Virisemine (Taanis on halb, aga ära ka ei lähe)

Vaatan internetis ringi. Tundub, et kõigil läheb nii hästi. Facebooki ei julge minnagi.

Leidsin ühed blogid, kes kirjutavad elust Taanis, enamus neid on aegunud, aga ikkagi. Tundub, et neil kõik kuidagi sujus paremini. Nagu mina oleksin üks suur õnnetuse hunnik, kes ei saa mitte millegagi hakkama.

Mõtlesin veel, et kaua ma kirjutan ja kurdan ja kirun. Kes see viitsib seda jama lugeda? Aga samas, kui kõigil nii hästi läheb, siis ma võin ju nende ellu nätuke kibedat maiku ka anda (kirjutades oma haletsusväärsest elust).

Vahel on selline tunne, et kõik teised justkui teaksid paremini, kuidas ma oma elu elama peaksin ja milline ma peaksin olema. Ma ei jõua enam vaielda nendega. Võib-olla tulekski teha nii nagu nemad ütlevad? (Kerge iroonia.)

See, et inimesed kajastavad pigem häid asju tekitab ka sellise tunde, et kõigil on hästi. Nendes blogides, kus eestlane kirjeldab elu taanis, on mainitud ka ebaõnnestumisi, aga neid ei ole nii palju kui minul. Ja huvitav on see, et need blogid on lühikesed. Kirjutatakse harva, kõigil on väga kiire ja siis on blogimine üldse ära lõpetatud.

Tekib tunne, et nemad on leidnud oma koha Taanis või on nii masenduses, et istuvad pehmes toas kinni. Hakkan ka juba pehme toa (loe: vaimuhaigla, parandaks oma vaimu natuke) peale mõtlema. (Raske iroonia.)

Minu arvestuste kohaselt olen ma 11. oktoobril olnud siin Taanis kolm kuud. Seega preaguse seisuga olen ma siin olnud 2 kuud ja natuke peale.

Minu arust on see üsna lühike aeg, et kohaneda uue kultuuri ja keelega jne… Mulle hakkab alles nüüd vaikselt kohale jõudma, millega ma hakkama sain ja mis jamasse ma end mässisin. (Jah, oma plaanis (teadmatuna reaalsest elust) arvasin, et kohanen ühe kuuga, aga siin olles näen, et see ei lähe nii kiiresti ja mulle tundub see ok… Aga…).

***

Ma ei tea, kas see on mingisugune reegel, et kui kellagagi kokku kolid, siis ühest hetkest viskab temast nii üle, et ei taha teda enam üldse näha. H-ga vist see küllastuspunkt ei saabunud nii ruttu kui S-ga (S on minu ema).

Või ongi emaga nii raske koos elada? S räägib, et tema sõbra (P) noorem tütar ei saa oma emaga läbi, et nad sõimavad üksteist ja ropendavad. (Siin Taanis tappis üks teismeline oma ema, lugesin Postimehest). Viitab mustrile, et emad ja tütred ei saagi läbi ja nii ongi.

Aga miks nad läbi ei saa? Ma ei tahaks uskuda, et neil on samad probleemid emadega nagu mul. Nt P tütar on hästi seltsiv ja sotsiaalne, käib pidudel ja tal oli/on (oli/on = tülitsevad ja siis lepivad ära ja ma ei tea, mis järgus neil praegu see asi on) tubli ja töökas mees (P tütrel). Noh, tütar ei taha koolis käia eriti, aga natuke käib tööl ja siis teeb interneti business-eid.

Minu ema… S tahab, et ma oleksin sotsiaalne. Pidevalt teeb ettepanekuid koos trenni minna (tennis, ujumine jms). Siis töötutel on mingi kohtumisõhtu, ma pean kindlasti sinna minema… Pressib mulle seda sotsiaalsust peale ja arvab, et teeb mulle väljaminemise ahvatlevamaks, kui ütleb, et seal on mehi… Võib-olla näen tonti, aga mulle tundub see nii meeleheitliku pingutusena, st ta tahab ruttu vanaemaks saada ja minu abiga… Ta nagu täiega sõidab üle sellest, mida mina tahan. Jah, ma pole talle rääkinud, mida ma tahan. Ta teab vaid seda osa, et tahan kõvasti raha teenida ja säästa, aga edasi ta ei tea. Ta mõtleb ise ja vist eeldab, et ma tahan perekonda luua.

Mind ajab närvi, et S (1) mulle sotsiaalsust peale sunnib. Sry, et ma pole selline tütar nagu sa tahaksid, et olen.

Mind häirib, et (2) S on välises nii kinni. Ta näeb seda, mis teistel on. Kadestab. Aga ta ei näe seda, mis tal on. Oma tütar ei sobi (olgugi, et tütar ei suitseta, ei tarbi narkootikume, ei tarbi alkoholi, ei jätnud haridusteed katki… jah, mul on puuduseid, aga ta ainult neid puuduseid näebki, aga seda, mida ma olen teinud hästi, seda nagu polekski olnud.) – See on vist see konflikt emade ja tütarde vahel. Ema pole kunagi rahul. (Kas ma ka selliseks muutun? Aaaa… ma ei saagi emaks. Seega ei muutu.) :D

Ja lõpuks see, mis mind nii ärritas, et ma olen senimaani solvunud.

Ma olen teda aidanud. Olen pidanud tema probleeme nii olulisteks, et olen jätnud oma asjad tahaplaanile (eks ma ei ole tahtnud oma probleemidega tegeleda, keeleõpe ja töö-otsimine olid ebameeldivad ja siis oli neid kerge unarusse jätta)… Igatahes, ma tahtsin teda aidata, teha tema elu kergemaks. Paraku ma kõike ei jõua, öö-päevas on 24 tundi ja ma vajan palju und. Seega tuli valik teha. Ma valisin tema aitamise.

Mis ma tegin:

  1. kaevasin kasepuu juured maaseest välja, sellega koos ka metsiku roosi (kibuvits vist). 2-3 päeva tööd;
  2. kastsin kasvuhoonet, et vihmavesi tünnist maha ei jookseks ja kasvuhoone oli ka kuiv. Mitu päeva kulus, sest seda tegin ma mitu korda.
  3. tegin talle tööle võileibu, sest tal oli kiire (õmbles oma pükse). See eeldas ootamist, et ökki ta vajab veel midagi enne tööleminekut, et ma oleksin koheselt valmis reageerima.
  4. käisin lõunal ka koeraga jalutamas ja käisin temaga poes kaasas, see oli tema jaoks oluline ta küsisi. See võttis 1-2 tundi. Vahel läks ta oma sõbra juurde ja siis ootasin seal.
  5. pesin nõud ära, kui ta tööle läks. See võttis 0,5-1 aega.
  6. keetsin suppi, tegin suppi, putru. See tuli pärast jahutada ja külmikusse panna. See võttis ka 1-2 tundi aega. Vahel sai paralleelselt midagi teha, vahel mitte.
  7. tegelesin tema koeraga, sest koer tahab ka tähelepanu.
  8. pesu olen pannud kuivama ja ära võtnud.
  9. kasuhoonet olen pannud kinni, tomateid korjanud.
  10. riisusin muru ja korjasin hekki-tükke, ta lõikas hekki.
  11. tuba olen aidanud ehitada, viimasel ajal sellega enam ei tegele.
  12. siis aitasin tal autot puhastada, sest tal oli vaja koolitusele minna ja esmaspäeval oli suur probleen, et kuidas ta pargib oma koleda musta auto töökaaslase auto kõrvale. Kui see tema jaoks nii oluline on, siis võtsin endale eesmärgiks, et koristan tema auto ära.

Ja selle asemel, et öelda “aitäh”. Ta ütles, et mina pean otsima tööd, vaatama töökuulutusi, sest see on minu kohustus ja ütles midagi sellist, et tema aitamine on mõttetu, et poleks vaja või nii…

Kurat, ma vihastusin. Ma olen 2,5 kuud teinud mitmeid päevi tühja tööd. Kuidas ma võisin nii loll olla ja aidata oma ema? Kui ema palub abi, kuidas ma võisin nii loll olla ja sellesse võrku langeda, et lähen ja aitan? Täitsa lõpp, mine ja löö oma pead vastu seina.

Ma nagu korraks ka ei kahelnud, et kas aitan teda või mitte. Ma mõtlesin, et tema aitas mind (rahaliselt) kooli ajal, et nüüd aitan ma kahtlemata teda… Vale, vale, väga vale lähenemine…

Kui ema palub abi, siis tuleb ta põrgu saata. Las rabeleb ise. Käib tööl ja teeb süüa ja koristab jne…

Minu kohustus siin Taanis on vaadata neid töökuulutusi. Peangi istuma terve päev nina vastu arvutiekraani. Selg haigeks istuda ja lihtsalt vahtida neid kuulutusi.

Ja nüüd ma enam ei tee midagi kodus. Ei pese nõusid. Ta pani nõudepesumasina eile käima. Ma ei võta nõusid välja, sest minu kohustus on otsida tööd. Tema aitamine on mõttetu tegevus ja oma aja raiskamine. Ta ise ütles, et seda ei peaks ma tegema. Et mina peaksin hoopis tööd otsima.

***

Siis eile hakkas ta mulle jälle mingeid töökuulutusi tooma. Ma olen terve päev kuulutusi vaadanud, olen kahte kohta CV saatnud, olen treeninud, et kui kaua ma sõidan raudteejaama (u. 7 km), et minna rongiga suuremasse linna tööle. (Eile oli siin torm, vihma sadas nagu oa-varrest, tuul oli tagasi tulles nii vastu, et mäest alla pidin ma väntama ja kergel käigul, lihtsalt ei jõudnud. Pärast oli tuul küljepealt, oleks mu kraavi puhunud, siis hoidsin lenksu kogujõust vastu tuult. Mõtlesin juba, et võtan teise käe ka appi.) Tegelesin oma päevast 80% töö-otsimisega ja õhtul, kui oli plaanis natuke sõnu õppida ja natuke meelelahutusega tegeleda (hakkasin ühte pilti joonistama), siis tema tuleb töökuulutusega. S ütleb: “Sinna on palju sõita üle 100 km, aga see on koristamise koht ja teenindamise koht (kelner). Nii vahva…” Surusin hambad kokku ja vandusin mõttes. Ma vaatsin palju meeldivamaid kuulutusi ja lähemal, aga ma ei teadnus, kas suudan raudteejaama sõita ja polnud kindel, kudias ma liigelda saan, sest see on testimata, seega ei hakanud kandideerima. Ma ei teadnud ka, et töö leidmisega nüüd nii kiire on. Enne ütles, et talle meeldiks, et ma kodus oleksin. Nüüd on rahanälg, nüüd on vaja, et ma kohe tööle läheksin…

Ma ei saa aru, kuidas mehed suudavad elada koos naisega, kes muudab oma otsuseid nii kiiresti ja nii palju…. Ma lähen hulluks siin.

Ütleb mulle, et tahab puu asemele istutada ühte taime. “Puu asemele”. Loogiline, et siis tuleb ju puujuured välja kaevata ja eemaldada. Hakkan tööga pihta. S: “Ma poleks küll arvanud, et sa puu välja kaevad. Minu pärast oleks võinud need juured maa sisse jääda, küll need seal ära kõdunenud oleksid.”

080920152292 080920152297 090920152310 090920152313 090920152314 090920152315

Nüüd ütleb, et see on nii kunstiline, et vesi koguneb sinna puu juurte alla. Et las jäädagi nii. Mina: “Enne oli ju vaja istutada sinna midagi?”

Ütles, et ma võin teise korruse toa ise kujundada. Mina otsustan, mis värvi tulevad seinad jne… Ja siis järsku. “Ei, ära ikka otsusta. See ei sobi, mida sina räägid. Teeme ikka nii.”

Nüüd ma üldse loobusin. Ma olen end siin väikses toas sisse seadnud. Las kolib ise üles ja nii vist teemegi.

Siis ütleb, et läheme mingisse lossi. Ma teen end ilusaks ja tegelikult läheme koeraga jalutama metsa. Ja siis mõnitab mind, et miks ma metsa minekuks end ilusaks tegin. “Tead ninatark, karude (karusid siin pole) ja lindude jaoks.” Mets on nagu park.

Ma olen S-i peale nii vihane, et ma ei tahaks temaga koos süüa. Kui ta ärkab varem, siis ma viivitan ärkamisega.

Ma tahan hommikul rahulikult oma kohvi juua (lahustuv kohv, mille tõttu ma vist ei saa öösel hästi magada)… Ma istun vaikselt aias, kui ilm vähegi lubab ja vaatan puid, põõsaid ja kuulan linnu laulu. Koerake ka truult kõrval, pakub oma mänguasja mulle. Natuke külm on, aga mõnus ja värske.

Aga kui S on ka üleval, siis ta ei taha, et ma õue läheksin. S: “Kle, joome koos kohvi. Räägi mulle midagi.” Minu peas: “Ma tahan vaikust ja rahu. Loodust ja värsket õhku.”

S on nii närviline ja kriitiline. S: “Kuidas peaks aru saama sellest, et sa pead kohe tööd otsima ja end töötuna arvele võtma, aga enne on vaja dokumente, aga neid dokumente ei tule, nendega läheb kuid aega… Siin Taanis ongi kõik nii segane ja läbi mõtlemata.” Ma lihtsalt kuulan tema kirumist. Ma ei taha temaga vaidlema hakata. Ma lihtsalt ei jõua. Ta ei viitsi kuulata. Teda ei huvita, mis teine ütleb.

Ma kunagi ütlesin halvasti ühele inimesele. Karjusin tema peale Olen seda mitme inimesega teinud… Aga meenus see üks. S-ga olles olen mina selles positsioonis, kelle peale karjutakse ilma põhjuseta. Aga kusjuures see ei mõjuta mind üldse. Selles mõttes, et kui ta tõstab häält ja esitab selliseid küsimusi, mis kirjapildis oleksid küsimused, aga hääle ja kehakeele järgi on tegememist etteheitega. Ma olen siis vait, aga siis läheb ta veel rohkem närvi ja kordab ja tõstab häält. Tavaliselt kolm korda, siis saab ise ka aru, et vist läks natuke liiale ja vaikib.

Aga siis, kui ta minu kohta midagi ütleb, nt et mina PEAN otsima tööd ja see on minu KOHUTUS siin Taanis. Ai, siis ma vihastun.

Mina ei pea mitte midagi. Mina teen, kui mina tahan ja kui ei taha, siis ei tee. Mis nad minuga teevad? Viskavad Taanist välja? Kui lähen siis koos oma kassiga. Ja võib-olla ei taha ma üldse enam selle planeedi Maa peal olla. Igal pool on paha ja keegi ei mõista mind ja keegi ei taha mind.. :( Ja need muud kaeblevad laused…

Kusjuures, imelik on see, et alguses ei taheta ja kui ma ära lähen, siis on kahju. Noh-jah, asjad ja inimesed ka, omavad lisaväärtuse, kui need on käes ja seega on neist ilma jäädes ikka raskem, kui neid saades… Aga ma tahaks ikka mõelda, et minus on palju lisaväärtust, mida nähakse alles siis, kui mind enam pole.

Nagu need kuulsad kunstnikud ja muusikud, kes saavad kuulsaks alles pärast surma. Noh, sry, elasite omast ajast ees. Aga me teeme teile ilusa hauaplatsi ja mälestusüritusi. Justkui see midagi muudaks, inimest ju pole enam…Aga jah, mälestus on.

Mõni teeb lapse, et jätta osake endast või võtta endast märk maha, mõni ehitab endale au-samba, mõnda lihtsalt mäletatakse kaua, sest ta oli geniaalne (tal oli anne ja ta võttis selle endaga kaasa).

***

Tegelikult euleks keelt õppida ja pingutada.

Mõtlesin, et kui vanaema helistab, siis ta raudselt tahab kuulda, et mulle ei meeldi siin, et ma ei taha siin olla, et ma tahan tagasi. Aga kahjuks ma talle seda rõõmu ei valmista.

Jah, siin on raske ja kohati tunub, et raskemaks läheb. Just vaimselt. See s-i surve ja enda masendus, et varsti juba kolm kuud, keelt ei oska, tööd pole ja eriti ei julge kuhugi kandideerida… Kipun endasse tõmbuma ja ei taha üldse midagi teha ega mõelda.

Aga, ma luban endale ka endasse tõmbumist. Lasen lati madalamale. Võtan oma tempo ja liigun edasi. Las teised siis virisevad ja kurdavad. Minul on oma elu ja püüan seda elada nii hästi/halvasti nagu oskan.

Virisejaid on alati ja inimesi, kes ei usu minusse, kes teevad mind maha. Kahju, et neid on lähedaste hulgas, aga ma saan hakkama. Olen ka varem hakkama saanud. Kasvatan endale kilbi, muutun S-i suhtes neutraalsemaks, külmemaks, ükskõiksemaks ja teen ikkagi nii nagu mina tahan.

Ta ütles mulle (kui ma TTÜ-sse läksin), “äkki sa läheksid ikka tööle, töötaks natuke ja siis vaataks.” Aga mina läksin ja tegin selle jama läbi, ühe korraga. Kusjuures ma pole end veel kiitnud selle eest, et suutsin end ületada. EEK-s ma libastusin kursusetööga (mahukas, oluline kirjalik ja uurimuslik töö) ja TTÜ-s sain ma sellega hakkama ja ma ei libastunudki. Seega olin ma oma latti tõstnud. Olin oma elu nii palju stabiilsemaks saanud, et kõrvalised inimesed ei suutnud mu edu, edasiliikumist takistada. Kõik, kellel oli minu üle mõju, olin ma eemaldanud oma elust või paigutanud nad n-ö karantiini (enda mõjutamisest kaugemale).

Oli inimesi, kes ei uskunud, et ma saan kõrgkoolis hakkama. Oli neid, kes ei uskunud, et ma saan eesti keele selgeks (aga tõstsin oma taset ka selles osas, eesti keele kirjandi (gümnaasiumi riiklik eksdam) tegin uuesti 20 punktilt 74 punktile).

Oli inimesi, kes ei uskunud, et ma kolin Tartust ära ja lähen täitsa üksi. Et otsin üksi endale elamise Tallinnasse (seda ei uskunud ma ise ka mitte). Aga tegin ära.

Taani tulekuga panin ka puusse, nii palju asju, millega ei osanud arvestada. Aga… Ma ei anna alla.

Ood endale… Jah, mina, mina, mina, mina… Kass läks õue, sest ma ei tegelenud temaga, seega olengi siin mina ja klaviatuur. :D

Mu tädi oli siin (Taanis ema juures) umbes 8 kuud ja ka ei saanud tööd ja keelt selgeks. Noh, ema polnud nii teadlik ja nii Taanis sees nagu praegu, aga ikkagi. Seega on mul veel aega.

Jah, mõni inimene on minust tublim. Paljud on. Saavad välismaal töö mõne nädalaga ja Taanis ka ja keele selgeks ja mehe ja lapsed jne… Aga mina olen mina ja teen nii nagu mina teen. Nagu öeldakse “Olen ise-enda parim variant.” Kui poleks minusugust äpardust, siis ei saaks ju need edukad kiidukuked nii särada. Minusuguste äparduste taustal nad ju särada saavad.

(Emale üritasin selgitada, et kui tal poleks tööpäevi, siis ta ei oskaks nii kõrgelt hinnata puhke päeva. Sest kui iga päev oleks puhkepäev, siis oleksid kõik päevad ühesugused ja see “puhke” poleks enam nii eriline. Tundus, et ta ei tabanud mu mõtet. Ja ma pidin leppima sellega : “Küll sul ikka veab, sa saad terve päev kodus olla ja puhata, lebotada.” Need, kes on olnud pikalt kodus, saavad aru, kui häiriv see lause on. Teised ei saaks nagunii aru, ma ei hakka seletamagi.)

“Tibusid loetakse sügisel.” Ma loen neid kevadel või järgmise aasta sügisel. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Virisemine (Taanis on halb, aga ära ka ei lähe)

  1. Roland kirjutab:

    Tead, Minny, Sa ajad mind vihale! Mitte sellepärast, et Sinult saadud info pärast tegin lolli otsuse ja installisin midagi, mida poleks vaja olnud. Sa ajad vihale, kuna oled, lugedes Su blogi ajalugu “äss” tibi, aga see pole nii. Bemm ja eluviis. Anna andeks aga Sinu eluviis pole bemmi väärt. Oled kasvanud? EI OLE!!!!!!!!!!!!! Põhimõtteliselt kõike, mida sa mulle öelnud oled, on vale.

    Sa oled majanduspagulane – inimene, kelle vastu Eesti valitsus võitleb. Võimekas inimene, kes leiab, et ebaõnnestub, kuna teised on selles süüdi. Ema topib sulle võimalusi suhu kaine peaga ehk? Oleks mul ka selline ema. VITTU, mis SUL viga

  2. Roland kirjutab:

    Uskumatult must lammas oled. Võtaksin Sinu oma hoole alla, kui teaksin, et praegused projektid toimivad. Vajaksin Sind ettevõttesse, aga sellise negatiivse pullikakaga ei kaaluks isegi, et sind palgata. Ma annan oma parima, et muuta ajalugu, Sina, Minny, tee sama!

    Mul on häbi Sinu sõnavõtte lugeda vanast ajast, kuna need pole midagi väärt. Sinus on väärtus, aga kas ma pean selle välja peksma?

  3. äärelinna rohutirts kirjutab:

    No ma ei tea…Lugesin ja lugesin ja kui blogipostitus lõppes,mõtlesin ja mõtlesin,kuni jõudsin Rolandi kommideni.Nagu paika loksus, ausõna.Kergem hakkas.

Leave a Reply to Roland Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>