

Tegelikult on mul õdede Luikede üle hea meel. Nad on tublid ja naudivad seda, mida nad teevad. Minul on tore nende tegemistest lugeda ja nende pilte vaadata. Nad on kaamera jaoks loodud.

***

Kuhu ma siis tahtsin jõuda? Need wannabe-d… Mu venna klassiõde hakkas kaalus juurde võtma. Ta oli hästi tore tüdruk. Rõõmus ja oli ükskõikne oma kaalu suhtes. Näitas välja, et tal on üks-kõik.

Aga siis juhtus midagi. (Ma arvan, et mees jäi armukesega vahele või mees tegi märkuse või midagi…) Igatahes, neiu võttis kätte ja hakkas jooksmas käima. Tema sattus jooksmisest sõltuvusse. Kaal kadus ime-väel. Vahepeal tegi ta endast nii seksikaid pilte. Keha võttis ka sportlase keha kuju.

Ega ta oli (st on) veidike edev ka. Mida peenemaks jäi, seda rohkem pilte tekkis. Tegi Twitteri konto ja puha. Kõik kiitsid teda, et ta on ikka nii ilus. Ta sai sellest tuult tiibadesse.

(Ma olen ka selle protsessi läbi teinud.)

Selle neiu puhul mulle küll algusest peale on tundunud, et ta teeb seda kõike valedel eesmärkidel ja varsti on ta sama paks tagasi. (Siis oleme ühesugused paksud ja ma olen ka õnnelikum, et üks tšikk vähem.) :D

Ta on sale olnud juba vähemalt kolm kuud. Kujutate ette, kui ebameeldivaks Facebook mulle vahepeal muutus, sest seal olid tema pildid. Neid oli palju ja kommenteeriti, siis muutusid need ju kohe minu ajajoonel aktiivseks. (Ma ei oska FB kasutada, ma ei oska sättida, et teiste jama mu ajajoonel ei kajastuks või ma neid ei näeks, kui sisse login.)

Muidugi R-i peale oli ka natuke pahane ja tema muutus ka aktiivseks ja seetõttu püüan ma ka FB vältida.

Igatahes… See neiu on juba kaalus juurde võtma hakanud. Viimane pilt jooksmisest oli selline, kus oli näha, et tal on kopp ees. Seega see protsess on alanud. See nõme paksenemise protsess ja siis tuleb ahastus…

Ma olen ikka vastik inimene. Eks ma ise ka natuke tean seda, aga ma ei taha seda tunnistada. Las ma siis olen ja tigetsen siin oma blogis.

***

Kuidas minu kaalunumbriga ja jooksmistega on? Noh, kaalun juba miljon kaaluühikut. :D Manuaalse kaalu osuti teeb mitu tiiru, kui ma kaalule astun. :D Uksest enam välja ei mahu, käin aknast. Ema vist kolib ise teisele korrusele, sest mul on raske käia. :D

Jooksmas ma vahest käin. Nt eile käisin. Täna hommikul tahtsin minna, aga ma ei saa end ülesse. Kell heliseb 6 (Eesti aja järgi 7). Igati ok aeg ju, aga mul on nii meeletu uni, et ma ei suuda end voodist välja ajada. Mingi masendus vist? Aga ma ikka püüan. Tahaksin et jooksmist oleks nädalas natuke rohkem kui jooksmise vabu päevi. Aga see on vist natuke palju. Satun ka sõltuvusse ja astun sellele neetud spiraal-rehale, mis lajatab/salvestub/pargib päästerõngana kõhu piirkonda. Aga minimaalselt kord nädalas võiks ikka oma jooksutossusid tuulutada.

***

Ma mõtlesin, et septembri alguseks saadan kolme ettevõttesse oma CV-d. September juba koputab uksele, aga… :D Mida pole, see on CV-de saatmine.

Hea on see, et veebilehed on lahti, hetkel ka ja ma natuke olen ühte ankeeti täitnud, aga järsku kõik takerdus. Täpselt ei tea miks. Oletan, et kardan, et saan tööle. Just nimelt. Mul on selline kiiks, et ma kardan tööle saamist ja muutusi…

Aga selle vastu on rohtu. Ma kinnitan endale, et “Minny, sa ei saa tööle, keegi ei taha sind. Kirjuta, mida iganes sa tahad, nad ei võta sind tööle. Keegi ei taha sind.” Ja juba muutun produktiivsemaks ja kirjutan paar rida ankeeti juurde. :D Selline kiikuseda tavaline inimene olen. :D

Täna ma neid asju valmis ei saa, aga ehk äkki homme. Ai, need homsed mulle meeldivad jätkuvalt. :D

***

Keele õppimine. Sellega ka eriti ei edene. Mul on kõrini. Mida rohkem ma teada saan, seda rohkem saan ma teada, kui vähe ma ikka tean ja kui palju on veel teada saada (õppida). Masendus tekib. Õpin ja õpin ja õpin, aga tulemust nagu pole.

Väike tulemus on. Nt täna emal oli sõber külas ja ema ütles mulle inglise keeles “vabandust” ja ma sain siis särada ja teda parandada “undskyld“. Sain kohe kiita ema sõbra käest. :D

Tegin plaani, et õpin minimaalselt ühe taanikeelse sõna päevas. Aga ma olen lugenud igat numbrit eraldi sõnaks. See ei tundu eriti aus loendamine. Nt “to” ja “tolv” ja “tyve” ja “toogtyve” on põhimõtteliselt sama sõna (2; 12; 20; 22). Numbrite puhul on ju mingi kordus. Aga siis mõtlesin, et ise tegin reegli ja mulle on see ok. Pealegi ma püüan ikka õppida rohkem kui üks sõna päevas. Las ma siis kiidan end selle suure sõnade arvu tõttu (mis sisuliselt on poole väiksem). (Raamatupidamises printsiip: sisu on tähtsam kui vorm = sisu ülimuslikkuse printsiip.) :D

Ma olen liiga oma erialas (nagu Luige tüdrukud jooksmises). Paraku nii see on. Igaüks leiab omale sooja koha ja teeb seda, mida oskab. Minu puhul on väike kahtlus, et kas ma tegelikult ka oskan või ainult tahan osata (olen ka üks wannabe). :D

***

Kõhulihaste trenasöör on juba 2-5 päeva olnud minevik. Ei ole leidnud sobivat aega ja jõudu sellega tegeleda. Aga hea on see, et need kätekõverdused teen nüüd hommikuti ja jõudsin 10+5. Teen plaane, et püüan 15 tk teha ühte jutti. Ja siis hakkas seda 25 tükki rihtima. Plaanid on mul ikka võimsad olnud. Aga ise olen jänku. :D

***

Tänane edusamm oli see, et ma käisin ise poes. Rattaga sõitsin poodi (4+4 km) ja siis ostsin saia ja kolm saiakest (need tuli letist küsida), kasutasin inglise keelt (kuigi plaanisin taani keelt puterdada). Aga hea seegi, et ma läksin ja tegin.

Ma nimelt kardan poes käia ja võõrastega suhelda. Ma ei tea, mida ma kardan. Inimesed on siin lahked ja sõbralikud.

Mul on mingid tohutud kompleksid, lapsepõlve traumad, aga millest… Ei tea.

***

Järgmine suurem projekt on töö-otsimine.

Vahepeal sain mingi paberi. Mulle tundub, et välismaalase isikukoodi. See oli riiklikul tasandil, nüüd tuleb n-ö maakonna tasandil mind Taani registreerida. Vist kohaliku omavalitsuse tasandil enam ei pea. Nad on ka siin koondamist teinud.

Siis veel töö-otsijaks registreerida ja ametiühingu liikmeks, siin teisiti ei saa. Ja kui tööle saan, siis peaksin tegema kõik kindlustused. Siin tehakse. Tean, et see tähendab mulle kulu ja minu meelest mitte just väga ratsionaalne ja ei toeta minu eesmärki (võimalikult palju säästa), aga noh… Ma peaksin näitama, et ma vähemalt püüan Taani integreeruda ja olla taanlane. :D

Samas mine sa tea. Äkki läheb mõnd kindlustust vaja.

***

Ema ikka räägib, et äkki saan Londonisse tööle või vendade juurde, et seal on noored ja mulle sobivam keskkond. (Mida mina seal noortega teen. Lähen lapsevanemaks?) :D Ja siis ma ikka tuletan emale meelde, et minu eesmärk on võimalikult palju säästa ja kulud madalad hoida, et see pärast olen ma siin.

Ja nüüd ma tunnen, kui vajalik on endale eesmärgid püstitada. Siis ei aja mingid satelliidid sihikut paigast ära. :D Ümber ringi on ju palju võimalusi ja palju huvitavaid asju, aga mina tahan liikuda. Liikuda kindlas suunas ja jätkuvalt. :D

***

Jah, ma olen ikka veel siin blogis. Ma peaksin ju seda ankeeti täitma.

Selle ankeediga on ka kummaline lugu. Nagu oleks pdf-fail, samas ma sain sinna oma nime kirjutada, aga salvestada ei lase ja pärast kui ma faili avasin, siis mu nime seal polnud. Kas saatis automaatselt selle nimega tühja ankeedi ära? Ma natuke kardan seda IT-asjandust. See ei allu mulle. Pean mõtlema, kuidas ma oma andmed saadan… Aga esmalt tuleb need andmed täita.

***

Kirjutaks siia natuke uina-muina-juttu ka? Tunnen ennast nii üksikuna. Täitsa üksi. Täitsa räägiks mõne inimesega lihtsalt juttu. Aga pole nagu kellegagi rääkida ja pole nagu teemasid ka. Tahaks sellist smal-talk‘i. Kerget juttu. Ma endast väga ei taha rääkida.

Tahaks lihtsalt lõõpida. Nagu (Tartu) R-ga, kui me kohtusime või H-ga.

Ma nägin H-d unes. Ma olin tal külas. Tahtsin temalt kahte asja küsida, aga ma ei julgenud. Ma olen oma unenägudes ka jänku. :D Ma oleksin võinud ikka küsida, äkki oleksin saanud vastuse. Kuigi ma ei tea, mida ma selle vastusega peale oleks hakanud, aga äkki oleksin saanud selle asja oma alateadvuses lõpetatud ja enam ei mõtleks temale.

Natuke kummaline tunub. H oli mulle täiesti võõras inimene. Siis ühel päeval kolisin tema juurde, elasime u 1,5 aastat koos. Ja teisel hetkel oli kõik. Suhtlus null ja ta oli jälle võõras inimene. ratsionaalselt täitsa ok, aga mõistus (see tunnete osakond) ei taha sellega leppida, et kuidas unustada 1,5 aastat ja kuidas unustada üks noormees, kellega sai koos elatud. Ega me kõigest ei rääkinud, aga natuke ikka. Teadsin mõne tema sõbra nime ja millega nad tegelevad, teadsin mõnda nende nalja, H auto eripärasid ja vigasid jne… Kuidas ma saan liigitada H võõraks, kui ma tean natuke isiklikke asju?

Las jääda.

***

Nägin unes ka, et mu klassiõde pettis oma meest ja mina pidin talle katet tegema. Ütlema, et olin temaga (klassiõega). Ma ütlesin klassiõele, et ma ei saa seda teha, sest ma olen ju Taanis, et kuidas me saime koos kohvi juua. Aga ta ikka tahtis, et ma valetaks.

Ma nii vihastusin. Mõtlesin, et ma olen täiesti vale inimene seda tegema, sest mind peteti ja ma ei suuda toetada kellegi petmist. Teised tehku oma eluga, mida tahavad, aga mina ei taha sellistes asjades osaleda.

Nüüd mõtlen, et kas mu unenägu võib olla tõsi. Kas klassiõel on afäär? Põnev. Ma ei julge seda otse küsida… Jah, mul pole endal jätkuvalt elu. Eks see ole ka põhjus, miks ma tunde siin istun ja seda pikka postitust teen. :D

***

Tegelikult peaksin ma koeraga välja minema. Kas ma homme saan end ülesse ja jooksma mindud? Ma muutun kohe kurjaks, kui ma endale ei allu. Marru ajab. Kirjutan küll meeldetuletuse, et “aitab vabandustes, mine jooksma”. Aga hommikul panen sinna homse kuupäeva ja magan rõõmsalt edasi. Proovin magada, sest südametunnistus hästi ei lase. :D

Mis ma siis veel kirjutan?

Vaatasin Snooki pilte. Tal on ka jo-jo keha. Kord paks, siis peenike. Uskumatu. Pole isegi väljavenunud nahka näha, aga seda vist naljalt pildil ei kajastata.

***

Õhtuti unistan, et oleks keegi armas ja turaline, kes võtaks mind õhtul kaissu või kellega koos TV-d vaadata. Ma ei vaataks, ma jääks magama. :D Jah.. Meest tahaks. Korralikku ja tõsist mees. Pikaajalist suhet. Igavest, kuni surmani. :D

Aga samas suhtega käivad kaasas ka ebameeldivused. Nt kui ma emaga tema uue perekonna peol olime, siis seal oli ühed noored (mees ja naine). Mees oli hästi tore ja lõbus ning üks teine tüdruk oli just oma mehest lahku läinud ning too tiirutas ka selle noormehe ümber. Õhtu lõpus rippus mehe naine mehe kaelas. (Kusagilt lugesin, et meestele see ei meeldi, kui naine hakkab avalikult näitama, et neil on suhe.)

Eks neid oli armas vaadata, aga see nägi välja umbes nii, et naine ripub mehe küljes ja mees on oma pilgu kinnitanud ühele teisele naisele. Selline ahastav tähelepanu võtmine.

Noh, armukadedus paistis välja…

Ma jätan siikohal endast ja minu armukadedusest rääkimata. :D Jätkame muude teemadega.. :D

Ema käest kuulsin, et siinmaal abiellutakse ka oma nõbudega (onutütarde ja onu poegadega ja täditütarde ja tädipoegadega), et nii lähedaste sugulastega ka. Minul läksid silmad punni. Hakkasin mõtlema oma sugulaste peale. Mõndasid pole üle kümne aasta näinud, võib-olla ei tunnekski ära. :D Aga nime järgi ju tean. Mõned perekonnanimed teevad ärksaks ja panevad asju uurima. :D

***

Taanis on natuke raske olla (eks-toitumishäirikuna ja võib-olla olen seda ka preagu). Siin on söömine au sees. Alati on söömine ja joomine. Kokkusaamine ilma söömiseta ei ole kokkusaamine. Ja söögiga on ka nii, et kõik tuleb vastu võtta, mida pakutakse ja kõike tuleb proovida ja sööki tuleb võtta kaks korda. Minimaalselt kaks korda om ataldrikut täita. See on minu jaoks kohutav, sest ma pole harjunud nii palju sööma.

Mõtlen hirmuga, et kui mulle tõstetakse toit ette, mida ma selle kuhjaga siis teen… Ja joomisega on ka. Kui keegi paklub mulle veini, siis ma ei suuda seda vastu võtta. igatepidi on ebaviisakas. Kui võtan vastu ja ei puuduta seda kordagi või kui ei võtagi vastu.

Ma keeldusin, sest see on mulle nagu sisse kodeeritud. Aga ega ma endast head muljet ei jätnud.

Ema räägib, et jõulude ajal pean ma ka osa võtma ja vähemalt ühe taanikeelse laulu selgeks õppima… :S (Ma kardan märk.) Ma arvan, et jõulude ajal jään ma väga nakkavalt haigeks, et ma pean oma toas karantiinis olema. Ma juba tunnen oma kontides, et kui haigeks ma ikka jään. See kliima ei ole ikka mulle. :D :D :D

***

Aga jah, see koer. See akneet tuleks ka täita.

Täna pole ma ka ühtegi sõna õppinud. Eile ka mitte. Kuhu ma küll nii jõuan? Tuleb end ikka korrale kutsuda. Nii ei saa asi enam jätkuda.

Ma olen lohe, mis lohe. Väga laisk lohe olen.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Seda ja teist

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    täiesti juhuslik leid täna blog.tr.ee-s:
    https://kprgu.wordpress.com/2015/09/25/laind/
    Noh,suhtlusevärkidest või nii.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>