Vabakasvatus

Sattusin sellise kirjutise peale. http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/teenindaja-kana-emmed-ja-pehmo-issid-oma-rookivate-lastega-ajavad-mind-hulluks?id=72387945

Olen kaupluses kassapidajana töötanud ja olen seda olukorda kogenud. Samas olen ka väikseid lapsi hoidnud.

Põikan korraks kõrvale. Kunagi (14-16 aastaselt mõlesin, et kui mina 18 saan, siis mina kolin omaette elama ja võtan mehe jne… Tuli see 18 olin juba selle mõtte unustanud ja nüüd läheneb ka 30, aga kolisin hoopis ema juurde.)

Seos eelnevaga on see, et oma naiivusest või kogenematusest ei osanud ma arvestada mõningate asjaoludega.

Kunagi ma mõtlesin ka, et minu lapsed küll ei karju ega jonni poes jne. Et mina kasvatan neid.

Kunagi ma ka vaatasin neid karjuvaid lapsi ja mõtlesin, et mis see ometi on, et vanem ei suuda lapses kasvatada mingisugust respekti enda vastu.

Aga siis sain suureks. Kuna ma sain 18 ja sain aru, kui rumal ja naiivne ma ikka olin, siis oletasin, et ka see laste vaigistamine on midagi sarnast. Siis tekkis mul huvi ja ma hakkasin vaatlema, kuidas vanemad lastega käituvad ja lapsed vanematega. Teenindajana näeb hästi palju erinevaid inimesi.

Ma vaatlesin, kas tõesti KÕIK lapsed karjuvad ja on allumatud. Selgus, et ei ole. Seega pidi midagi erinema nende laste ja/või nende vanemate käitumises.

Kunagi ma kirjeldasin ühte seika, kuidas üks ema andis oma energilisele lapsele ülesande tuua suhkur ja palus valida oliive. Asi toimis, aga põnn oli ka sutsu suurem u 4-5 aastane. Seega ei ole vabandus see, et laps on hüper-aktiivne.

Postituse alguses esitatud kirjatüki kommentaarides on mainitud, et ajatakse segi vabakasvatus ja kasvatamatus. See ajab mul harja punaseks.

Ma kuulsin väiksena pidevalt, et vabakasvatus on midagi negatiivset. Samas mu ema just toetas vabakasvatust. Mina olin siis segaduses, et kas mina olen siis halb laps, sest (tulenevalt sellest, et) ema rakendab minu kasvatamisel seda vabakasvatust. Mina seostasin, et mina olen ja käitun kasvatamatult… Aga see selleks.

Selle olukorra puhul, mida teenindaja kirjeldas, olen mina kahe vahel. (Olen kaalude tähtkujust ja kipun ikka jääma seisukohale, et inimesel on kaks kätt ja mõlemat on vaja (Jaan Alver). Ehk, siis mõlemad on õiged vastused, oleneb asjaoludest… Mõne jaoks näib see otsustusvõimetuna või oma arvamuse puudumisena… Aga see selleks.)

Ma enam ei vaata halvustavalt neid lapsevanemaid, kelle laps karjub või kõhuli viskab. (Olen selle lapsevanemaga sarnases olukorras olnud. Kui kassiga bussi läksin. Kass kisas ja inimesed vaatasid ja mulle tundus, et nad vaatavad halvustavalt ja ma läksin järgmises peatuses maha.)

Kui laps hakkab jonnima, viskab kõhuli või kui tal tekib see hüsteeria. Siis ei ole enam suurt midagi teha. Ma ütleks, et siis on juba hilja. (Oluline on ennetada selle hüsteeria tekkimist ja minu arust see vabakasvatus just sellega tegelebki (kuid mitte ainult sellega).)

Vahepeal panen lingi, kus kirjutatakse vabakasvatuse kohta. Ma kõike pole läbi lugenud.

http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/RKP6007/Pohilised_kasvatuskasitused/vabakasvatus.html

Kassas ma nägin kui piinlik oli nendel vanematel ja kuidas nad püüdsid lapsega hakkama saada ja kuidas teised teda siis hukka mõistsid (üldiselt emasid ja eriti veel siis, kui ema oli noor ja ilus… kadedus). Ma jäin rahulikuks ja kui laps tahtis oma asjakest, siis andsin talle selle kohe pärast piiksu tagasi. Kuidagi aidata seda õnnetut lapsevanemat.

Eks muidugi ebameeldiv on see kisa. Eriti veel siis, kui endal lapsi pole. Kõrvad pole harjunud. Aga ma elan üle. See on kõigest mõne bussipeatuse jagu või mõned minutid, aga mida need lapsevanemad peavad taluma. Nemad peavad selle kisa keskel olema päevi, aastaid… Ma ikka ohkan ja mõtlen nendele vanematele. Kuidas nad ikka jaksavad ja siis mõtlen “ei mina neid lapsi taha”.

Teiselt poolt. Ma olen näinud lapsevanemaid, kes saavad hästi oma lastega hakkama. Üks perekond tuli koos poodi: isa, ema ja 2 last. Kui laps hakkas jonnima, siis isa läks lapsega koheselt poest välja. Ta ei saanud seda asja, mida ta tahtis, sest ei täitnud reeglit. Selge “ei” lapsele, selge piir.

Siis see ema, kes rakendas oma lapse ostlemise protsessi, asjade otsimisega.

Ühes kommentaaris kirjutas üks ema, et laps võib valida ühe väikse asja poes ja sellega hoiab nutu ära. Ja siis lapsed vahetavad asju poes käimise ajal. (Ma juba kujutan ette, kuidas sulatatakse ühte šokolaadi käe vahel või jäätis ja siis viikase see tagasi või pannakse valesse kohta ja toode on rikutud. Ma olen negatiivne.) Aga idee on hea, teostus tuleks läbi mõelda.

Kui ma last hoidsin (2-3 aastast), siis ma ei sundinud teda tegema midagi. Ma teadsin nt, et ta ei taha magama minna. Siis hakkasin juba varakult talle rääkima, et magama võiks minna. Või sättisin aset (nt pooltundi või tundaega varem), siis ta arvas, et magama tuleb minna ja hakkas juba jonnima, et ei taha magama minna. Mina ütlesin selle peale, et “oh, ei. Praegu ei saagi magama minna, et liiga vara on. Magamine ei tule kõneallagi.”

Väike laps ei tunne kella, seega läheb see nipp läbi. Sellega ma olin kohe tema poolel. Et ei sunnigi teda vastutahtmist, et olen sõber, kes toetab teda ja tema tahet.

Kui süüa tegi, siis tema tagtis ise pipart toidule panna. Andsin talle kolm tera kätte ja ta ise pani.

Makarone tahtis ta ise potti panna. Siis hakkas ta ükshaaval neid noppima. Tal oli pikaks ajaks tegevust ja ei mingit jonni. Muidugi makaron pidavat olema väikeste laste lemmik toit.

Tatraputru oli ta nõus sööma ainult siis, kui ta ise selle tegi. St ta pani tatra potti ja keeras pliidi sisse (ps see on ohtlik, sest kui tal pliidi sisselülitamine on selge, siis võib juhtuda, et ta keerab ise pliidi sisse. Selle juures peaks vist käima õpetus, et seda võib teha ainult koos täiskasvanud inimesed… Või midagi sellist.)

Igatahes… Mina kasutasin veenmist, siis kasutasin suunamist (“mis sa arvad sellest, kui paneks autod magama, ise ei läheks aga autod paneks magama”)… Neid võtteid oli palju. Nad on nutikad, seega tuleb endal ka koguaeg uusi strateegiaid katsetada.

Mõnel korral tuli näidata ka piire. Ehk siis. “Ei saa ja kõik. Jutul lõpp.” Ja üldiselt püüdsin ta suunata mingile teisele tegevusele. (Mõni lapsevanem jalutab väljas pool poodi, et laps ei takerduks nende mängu automaatide külge või kommimasinate või mänguasja poe külge.)

Tuleb mõelda nagu laps ja varakult juba oht elimineerida.

Aga kui lapsevanem on 8 tundi tööl, siis on vaja poes käia ja süüa teha ja koristada jne… ja vahel on lapsi rohkem, siis paratamatult ei jõua selle lapsega mängida ja mõelda kõike ette. Ja siis tekibki lapsel hüsteeria poes ja vanem on stressis ja laps ka jne… Väline vaatleja näeb kisendavat last ja ohkavat lapsevanemat. Kaost.

Jutt valgub laiali ja postitus venib pikaks.

1. Minnyt ärritab kui vabakasvatusest räägitakse halvasti (eks sellel ole ka negatiivseid asjaolusid, aga see pole 100% halb.) Minny toetab vabakasvatust (aga pole 100% kursis, mis see on, kuid siiski toetab)
2. Karjuv laps poes/bussis. Minny kannatab ära ja tunneb nende laste vanematele kaasa, sest nemad peavad selle kisa sees tunde, päevi, aastaid veetma.
3. Kunagi tiirles FB mingi brittide meelespea. Midagi “10 käsku enne lapsevanemaks saamist”. Seal oli kirjas, et näita näpuga lapsevanematele, kelle laps karjub ja ütle, et sina oma lastel nii ei lubaks teha, et sina ikka kasvataks oma lapsi… Ja muud sellist. Ja lõpus oli see, et need on sellised asjad, mida sa pärast lapsevanemaks saades enam öelda ei saa… Mõte on sellest, et rääkida on lihtne, aga püüa sa teha. Väikest saatanat ei vaigista. Ta on küll sinu geenidega, aga tal ei ole mingit nuppu, mille järgi teda juhtida. Nagu öeldakse, lapsega manuaali (juhendit) kaasa ei saa.