Olen kuri enda peale

Täna on juba neljas päev ilma jooksmiseta. Mul pole isegi mitte vabandust, miks ma seda ei teinud. Taani keele õppimisest ei tasu rääkidagi mitte. Nende lihtsate kirjade koostamise ja saatmisega pole ma ka hakkama saanud juba 2-3 päeva. Mis minuga toimub?

Hommikul ei saa üles. Päeval olen nii uimane ja kui maha istun, siis kohe magan ka. Ainult sööks ja pakseneks. Viimast ei teeks, aga see kipub söömisega kaasas käima. :D

Küsin endalt, mida ma teha tahan? Kuidas ma sellest tegevusetusest välja tulen? Aga ma ei teagi.

Viimased head asjad on need, et teen hommikuti 10+5 kätekõverdust, emale pakuti ühte koristamise töö-otsa (selle saan mina). Töö mustalt, aga alguseks seegi hea. Kasvatab kohusetunnet ja saab kommi rahagi. Harjutan inimestega suhtlemist.

Koeraga käin väljas. Viimasel ajal käin lõunase ja ka õhtuse jalutuskäigu.

Kui päris aus olla, siis enam ei viitsi. Väljas on pime ja vihma sajab ja kohe kuidagi ei taha välja minna, aga see on vähim, mida ma saan ema aitamiseks teha.

***

Minu magama minemise protsess algab sellega, et tapan sääski. Võimlen siin lae all ja ajan neid väikseid putukaid taga. Tuleb tunnistada, et ajaga olen ma jäänud kohmakamaks või nemad on saanud vilunumaks, aga mul kulub ühele sääsele järjest rohkem aega ja lööke (enne täistabamust platsutan kolm korda mööda). :D

***

Arvepidamist tuleks natuke teha. Aga ei viitsi. See arvepidamine on üks suur segadus.

Ema ei jõua enam tööl käia. Tahaks kuidagi tema elu lihtsamaks teha, aga ma ei oska ja mul pole teadmisi selleks.

Ema ütles, et tal on nii palju asju, mida ta peab tegema, et ta ei jõuagi nende asjadeni, mida ta tahab teha. Ja siis luges ette oma tegevuste nimekirja. Palju oli selliseid asju, mida ma ei saa teha. Noh, mida ma ei oska teha, nt kindlustustega suhtlemine. Ja mingile pluusile tasku õmblemine ja mingi jope parandamine. (Ma hakkama saaksin, aga ema on õmlemises pedant, ma ei hakka üritamagi. Ma olen amatöör.)

***

Kass magab nummilt. Koer ootab kannatlikult kuna ma panen õue-minemise püksid jalga ja temaga jalutama lähen.

***

Aga ma püüan ikka edasi. Püüan end käsile võtta ja tegutsema hakata.

Mõtlen, et mida ma kardan. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab (inimestega suheldes). Kõige hullem on vist see, et minu üle naerdakse ja mind mõnitatakse ja ma ei saa midagi aru. Aga mis sellest. Ma jään ju elama.

Varemgi olnud, et täna naerdakse ja mõnitatakse ning homme mõeldakse, et poleks pidanud, et tegelikult täitsa ok tüdruk ja teeb asja ära.

Mäletan veel oma naabrinaist, kes vaatas ja akna all rääkis, et Minnyst asja ei saa. Et varsti on tal lapsed ja kooli jätab pooli jne… Aga näed, magistrikraad käes ja võttis oma kaks kompsu ja oma kassi ning kolis Taani.

Jah, mul mõnikord asjad ebaõnnestuvad ja mõnikord olen ma täiesti närune. Aga ma ei anna alla. Ikka vaikselt liigun edasi. Mõnikord teen nano-sammukesi ja tigugi näib minu kõrval kiirjooksjana, aga ma siiski rühin edasi.

Kui komistan ja kukun, siis pühin põlved puhtaks ja jooksen edasi või kõnnin, aga ikka edasi.

Ma siin kirjutan edale oodi. :D Vaatasin, et mu blogilugejaskond on kokku kuivamas, seega ma suuresti kirjutan edale. Ka see on hea. Ma olen üsna vähenõudlik lugeja. :D

Lugesin täna Kaika Laine kohta. Äge mutike oli, kahju, et mul polnud au temaga kohtuda. Tema vist oli see naine, kes rääkis, et ravitsejavõimed on vähestel ja nende otsa ees on roos. Et tema on korra oma elus ühte sellist last näinud, kellel oli otsa ees roos. Teistel on vist karikas.

Mul jäi see meelde, sest ma vaikselt unistasin, et mul on otsa ees roos. :D Huvitav on see, et ma teinekord mõtisklen ja unistan endale fantastilisi võimeid külge, aga samas mulle väga ei meeldi need multika-laased filmid (nõidused ja muud asjad). Noh, et ei ole ikka päris.

Ei tea. Olen selline veidrik.

Vahel mõtlen, et kas mina üldse endale mehe leian. Kas üldse tekib kunagi selline aeg, kus minul on tunded ja noormehel on tunded ja need tunded on teine-teise vastu.

Preagu tundub, et see on võimatu. Kuidas keegi saaks mind armastada. Mida minus armastada jne…

Aga ma mäletan ähmaselt seda aega, kui ma unistasin Aaron Carterist ja bändi Five mõnest liikmest (Abs, Scott, Sean… pika fännamise perioodi jooksul meeldisid nad kõik mulle). :D

Igatahes, siis ma mõtlesin, et mina ei leia endale kunagi meest ja mulle ei ütle mitte keegi, et ma olenilus ja et mind armastatakse ja mind ei suudelda mitte kunagi. Aga, ikka sain seda kuulda ja tunda.

Ma olen põgusalt saanud kõndida ilusa poisi käevangus ja ta on hoidnud minust hellalt ümbert kinni. Olen saanud istuda uhketesse autodesse nii, et tibid on kadedusest roheliseks läinud… Tegelikult ei saa ma kurta. Põgusalt küll, aga olen saanud palju asju kogeda.

Natuke kahju on, et mõnest võimalusest maksimumi ei võtnud. Aga mis sellest. Ju nii pidigi minema. :D

Aga ma ikkagi unistan edasi. Sest kui hästi palju unistada ja unistused detailsusteni läbi unistada, siis äkki läheb tõeks. :D Kaotada pole midagi, ainult võita.

Muidugi see on, et võib tekkida pettumus. Kui mingid stsenaariumid on valmis mõeldud ja kõik ei lähegi nii nagu unistatud on, siis on pettumus kerge tulema. Aga üldiselt olen ma selline kameeleon-tüüpi inimene, et muudan oma unistusi ja kohandan need reaalsusega vastavusse. :D

***

Vahel mõtlen, et kas mingi mees näeb mind atraktiivsena, kui ma paks olen. Selline vormikas. Kas on võimalik, et keegi leiab minus midagi armastusväärset. Viimasel ajal on silma jäänud, et mehe jaoks on esmatähtis naise keha ja välimus. (Kuigi vahel kuuleb muid lugusid ka ja mõnele mehele meeldivad paksud tüdrukud, naised; aga see tundub, et pole õige asi…).

Ma ei tahaks oma keha orjaks hakata. Meeletult treenida ja söömist jälgida. Tahaksin elu natuke nautida. Vähemalt natukenegi. (Kuigi viimasel ajal on selle lõdvaks laskmise ja puhkamisega probleeme.)

Natuke boheemlaslik tahaks olla. Selline muretu ja julge, hakkaja. “Meeldib, siis teen ja suva mida teised mõtlevad.”

Huvitav on see, et ma ei saa aru, miks teised ei julge teha asju, mis neile meeldib. Aga ma ise ju ka ei julge. Mina mõtlen, et kui keegi kannaks väljaveninud trennipükse ja miniseelikut selle peal ja veel, midagi eriskummalist, siis mina vaataksin uhkusega või kadedusega, et tema julgeb olla tema ise.

Inimesed, kes tulevad lihtsalt juurde ja hakkavad vabalt rääkima. Neid vaataksin ma ka kadedusega. Aga miks ma ei julge? Miks ma ei julge minna suvalise inimese juurde ja öelda, et ta näeb kena välja või et tal on kena pluus või midagi? Ma kardan, et äkki ta mõtleb, et ma ajan talle ligi (naise puhul, et ta mõtleb, et olen lesbi ja mehe puhul…).

Kui keegi jääb mind pikalt vaatama, miks ma ei julge naeratada? Või veelgi meeletum, miks ma ei julge öelda talle tere ja end tutvustada?

Ma hästi väga tahaksin olla julge ja lihtsalt tegutseda ja olla. Aga miski takistab ja ma ei ole aru saanud, mis.

Ma olen jõudnud juba selleni, et alkoholist oleks kasu või narkootilistest ainetest. Need summutaksid selle kriitiku mu peas ja vaigistaksid seda hirmu. Aga ma ei taha nende ainete abi kasutada. Ma tahaksin ilma nendeta jõuda selleni, et ma lihtsalt lähen, olen ja teen.

Siis on vaja vist midagi psühholoogilist. Mingit woo-doo värki. Joogat? Ma ükskord vaatasin jooga videot. Aga see on minu jaoks keeruline. “Kujuta ette, et sa hingad nagu rõngast. Õhk tuleb kõhtu ja liigub ala kõhtu… Sisse hingates loed kümneni ja välja hingates samas. Hingamise tsükkel on nagu rõngas.” Ma ei osanud. Ma kujutan ette, et soolikad ja hingetoru on piklikud või s-kujulised, aga rõngast hinagata ma ei oska.

“Tunneta oma ala kõhtu. Mida su keha tunneb või vajab.” Minu jaoks ka hiina keel. Ma ei saa aru, kuna ma olen näljane ja kuna janune ja kuna on lihtsalt stress või halb tuju.

***

Kohendasin oma patja ja otsisin magamise riided välja. Mõtlesin, et kas ma leian kunagi sellise mehe, kellele ütleks enne magama minekut “yo, mees, läheks tuttu.” Ise oleksin vanades välja veninud koduriietes ja istuksin nii, et nahk on kortsus ja näeksin välja natuke rasvarulli moodi.

Ja mees vaataks mind ikka säravate armastavate silmadega ja ütleks. “Yo, naine. Muidugi läheme magama. Sinuga iga kell.” :D

Ei. Tegelt peaks tööst mõtlema ja tööle saamisest. Mehe leidmine või saamine pole prioriteet, see polegi isegi mitte eesmäk ega sellega seotud. :D

Nõmedad satelliit-mõtted. Kisuvad sihikut paigast ära. Ei tea, kas ürgne instinkt lööb välja? DNA säilitamise vajadus, emaduse funktsioon tahaks juba tööle hakata?…

Viimasel ajal mõtlen lähenevale 30-le. See on lihtsalt number, aga… Bioloogiline võimekus ju langeb ja see number annab ju natuke märku. Ühiskond ka pressib peale. “Kuna peenikest peret oodata saab?” “Enne tuleks kohusetundlik isane leida ja see sõrmusega enda külge ankurdada. Veelgi parem, ühise pangalaenuga ta enda külge kleepida…” “Ah-aahh, sa oled naljakas tüdruk. Aga tegelikult? Kuna lapsed teed, sul juba vanust on, peaksid juba kiirustama.” Mida ma selle peale ikka oskan öelda. “Olen paadunud vanatüdruk, ma ei saagi meest ega lapsi. Aga vähemalt kass on juba olemas, seega need tingimused on juba täidetud.” Ja siis lähen koju ning nutan patja.

Kurat, ma olen vana ja pole meest ega lapsi ja pole isegi mingit nano-sädeme võimalustki, et see pakett minuni jõuaks. :D

Kas ma olen kurb? Ei ole. Naeran enda üle. Selline natuke ebameeldiv olukord on, aga kui 40 kukub, siis nad mõistavad, et see eit lapsi ei tee. Ta on lahe vanamemm ilma lasteta. :D

Jah, aga koer ootab. Meeldetuletus oli ka juba 30 min tagasi ära.

Homme ma vist ka end ülesse ei saa. Aga… Ma panen jooksmise riided ikka valmis. Äkki ma siiski ikka pingutan. Ei tohiks ju raske olla. Pluus selga, püksid jalga ja muud asjad ning üks jalg teise ette. Poole tee peal hakkab meeldima. Kui ei hakka, siis lõpusirgel on hea olla “saab koju ja saab selle vastiku higi maha pesta, jepiii. Olen tänase päeva kangelane. Lähen magan edasi.”

Jutt hakkas jooksma. See tähendab, et kell on hiline. Ülemeelik Minny peab magama minema, sest muidu tal on homme selle postituse pärast väga häbi. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Olen kuri enda peale

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Ma loen vahel harva sellist blogi nagu “Minu mitte-elu ja minu poisid”.Naisterahvas on pidevas kaaluhädas, võimleb ja dieeditab nii et õudne lugeda (aga iseloomu jääb väheks). Piltide järgi päris kobe tükk teine.Näe, on ikka lapsed saanud.Räägib, et on olnud alkoholiprobleeme…Küll sa jõuad.Ma kohe laulaks sulle seda Black Rocketi laulu, et “Vaata-vaata-vaata mind…” Kui ma enam lootagi ei viitsinud, siis ma ikka selle teise lapse ka kätte sain 22 aastase vahega…

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Loen su kommentaari “Kui ma enam lootagi ei viitsinud, siis ma…”, see tuletab mulle meelde ühte korduvat n-ö seaduspära. “Löö käega, loobu ja sa saad selle kätte.” Midagi sellist.
      Seega selle loogika järgi peaksin ma kinnitama endale, et ma tööd ei saa ja edukaks ei saa ja meest ja lapsi ka ei saa. Siis äkki homme on see kõik mul olemas. :D
      TTÜ-sse sain, kui olin juba lootuse kaotanud. Stipendiumit sain, kui olin lootuse kaotanud jne…
      Aga selle blogi vaatan ka üle. Mul omal elu pole, seega koban mööda internetti ja otsin teiste elusid. :D

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>